Üllatus missugune, üks päev tuleb meie armas retsepsionist Kate, meie juurde ja ütleb et muide üks eesti poiss tuli hosteli. Uudishimulikud nagu ikka, proovisime välja uurida et kus toas ta elab et siis piiluma minna aga Kate kahjuks ei mäeltanud kuhu ta poisi pani. No igatahes sinna see jäigi, meil oli vaja templeid juba jagama hakata et inimesi õhtul välja viia- Melbasse jällegi nagu iga teisipäev me seda teeme☺ jagasime templid ära, kõik toad olid läbi käidud, basseiniäärsed lauad ning köök jäi viimaseks. Läksin siis kahe viimase tüübi juurde kes just arvutiga tegelesid „excuse me, would you like to go out tonight?“ ühelt tuli kindel „no, no“ ära ja teine pööras meie poole „I don’t know, I have to wake up early tomorrow“ vaatasin otsa ja ahmisin õhku, pöörasin ringi sõnagi lausumata, haarasin Maarja käest ning tirisin ta minema. Naljakad on need kokkusattumused, see kes seal arvuti taga istus oli poiss kellesse ma olin kunagi kõrvuni armunud, polnud teda viimased 5, kui mitte roghkem, aastat näinud ja nüüd ta siis istus seal oma armsa naeratusega☺ igatahes kui olin natuke aega hinganud ja Maarjal ära seletanud- Kes,Mis,Kus võtsin julguse kokku ja jalutasin Karli juurde tagasi. Kuidagi see kohtumine tõi mineviku jälle päevavalgele, asjad mida olen proovinud aastatega unustada, asjad mille üle ma eriti uhke pole, pettumus, kurbus, viha, lollakad lapse naljad ja teod jne. Ta oli suht üllatunud näoga, alguses ei saanud aru et mis teema on, miks ma nii ära jalutasin ja mis mul viga on?! Igatahes nägu oli talle tuttav ning mingi aja pärast tuli tal nimi ka meelde. Igatahes, suutsime ta ka endaga välja meelitada, tore oli kolmekesi väljas käia ega me kauaks jällegi ei jäänud. Kusjuures ma arvasin et sellisest ilusast poisist tulevikus saabki sellina ennast imetlev ninatark tüüp aga ma tõsiselt eksisin, sest vaatas vastu hoopis intelligentne, sõbralik noormees☺

9 Märts

See oli siis selline huvitav päev, esiteks me lahkusime oma kaua aegsest kodust Surfers Paradises ning teiseks oli see see päeva millal Maarja lendas tagasi Eestisse. Mis jätiis minu siis kodu ja sõbrannata… tegelt päris nii hull see ka polnud.
Eelmisel õhtul tuli meie kauaaegsetelt sõpradelt- Belglastelt kõne et nad Surfersis ja et tulid hüvasti jätma. Me polnud neid tüüpe näinud sellest ajast alates, mil Sydneyst lahkusime ja jällenägemise rõõm oli suur. Istusime oma armsa basseiniäärse laua taga, jutustasime ning meie Maarjaga jõime Passion Popi, ülejäänud nagu ikka olid gooni peal☺ õhtu möödus suht rahulikult, käisime veel viimast korda Sin Citys, liigutasime tsipa puusi ning võtsime teepealt kebabi ja jalutasime koju. Hommikul ärkasime suht vara, pakkisime viimased asjad kokku, vinnasime oma seljakotid selga, toppisime asjad autosse, jõime veel hommikukohvi ning jätsime oma töökaaslastega hüvasti. Gary tuli õnneks viimasel hetkel hosteli ning saime ka temaga hüvasti jätta. Ta ütles ka et ükskõik mis ka ei juhtuks või kuhu me ka ei läheks et võime alati sinna tagasi tulla, see meie teine kodu ning teine perekond seal, hea et ma pillima ei hakanud:S!!! Matt viis meid bussijaama kust me pidime rongijaama saama. Bussijaamas saime veel kord kokku Belglastega kes meid ära tulid saatma. Rongisõit venis oodatust pikemaks, kui me lõppude lõpuks Maarja lennujaama jõudsime (tal oli International airport ja mul Domestic terminal mis oli veidi eemal) igatahes, kui me lõpuks ta check in’ni ära tegime, tuli välja et kell oli juba nii palju et tal oli juba lennu boarding, sellest hoolimata jutustasime veel veidike. See lahkuminek oli kõike muud kui normaalne. See tundus nii sürr!!! Inimene kellega ma olin kõik viimased 4 kuud koos veetnud, iga jumala pärv, nüüd läheb ära?! Maarja, ütle ausalt kas sa mäletad ühte päeva kus me koos ei olnud, või ühte ööd kus me koos ei maganud (va. Need kaks viimast ööd surfersis, need ei loe!!!)? Minule igatahes ei meenu.
Ma siis suundusin edasi oma lennujaama, minu lennuk läks alles kell 21, seega mul oli ligi 7 tundi aega. Laotasin oma rätiku lennujaama lähedale puu alla ning pikutasin ja lugesin raamatut seal. Samas mõtted jooksid peas ringi, et mida ma tegelt oma targa aruga nüüd teen? kuhu ma omaarust lähen? Mul oli oma mingisugune plaan, saada kokku oma prantslasest sõbraga kellega ma tutvusin austraalia esimestel nädalatel ning kellega ma polnud pea 2 kuud rääkinud. Kift!!!
Lennusõit oli kõike muud kui meeldiv, mul pole kõrvad ammu nii lukku läinud, parem kõrv hakaks veel nii hullult valutama, nii ma siis maandudes pillisin vaikselt, lootes et mu pea ei lõhke. Enne olin ma juhuslikult kohtunud ühe eesti noormehega, kes päris et mis mu plaan siis on, kui Melbourne’i jõuan. Ütlesin, et noh eks ma magan kusagil lennujaama pingil, kuna hommik käes, siis korjan oma kompsud kokku ja sätin sammud linna poole, kus passin nii kaua kuni mu sõber töö lõpetab et saaksin temaga kokku ning siis edasi farmi. Minu meelest oli kõik nii lihtne ja loogiline. Aga Raido siis, arvas et see pole eriti hea mõte, et ma võin paariks tunniks tema juurde jääda, magada seal, kuid ta pidi hommikul kell 5 tõusma et tööle minna. Ta muide töötas telliskivi tehases, karm töö. Ega mul polnud selle ööbimiskoha vastu väga midagi, Melbourneis oli tõesti ikka jõledalt külm, vähemalt 10kraadi külmem kui Brisbaneis, ning tema juures oleks ma saanud vähemalt need 2 või 3 tundi korralikult magada, lennujaama pingipeal poleks see just kõige mugavam olnud. Lõdisesime ja sõitsime tema juurde, sinna jõudsime peale 2 öösel, viskasin end ta kõrvaltuppa pikali ja hetkega olin lennanud oma unede maailma. Polnud eelnevad ööd just kõige rohkem magada saanud, üheks põhjuseks oli palavus, teiseks põhjuseks oli üks tüüp kes hakaks mind öösel käte ja jalgadega taguma läbi une, ma ei hakka nimesin nimetama☺
Kell 5.30 ta viskas mu siis rongijaama, kust ma sõitsin edasi Melbournei südalinna. Linn oli iseenesest ilus, kuid magamatus ja raske kottei olndu just erilised energia allikad, ma pidin seal linnas vastu pidama kella 14 või 15, see oli karm. Esiteks ma käisin söömas Subways, kuna see oli ainus koht mis oli tol hetkel avatud, peale seda üritasin meeleheitlikult leida kusagilt mõnda WC’d mis oleks sel kellaajal lahti, kuid isegi McDonaldsis puudus selline koht. Rändasin oma seljakotiga mööda linna wc’d otsides… lõppude lõpuks leidsin ühe, oh milline rõõm see oli! Peale seda istusin maha ühte kohvikusse, võtsin omale suure tassi kohvi, lootes et äkki see natukenegi äratab, kuid enne kui ma märkasin, olin laua taga nokkima hakanud. Pea käis ühele küljele, siis võpatasin ärkvele, siis ta vajus teisele küljele, jällegi ehmatasin ülesse selle peale, nii ma soigusin seal vist päris paar tundi. Lõpuks viskas kopa ette, jalutasin jõe äärde, viskasin rätiku pargipingile ning istusin ja nokkisin seal edasi. põhimõtteliselt mu terve päev mööduski kusagil istudes unesegaselt. Seljakott oli liiga suur et teha ringkäiku linnapeal, polnud seda kusagile jätta ka. Lõpuks sain Matthieu’lt sõnumi, istusin rongi peale ning sõitsin Lilydale, kus ma siis kohtusin poistega. Sinna jõudes olin ma nii meeletult väsinud, pea valutas, külm oli, tuju oli kõike muud kui hea. Seltskond on meil äge, vägagi omamoodi. Matthieu on siis 25 aastane noormees, kes ei näe välja rohkem kui 15, alguses kui me taga Kings Crossis tuttavaks saime, tekkis küsimus, et kas ta on üldse poiss, isegi nüüd kus ma olen taga paar päeva koos reisinud, tekib sama küsimus aga ega ma temalt pole julgenud küsida, pärast panen täiesti puusse ja viskavad mind autost välja… seda me ju ei tahaks. Damien on lihtsalt selline kift pisike poiss, kellega saab koos mehi tšekkida☺ mõlemad oma pead blondiks värvinud ja nii me siis reisime, kolm blondi oma naljaka autoga, millest ma kindlasti panen ka pilte ülesse. Seega me oleme ikka päris kirev seltskond☺

Täna siis juba 14 märts, olen nüüdseks siis viimased 4 päeva kusagil metsikus austraalia looduses veetnud, ükspäev nägin kuidas ühes pisikeses linnakeses, üks tütarlaps oli pannud kitsele või sokule või jumal teab mis loom see oli, kaelarihma kaela ning jalutas taga mööda linna ringi nagu koeraga. Meie kaks esimest koos veedetud ööd, magasime kusagil keset karjamaid ja põlde, pisikeses caravan pargis, esiemsed telgis veedetud ööd. Ma olin end öösel nii ära pakkinud, kuid ikka oli külm. Mul olid jalas mustad retuusid, millele peale tõmmatud põlvikud, kõrge kaelusega polo, jalad olid veel omakorda topitu jope sisse, pusa oli ümber selja seotud ja magamiskott nii kinni tõmmatud kui vähegi võimalik. Pole kindel kas ma need ööd üldse magasin. Et siis 12 märt hakkasime sõitma Adelade’i poole et seal omale farm otsida. Sinna sõitis, läks meie teekond läbi kuulsa Great Ocean Roadi, ilus ilus ilus!!! Esimese öö magasime kusagil pargis, kus tegelt oli telkimine keelatud, kuna me aga ei leidnud paremat kohta siis otsustasime sinna jääda ja hommikul varavalges sääred teha. Kuid kuna poisid olid öösel 4l gooni ära joonud siis ega me enne kella 10 liikuma ei hakanud, eks me oleks vist isegi kauem maganud, kuid metsavaht või keegi taoline äratas meid hommikul ülesse, teatega et me ei tohiks seal telkida. Vabandasime viisakalt, topisime oma asjad kotti ning liikusime edasi. Vaatamisväärsustest pole mõtet kirjutada, neid võimatu sõnadega kirjeldada. Järgmine öö oli jällegi ühes metsas, teel sinna nägime brown snake’i kes roomas ilusasti auto ees üle tee, ütleme nii et peale seda polnud eriti kindlad kas me ikka soovime telgis magada aga ega meil eriti teist valikut polnud. Igatahes see telkimiskoht oli ka väga ilus, metsikus looduses. Seekord me olime ikka korralikus telkimiskohas, kus oli wc ja vesi… seega polnud väga hull. Kokkusattumus mis sugune, kaks kutti jalutasid meist mööda, nad olid oma sõpradega ületee oma telgi püsti pannud, ja oi näe kokkusattumust, täitsa eesti keeles kõnelesid. Üldiselt pole nagu erilist soovi eestlastega kokku puutuda, kuid see oli nii lambis kohas, et hjalutasin nende juurde ja ütlesin ühe üpriski nõmeda lause, õnneks ei mäelta mis see olla võis. Nad vaatasid lolli näoga osta ja vestlesima natuke aega, kutsusid meid õhtul ka enda juurde lobisema… kuid sellega minu suhtlemis soov piirdus. Damien polnud küll muga väga ühel meeles, sest ta oli ühele poisile silma juba peale pannud… oli näha et tal polnud eriti soovi magama minna ning tšekkis meie ületee naabreid. See oli suht koomiline, kuid lõpuks siiski läksime ilusasti magama. Hommikul lehvitasime veel eestlastele ning tegime sääred.

15 märts- Penola… Meie uus kodu☺

pakkisime oma asjad ahti ühes kohalikus Caravan pargis ja läksime tööd otsima. Käisime läbi kõik tööbürood, kust meile öeldi et pole siin mingit tööd… sõitsime läbi paar viinamarja istandust (neid siin kokku 24) ja nemad saatsid meid edasi ühe contractor’I juurde, kust meile öeldi et me tulgu kolmapäeva hommikul tagasi et eks siis näis kas siin on mingit tööd või ei. Noh jah, tore!!! Raha jällegi nii otsas kui saab…
õhtul mängisin oma telgi juures arvutiga ja mingi tüüp tuli mu juurde, küsis et kas otsime tööd. No otsime küll jah aga meile öeldi et praegu ei ole midagi, seega ootame. Ta selle peale et just läheb selle mehe juurde kes meile teoreetiliselt tööd peaks pakkuma ja ütleb paar head sõna meie kohta ning vaatab mis saab. Natukese aja pärast oli ta tagasi, ütles et me hüpaku autosse ja sõitku ta järele, et me peame paar paberit ära täitma ja homsest oleme tööl… ei usu, et me natuke õnnelikud olime. Täitsime paberid seal ära ja meile öeldi et homme hommikul kell 6.30 olgu seal samas. Ei no eriti tore☺