Märts 31

Täna oli meie teine palgapäev. Ütleme nii, et esimesega olin ma kõike muud kui rahul(220dollarit), teine oli juba parem(350). Meie töö on siis viinamarjade korjamine, pole just kõige raskem, kuid ütleme nii et peale tänast, kus me tegime seda kusagil 10 või isegi 11 tundi järjest siis selg hakkas suht haigeks jääma. Aga välja see näeb nii… hommikuk vara valges saame office juures kokku, liigume edasi kellegi viinamarja istandusse, kus meile antakse suured plastikust ämbrid kätte, ma ausalt isegi ei tea kui palju need mahutavad, umbes 10L?! võibolla isegi rohkem. Ning kui ämbrid käes, jagatakse meid paaridesse, poiss tüdrukuga, kuid tavaliselt tüdrukuid tsipa vähem siis poiss poisiga… suht loogiline järeldus või mis?!:) suunatakse viinamarjade rivi poole ja andku tuld! Järgmised 10 tundi saab siis viinamarja kobaraid lõigata. Ämblikud ja ämblikuvõrgud pole siiani väga suurteks sõpradeks minuga saanud, küll aga enam ma nendesse eriti ei jookse. Ma olen leidnud mooduse kuidas neist nii kiiresti, peaaegu märkamatult läbi minna, tuleb lihtsalt häääästi kiirest tegutseda, nii et ei jääks mingit aega ümbtuse vahtimiseks, sest õnneks/kahjuks on ämblikud suht sellist värvi et neid eriti hästi ei näe, kui just vaatama ja otsima ei jää. Ma isegi imestan kuidas ma nii rahulik olen suutnud olla. Aga ma kardan et üks päev kui ma näen mõnda neist ämblikest enda peal, siis ma kaotan igasuguse reaalsuse taju, ma suht kardan et mis siis juhtuda võib. Ma loodan et ma endal riideid seljast ei tõmba ja alasti mööda viinamarja istandust jooksma ei hakka… aga kes teab?! Kõik võib juhtuda☺ aga jah töö iseenesest on kerge aga aega nõudev. Viimased päevad me oleme pidanud tööle minema kella 6.30ks, kui oleks soe ja mõnus voodi siis eriti ülesse ei saaks aga kuna meie majutus ei ole just kõige mugavam, siis ma isegi mõni öö ärkan ülesse ja soovin et kell oleks juba piisavalt palju et tööle minna, kuid ei, tavaliselt on kell siis alles 4 või midagi sinna kanti.
Meie boss on suht karm, kui nii võib öelda. Aga mind ta suht armastab, seda pole ainult mina tähele pannud vaid ka kõik mu ümber olevad inimesed. Paar korda päevas kajab kusailt teiselt poolt istandust „ESTONIA SHUT UP!!!“ aga vallandamiseni pole asi jõudnud õnneks veel. Ahjaa ma unustasin mainida et me ei tohi tööl üldse rääkida aga kuna me töötame iga päev erineva paarilisega siis see vaikimine suht võimatu. Iga päev tuleb uus ja huvitav kaaslane… üldiselt suudan suht vaikselt töötada kuid on päevi kus see lihtsalt võimatu. Aga kuna meil eelmine nädal lasti suht lambist 4inimest lahti kes olid saanud päevas vähemalt 3hoiatust, siis see pani veidi mõtlema kuna ma mõni päev saan neid hoiatusi ikka suht palju. Mis mind on siiani päästnud, ma iga hommik jälgin mis tujus meie ülemus on, kui tal enamvähem normaalne või isegi hea tuju siis see tähendab et ma võin rääkida palju tahan, ilma et mind vallandataks. Eriti naljakas on see, et Cris (ülemus) tunneb mu hääle kaugustest ära, vahetevahel mind paneb imestama kuidas ta üldse teab et ma räägin, ma arvasin et ta niisama karjub, teades et ma nagunii räägin. Mõni päev ta isegi ei lahku mu kõrvalt, töötab ja jutustab muga terve päeva. Eile ta ütles et kuna meil tuleb järgmine neljapäev töötajatega kogunemine/grill siis ma ei tohi seal kordagi vait olla, muidu saan kinga… see oli siis tema poolne karistus mulle… pole selle vastu väga midagi. Viimased päevad olen sut hoolikas olnud, räägin ikka kuid vaatan ringi kus cris asub ja räägin suht vaikse häälega et ta ei kuuleks. Aga muidu mul siin on itaallastega päris hea suhted, kui tuleb tuju rääkida siis selle asemel loobin neid okste või marjadega(mis on räigelt keelatud) või niisama togin neid… aga see muudab mu päeva suht vahvaks, polegi palju vaja et naerda täiest kõrist☺ mõni päev kui nopin marju siis lendab vastu pead paar marjakest, kui uurin et kes seda tegi, siis lähiümbruses pole ühtegi võimalikku kandidaati, kuid kui kaugemale vaadates siis paar rivi eemal on mõni itaallane, kes seda tegi.

„Majutus“

esimesed 2 nädalat veetsime siis caravan pargis, kuid kuna raha ei olnud väga palju siis kolisime kohalikku parki, kus enamus prantslasi ööbivad. Kui aus olla siiis see austraalia kus ma hetkel elan on rohkem nagu prantsusmaa. Meil siis ööbimiskohaskusagil 10 autot kus sees omakorda 2-5 inimest, seega meil siin neid prantslasi ikka päääääris palju. Mõni õhtu ma nii unistan, et oskaks prantsuse keelt rääkida. Näiteks eile õhtul mängisime 8kesi UNO kaarte, kõik peale minu prantslased ning enamus kas ei oska või ei taha inglise keeles rääkida. Suht tüütu oli vahepeal, Damien pidi mulle kogu aeg kõike tõlkima. Vahepeal nad nagu üritasid muga rääkida aga sellest ei tulnud eriti midagi välja kuna ma lihtsalt ei saanud aru mida nad öelda tahavad. Kuid hoolimata sellest oli ikkagi väga lõbus. Kuna ma olen oma viimased 3?! nädalat veetnud kahe prantsuse poisiga siis harjub ära selles mitta aru saamisega. Vahetevahe on isegi hea kui nad kõik omavahe räägivad, siis on mu selline „oma aeg“ kus saab mõelda ja vaadata inimesi ning loodust. Nad muidugi suht alati vabandavad ette ja taha et nad räägivad keeles millest ma ei saa aru ja iga kord ma üritan neile selgeks teha et mind ei häiri see, kuid neile endile oleks parem kui nad Austraalias olles aredaksid oma inglise keelt… aga mis mul sellest, tore on ju nendega isegi kui nad räägivad keeles mida ma ei mõista.
Igatahes, minu telk on selline meega pisikene, ma vaevu mahun sinna… ei ei tegelt asi pole nii hull, päris jalgu sirgeks ei saa ajada, kuid see pole oluline kuna öösel nagunii nii külm et tõmban end nii käkrasse kui võimalik. Täna öösel näiteks jälle ma magasin oma kõige paksema riietusega, enne magama minekut tahtsin veel jalad kuuma veega ära pesta, sest kui jalad külmad siis on võimatu sooja saada… ning nende ülesse soojendamisega läheb vägagi kaua aega, kuum vesi tavaliset aitab, kuid ma arvan et meil siin see dušš ei tooda sooja vett öösel. Seega mai saanud oma jalgu pesta, ning kui magama läksin siis mul oli nii külm et kohutav. Aga noh, kuna mul oli mingi 5 kihti ümber jalgade tõmmatud, siis hommikuks ma avastasin et näe, jalad ei olegi enam külmad… aga oi kui siis peab sellest soojast magamiskotist välja ronima, oh jessus, see on kõike muud kui meeldiv, väljas tavaliselt vägagi külm, ega see telk eriti sooja meil ei hoia ju. Aga noh, peale poolt tundi kogumist suutsin end ikka välja ajada. Välja minnes, hingates tuli suust auru, seda õnneks ei juhtu siin eriti tihti.
Aga mulle omamoodi väga meeldivad meie hommikud. Kõigepealt on kiire riiete vahetus, siis hammaste pesemine, selleks ajaks on Matthiu juba meiega ühinendu (ta ikka ööbib caravan pargis) ning nad teevad meie pisikesel gaasi pliidil kohvi. See on kuidagi nii armsaks muutunud. Probleem ainult selles, et me veedame enamuse ajast maas istudes, seega puusadest allapoole on selline valu alati kui magama lähen, ma arvan et see selle pärast et veri ei käi hästi ringi, seega õhtuti kui magama lähen pean paar valuvaigistit võtma, nagu külmast pole veel küllalt… nüüd mingi jalgade valu kah vaevab.

Prantslased, Itaallased, Inglased ja Sakslane (3. aprill)

Alustame siis prantslastega, ma armastan oma reisikaaslasi väga kuid me oleme koos reisinud nüüdseks 3 nädalat, kui mitte rohkem ja nende prantsuse keel viskab mul ikka tõsiselt üle!!! Ses suhtes alguses mind nagu nii väga ei seganud et nad otsustasid kõik ka minu eest, lihtsam oli nii. Kuid nüüd, mind hakkas see tõsiselt häirima. Nad vahetevahel vaidlevad omavahel asjade üle, kus mul peaks ka sõnaõigust olema, kuid mai saa aru mis teema on ja lõpuks kui nad mulle mingi murdosa nende vestlusest ära tõlgivad siis mul on kaks võimalust kas olla Damieni või Matthieu poolt, põhimõtteliselt mulle nagu oma arvamuseks ruumi ei jäägi. Siis kui me nüüd siia parki kolisime, olen ümbritsetud ligi 20 prantslasega, kes ei vaevu kunagi muga inglise keeles rääkima, tõesti on selline tunne nagu oleks prantsusmaale sattunud… mõni kord, kui nad on piisavalt purju jäänud, siis neil tekib tunne, et tahaks oma inglise keelt harjutada, kelle muuga seda ikka teha kui minuga, see on ikka jube tüütu, kuulata mingit purjus podisevalt prantslast. Mõni õhtu me istume kõik koos ringis, ja ainus mida ma kuulen on mingi mula millest mai saa sõnakestki aru, appi kui kopp on sellest ees. Damien ja Matthieu, kui nad oma vahel räägivad midagi, siis lõppude lõpuks vaatavad ikka mulle otsa et anna andeks, et me prantsuse keeles rääkisime, me ei tahtnud sind välja jätta, kuid järgmine sekund kordub täpselt see sama. Ma just lugesin oma 4 päeva tagasi kirjutatud asja ja saan aru et see prantslaste mitte sallimine on suht äkki tekkinud but enough is enough!!!
Õnneks kolisid meie juurde veel 7itaallast, 3inglast ning üks sakslane… nemad reisivad siis vist kõik koos. Tahest tahtmata tekib võrdlus prantslaste ja itaallaste vahel. Mõlemad on enda ümber kogunud suure grupi, vahe on lihtsalt selles et itaallaste grupis on inimesi kes on ka kusagilt mujalt pärit. Anna andeks emme, kui sa seda loed, tegelt ma arvan et sa isegi saad must paremini aru kui keegi teine aga mul on prantslastest NII KOPP EES!!! Nad ei suuda välja astuda oma comfort zone’ist ja see ajab närvi. Üleeile õhtul näiteks, sama õhtu kui itaallased meile kolisid, ütlesin kohe Matthieu’le et mina olen täna õhtul itaallastega kuna nad vähemalt proovivad rääkida inglise kelles, isegi kui mõni neist ei oska väga hästi. Ja mingi kuradi ime pärast olid pooled prantslased ikka õhtu lõpuks meiega liitunud ja sädistasid omavahel omas keeles, no miks kuradi pärast oli vaja meie juurde tulla selle jaoks??? Ah kui vihale mind see kõik ajab, ma kardan et natuke veel ja ma ei suuda enam ühegi prantslase poole vaadatagi, või muidu lähen kallale!!! Ja veel teine asi, et see üks õhtu mis ma itaallaste juures veetsin, ma rääkisin põhimõtteliselt kõigiga sealt grupist ja mul oli nii mõnus ja vaba tunne seal, nad tekitasid mus tunde nagu ma oleks seal igal ajal teretulnud… kuid prantslastega ma olen koos elanu üle nädala ning ma pole enamusega sõnakestki vahetanud ja nende juures on eht heidiku tunne, nagu ma poleks piisavalt hea et nendega suhelda… ah persse need prantslased, mul isegi tunne et kui mul võimalus itaallastega edasi reisida siis ma teeks seda silma pilgutamata, ma pean seda veel uurima, ma siiralt loodan et ma saan, sest muidu ma kardan et ma tõesti ütlen halvasti neile prantslastele! Ma kardan, et mul täna väga halb päev kirjutamiseks, sest ma niiiiii tõsiselt vihane!!!

Söök

Hommikuks on mul alati üks ja sama, peanut butter ning maasika moos saial, seda ma olen söönud viimased 2 või 3 nädalat, ütleme et on näost näha millest ma toitun, kõht on ka hakanud paisuma korralikult, „väga tore“, aga põhjus on lihtne, need kõige odavamad asjad mis saadaval ning hommikul nii kiire ning külm et lihtsalt ei saa midagi muud süüa, lõunasöögiks on meil sai tuunikalaga (jällegi sai:P) ja õhtusöögiks on tavaliselt kiirnuudlid…mämmmmmmmmm☺ mul nii nii nii kõrini sellest toidust, mulle tundub seda kirjutades et mul on kopp kõigest ees?! Aga ausalt kui süüa iga jumala päev täpselt samu asju, siis üks hetk aitab. Eile me küll tegime känguru liha friikartulitega, ütleme nii et see liha ikka päris hea, peaasi et ette ei kujuta mida sööd, maitse on hea ja pole väga kallis ka. Kui selle söögi lõpetasin, oli kõhus nii paha, pole harjunud nii toeka õhtusöögiga, eelmine päev me sõime ka ainult 6 saia ära, mis tähendab et me polnud eriti eelmine päev söönud (meie päevad on tavaliselt 5.30-00.00, seega suht pikad)

Pidupäevad

Täna oli üks suur pidupäev, me käisime ühe linnas, mis 50km kaugusel, ma shoppasin seal ikka korralikult, ostsin omale 2 paari jalanõusi (üks 12dollarit u120kr ja teine 15dollarit u 150kr), neli paari sokke ning veel ühed soojad soojad sokid☺ (mille eest ma maksin sama palju kui jalanõude eest), ma jube õnnelik oma ostu üle, ma pole nii palju raha kulutanud ühe päeavaga ühtegi korda siin austraalias, kui mai eksi.
Teine pidupäev on siis, kui me saame sooja veega end pesta, kuna meil siin pargis oli väike probleem, me põhimõtteliselt murdsime sisse kohalikku wc’sse (poisid ronisid naiste wc akna kaudu sisse ja avasid uks seest poolt), kus oli soe dušš ning wc, kuid seda lõbu ei olnud meile kauaks. Paar päeva tagasi tuli korravalvur ning andis teada, et me ei tohi sinna minna ning ta ei tea küll kuidas see uks lahti oli, kuid see ebaoluline, igatahes peame omale uue koha otsima, kus pesemas käia. Esimene päev käisime caravan pargis pesemas, kuid selle koha omanik arvas ka, et me ei tohiks sel pesemas käia, kui me pole selle eest maksnud, seega me olime omadega suht ummikus. Nüüdseks on siis olukord selline, et hommikul kui me ei pea tööle minema, siis ma pean pool km kõndima et vetsu saada, kui on pime siis saab põõsas asjad ära ajada. Pesemas ma käisime eile kohalikus basseinis, kus on ainult külm dušš. Ses suhtes, et ma saan aru, et te võite arvata et mis seal ikka, kui austraalias oled, et mis see külm siis ikka on. Aga kui aus olla siis siinne 15 kraadi pole pooltki nii soe kui eestis, isegi 20 kraadi pole soe kui päikest pole, tuul on siin jubedalt külm (see lõik on spetsiaalselt sulle Jaanus!). Aga ikkagi, kui me basseini juurde jõudsime siis otsustasime Damieniga korra ujumas käia, basseinis oli vesi palju soem kui see dušš, seega ma nüüd harjutan end räpaseks tüdrukuks. Käin pesemas ainult siis kui on soe ilm ning kui enam pesemata üldse ei kannata olla. Meil siin ikka päris metsik elamine☺ aga ma olen kindel, et see kõik aitab edasises elu ikka tõsiselt kaasa.

On mis on ja ega rohkem polegi kui see mis on…!!!