Järgmisel päeval seisime silmitsi probleemiga, mis me siis nüüd edasi teeme?! Maarja avastas, et tal oli terve otsaesine sääskede poolt ära söödud, tal oli ligi 15 pisikest sääsepunni ühes kohas. Tamir pani talle väga nunnu hüüdnime: „big sleeping cow with a minefield on her forehead“, tema pandud hüüdnimed on kõike muud kui hellitavad… ma olen olnud juba pink cow- põhjuseks oli see et roosa lehm on tema meelest suht eriline ja teine oli purple gorilla, jällegi väga armas hüüdnimi, kuid tema suust see ei kõlagi nii halvasti, imelikum on siis kui ta midagi ilusat ütleb, selle järgi võib aru saada et kas ta on purjus või lihtsalt hellus peal!
Igatahes Iisraellased pidid too päev tegema oma asjatoimetusi. Pesime end kusagil rannaäärsest ühiskasutavas pesuruumis, mis haises pissi järgi, eeldatavasti päris paljud inimesed pesu ajal ei viitsinud wc’sse minna ning otsustasid seda sinna teha. See oli esimene ja viimane kord kui me seal käisime. Võtsime Kiro hotellist oma kotid, toppisime iisraellaste auto peale, nad pidid meid ühte backpackersisse viima, et me saaks sealt uurida, kas seal on äkki töötajaid vaja. Kahjuks sealt me saime eitava vastuse, vähemalt saime oma seljakotid sinna jätta, sealt uurisime kus on teised backpackersid ning liikusime edasi… tegime veel kiire hommikusöögi pisikese puu all keset pisikest platsi, hommikuks oli siis võisai… või oli meil juba nii ära sulanud, et seda oli suht jõle vaadata aga mis teha kui kõht on tühi. Sipelgad olid ka välgu kiirusel meie peal seega sealt me lahkusime. Õnneks esimene koht kuhu me suundusime oli suht ümbernurga Surf’N’Sun Beachside Backpackers astusime sinna sisse, õnneks oli manager ka kohal, küsisime sealselt retsepsionistilt. Et kas neil on vaja tublisi töötajaid… aga õnneks manager vastas meile ning uuris natuke meie tausta, me rääkisime et tulime hääletades siia, veetsime öö rannal ning nüüd otsime elamiskohta, raha meil üldse pole. Selle peale ta vastas et ta annab meile ühe tasuta öö ning homme vaatame mis saama hakkab, et kas me oleme sobilikud töötamaks selles kohas või ei. Aga juba see et ta meile ühe tasuta öö andis oli nii meeletult armas, üks tütarlaps kes seal kõrval lauas istus, ta reisikorraldaja, ütles et mul oli selline nägu peas nagu ma hakkaks kohe nutma! Ja tegelt ega pisarad polnud kaugel, nii liigutav on, kui inimesed heast südamest aitavad. Tõime oma kotid teisest backpackersist ära ning ootasime et me saaks oma uude tuppa sisse kolida.
See koht kus me nüüd siis elame on supper luks koht! Me oleme umbes 200meetri kaugusel merest, meil siin oma bassein, kõik on nii puhas ja korralik, inimesed on heatahtlikud ning sõbralikud. Meie esimene tuba oli siis 6inimese oma, kõik tüdrukud. Peab mainima et meie läbisaamine polnud nendega just kõige parem, me lihtsalt ei suhelnud nendega… me pole eriti tüdrukute inimesed nagu me oleme siin korduvalt juba aru saanud.
Õhtul saime veel iisraellastega kokku, et hüvasti jätta! See oli jällegi nii nõme! Polnud soovi neil minna lasta aga mis teha, neil oli vaja minna ja meil jääda seega jälle oli südant lõhestav hüvastijätt. Tamir andis oma mängu kilpkonna mulle, mille ta mingi hetk oma reisi ajal ostis, või tegelt võitis selle mänguga. Ja ta oli lubanud selle mulle kinkida, seega jäi mulle vähemalt mingi mälestus temast, minu pisikene kaisu kilpkonn☺
Järgmisel hommikul ärkasime suht vara ülesse, meile eelmine päev polnud mainitud mis kell meid vajatakse, või mis kell meil see proovipäev algab. Õnneks me olime juba kella 9st üleval, mis oligi just õige aeg. Otsisime manageri ülesse ja nii ta juba saatiski meid otse tööle. Minu töö oli siis kõrval maja korterite koristamine, need kuulusid ka meie hostelile, seal kokku neli korterit, igas ühes kaks tuba, köök, wc, duširuum (me maarjaga kumbki ei tea kuidas seda kirjutatakse☺ niiet kui see on valesti, siis ma vabandan juba ette!)tavaliselt selle koristamine võtab kusagil 2 tundi või natsa rohkem, töö iseenesest pole üldse raske! Maarja koristab hosteli tube, koristab sealt prügi ära, lükkab inimeste asjad voodi alla ning pärast imeb toa ära, tal on vaja koristada 16tuba, õnneks ta ei pea seda väga põhjalikult tegema. Tavaliselt me lõpetame samal ajal. Aga mõni päev ma pean koristama wc’si, või linu pesema ja rullima… põhimõtteliselt ma teen kõike mida on vaja teha, asendan teisi töötajaid. Nüüd me siin juba 3 nädalat olnud, tunneme end nagu kodus. Alguses oli küll selline imelik olla, ei teadnud kuidas istuda või astuda aga nüüd see meie kodu, meie neli poissi, töökaaslast on ka täiega toredad: Dave, Matt, Andy ja Jack, kõik inglased… väga hea stiiliga ning lihtsalt supper kiftid poisid! Tüdrukud on ka toredad, meil hetkel 6tüdrukut töötavad siin, kolm kanadalast, üks inglane ja üks rootslane.

7 veebruar Jonny’s sünnipäev

meie üks väga hea sõber, Inglane kes sai siin siis 21. Ta näeb välja natukene vanem, kusagil 24 või midagi sinna paika. Igal juhul on ta hästi tore ja sõbralik poiss! Aga igatahes, hommikul kui ma töö lõpetasin olid kõik tüübid juba üleval, tegid süüa ning jõid vaikselt… mingi hetk ma avastasin end basseini äärest koos 13 pool palja mehega, kes polnud üldse halva välimusega☺ see päev oli ikka vägagi kift… kõigil oli eriti hea tuju, naersid siin terve päeva, viskasid kõik tüdrukud riietega vette, kelle nad hosteli pealt leidsid, ma olin esimene kes vette visati aga see oli tänu minu ime armsale sõbrannale kes lihtsalt otsustas mu vette lükkata, tal oli abiväeks üks itaalia kutt, kes pärast oli suht hirmul, et ma võin taga midagi halba teha☺ Aga õnneks üks hetk, kui ma Maarjat üritasin vette tõmmata, siis tuli üks noormees mulle appi, Deen hüüdimega „Tank“ hüüdnime ta on saanud tänu oma välimusele. Ta Inglane aga ta ema on aafriklanna, seega ta selline suurt kasvu, vägagi pruun, tumedate silmade ja juustega. Maarja vette viskamine talle probleeme ei valmistanud, ta oleks nagu sule vette lükanud… pärast ta küll vabandas ette ja taha, kuid mina olin talle vägagi tänulik, sest üksi ma poleks seda suutnud! Põhimõtteliselt terve päev mööduski basseini ääres, poisid mängisid enamuse ajast võrkpalli… mingi hetk nad tegid basseini „metsiku jõe“, mis nägi välja järgmiselt- kõik 13 kutti ning meie kolm tüdrukut jooksime basseinis ringiratast, nii et vesi hakkas suht hea hooga liikuma, vahepeal oli küll selline tunne, et sõidan täiega seina sisse, sest jalgu eriti alla ei saanud, õnneks vesi liikuski ringis niiet enne seina võttis vesi mu jälle kaasa ning juhtis seinast eemale. Ma isegi tegin paar pilti sellest kuid seda kõike on suhtvõimatu piltidega edasi anda, sest see kõik mis siin toimus oli vägagi hullumeelne.
Mingi hetk võtsin poisid ühe vooliku, mida kasutati põhimõtteliselt lehtrina. Ühest otsast valati alkoholi sisse, ning teine ots pandi suhu, see pool mis suhu pandi oli suure rinna kujuga, seega mehed nautisid seda joomist. Mai tea kas ma peaks kõigest siia kirjutama, sest siin juhtus veidi rõvedam asi ka. Aga mis blogi see oleks kui ma ei kirjutaks kõike ülesse mis siin toimus… igaljuhul, üks inglise kutt Scooby (29 aastane) mõtles ka juua gooni sellest rinnast (ta oli eelmisel õhtul päääris palju joonud ning kaineks ta polnud hommikuks saanud) kuid kui ta oli natuke ära joonud, siis ta lihtsalt oksendas kõigi ees selle kõik välja, palju muuga koos. See oli ikka väga rõve vaatepilt, peale seda ta hüppas basseini… see polnud päeva kõige ilusam koht!!! Aga enamus inimesi ei lasknud end sellest heidutada, pidu läks sama hooga edasi, erinevus ainult selles et Scoopsile e. Darenile enam juua ei antud.
Ega siin enam eriti midagi ei tehtud, pandi korralikult pidu ja siis läksime välja, ma isegi ei mäleta kuhu, Sin City’sse vist. Ausalt on suht võimatu päevi teineteisest eraldada. Meil nagu tõeline puhkus siin, vahe ainult selles et raha meil ikka pole aga isegi see ei häiri ega heiduta.




14 veebruar

kõige kehvem sõbrapäev ever!!! Ses suhtes et äratus oli igati armas, maarja oli kusagilt välja võlunud roosa glasuuriga sõõriku ning küpsised, tegi mulle hommikukohvi ning noppis paar lille. Selline äratus on igati teretulnud kui aus olla☺. Päeval me küpsetasime kõige kallimatele kookosepalle, mille vorpisime südame kujuliseks ning panime roosat toiduvärvi sisse, seega välimus oli suht isuäratav. Inimesed olid ka päris liigutatud, see isegi tegi tuju suht heaks. Aga mingi hetk lihtsalt läks asi käest ära, siis kui reaalsus hakkas kohale jõudma. Kõik meie sõbrad lahkusid järgmisel päeval, põhimõtteliselt meie itaallastest sõbrad: Pascuale ja Mateo, inglastest sõbrad: Deen aka Tank, Andy, Scoops ning Joe läksid ka ära… Miki ning Jonny läksid juba paar päeva tagasi, Brasiiliast päris Dennis kolis ka teise kohta ning meie Iirlastest sõbrad lähevad ka varsti ära, ülehomme kui ma ei eksi. Täielik tühjus on siin, nii mõtetu ja kurb on siia jääda…. Pole mingit tahtmist ega mõtet siin olla, loodetavasti me saame ikka reedel oma raha, siis saab korra äkki Byron Bays ära käia, sest kõik liikusid sinna. Ning edasine plaan siis vist vilju noppima minna aga vaatab mis saama hakkab. Nädala pärast mu sünna, see tuleb ka vist elumõtetuim.
Miks asi nii käest ära läks oli lihtsalt see, et kõik poisid jäid koju ning rääkisid oma huvitavast järgnevast päevast, pakkisid asja jne. Meil polnud plaaniski koju jääda, sest ikkagi sõbrapäev ju, poolel teel kiskus tuju nii nulli, Maarjal tekkis meeletu koduigatsus… mul tekkis ka täielik igatsus, kuid mitte ainult kodu järgi. Õnneks mu tuju tegi natuke paremaks vestlus Tamiriga aga see läks suht nulli tagasi kohe kui kõne lõpetasime. Istusime Billys Beachouse’is kuni oma joogi lõpetasime ja läksime koju tagasi. Maarja läks tuttu ära, ma jalutasin veel randa ja istusin seal mingi aeg, proovisin pisardada veidike kuid välja ei tulnud midagi, koju tagasi minnes üritasin igati vältida kõiki kes veel üleval olid, polnud ju nende süü et mul nii halb tuju oli. Nad on ikka öelnud, et pole rõõmsameelsemaid tüdrukuid varem näinud, polnud mõtet seda ilusat pilti meist ära rikkuda. Mõtlesin küll tükk aega, et kas ma tahan hommikul nendega üldse hüvasti jätta või lihtsalt magan sisse või väldin neid…
Ma vihkan hüvastijätte üle kõige!!!