Viimased päevad Sydneys

Viimased päevad sydneys olid suhteliselt jubedad… kuna me olime korralikult pankrotis, üür oli juba mingi nädal maksmata, siis see majaomaniku eest ära jooksmine tüütas juba vaikselt ära. Kuigi ütleme nii et oma majakaaslastega meie läbisaamine muutus aina paremaks iga päevaga.
Ma olen unustanud kirjutada et meil oli üks õhtu suht korralik segadus majas. Üks iirlane oli end vägagi purju joonud nii et ta kaotas igasuguse arusaama reaalsusest. Hommikul kui me ülesse ärkasime ja kööki läksime(see oli kusagil kella 10ajal) lebas ta suure toa põrandal maas ning norskas seal. Meie nagu me oleme, parajad emad, otsustasime ta voodisse tassida. See noormees oli kõike muud kui pisikest kasvu. Ma arvan et ta olikorralikult üle 190cm pikk ning kaalus ligi 100 kilo või isegi rohkem. Nii me siis kolmekesi vedasime teda voodisse magama (kolmas kes meile appi tuli, oli üks meie majakaaslane, ma isegi ei saanud aru mis maalt ta pärit oli, kui ma ei eksi siis ta oli suht vasakule) igatahes kuidagi me saime ta voodisse, kui ma paar tundi hiljem vaatama läksin kuidas tal seal on, tuli välja, et ta oli voodist maha kukkunud ja ikkagi magas põrandal edasi. Enam me ei hakanud isegi proovima teda voodisse tõsta, selg nagunii juba valutas. Eelmisel päeval nad olid ühe tüübi voodi meie wc’sse tassinud, raamaturiiuli ümber ajanud suures toas, ühe köögi akna katki teinud… kuid see polnud midagi võrreldes sellega mis ta järgmine päev korraldas. Mingi hetk ta ärkas ülesse, tõstis suures toas paar tassi maast ülesse ning ütles Maarjale et ta läheb poodi prügikotte ostma, pärast siis koristab kõik ära. Ega ta sealt „poest“ tagasi ei jõudnud enne õhtut, ta oli kogemata sattunud jälle baari. Igaljuhul kui ta sealt tagasi tuli oli ta isegi veel rohkem purjus kui eelmine õhtu. Me tegime oma tavalisi õhtusi asjakorraldusi oma toas, kuni kuulsime mütakaid mis kostusid alt korruselt, vaatama minnes avanes katastroofilone pilt. Esiteks oli ta veel ühe aknaklaasi ära lõhkunud, terve alumise korruse wc täis urineerinud, oma toa ukse maha lõhkunud, riidekapi kummuli keeranud, suuretoa söögilaud oli tagurpidi ise oli ta juba tänaval, üritas mingilt pompsult asjua ära võtta ning sõimas teda, vedas et ta talle kallale ei läinud… muidugi oli ta oma rahakoti koos pangakaardiga ära kaoutanud, mida me Maarjaga telefoni valguse abil otsisime. Ta ise oli nii vihane/kuri/vägivaldne…õnneks ta meie kallal võtma ei hakanud, isegi oli suht sõbralik mingi ime läbi. Igatahes see oli meie majakaaslaste jaoks viimane piisk karikasse.. üks tüdruk sõimas tal näo täis ja andis talle teada, et ta peab järgmiseks päevaks kusagilt välja võluma 800dollarit et see kõik kinni maksta. Kuna ta ei olnud ka just kõige rikkam tol hetkel, otsustas ta keset ööd et ta pakib oma asjad kokku ning teeb sääred… see oli ka viimane kord kui me teda nägime või temast midagi kuulsime… ta sõprade käesti küsisime et äkki nad teavad tast midagi, kuid ei. Võimalik et nad ei tahtnud lihtsalt meile öelda, kartes et me võime majaomanikule välja rääkida, kuigi see oli küll viimane asi mida me oleks teinud. Ma siiralt loodan et ta on ikka elus ja terve, ta endine toakaaslane tegi suht lollaka nalja, et võimalik et ta läks purjus peaga ujuma ning jäi haide õhtusöögiks. Viimane hetk kui keegi teda nägi, siis tüüp oli mööda tänavat tuigerdanud viinapudel parimaks sõbraks ja kaaslaseks ta teekonnal.

Lahkumine Sydneyst

Meil tuli suht kirest otsust Sydneyst jalgalasta, meil polnud seal enam midagi mis meid kinni hoiaks seal. Seega ükspäev toppisime oma kobinad kokku, neid asju oli ikka palju rohkem kui selg jaksas kanda. Suund oli siis lõuna poole, Surfers Paradise’I kus meie iisraeli sõbrad meid juba ees ootasid. Kuna raha meil ikka polnud kusagit sülle kukkunud, otsustasime hääletada, seda me tegime ka selleks et oleks natuke seiklust. Plaan iku juba kell 12 minema hakata, kuid nagu tuli välja siis Belglased hakkasid ka just sydneyst lahkuma, kahjuks/õnneks nad läksid teisele poole, seega oli vaja nendega hüvasti jätta, Tony pidi meid linna piirile viima, kust me saaks hääletama hakata aga ngu need egiptlased ikka, jõudis ta meile alles kella 16 ajal. Me polnud nõus enam ühtegi ööd sydneys veetma, seega lõpuks kui me hääletama hakkasime oli kell 17… tony pani meid tee ääres maha, me pidime teda pikalt veenma enne kui ta oli nõus meid sinna jätma, luges sõnad peale, et iga kord kui keelgi meid peale võtab, peame talle sõnumiga autonumbri saatma, igaks juhuks et keegi meid ära ei rööviks, või muid rõvedusi ei teeks. Mulle vahel isegi meeldib see egiptlaste ülehoolitsev iseloom, see näitab et hoolib.
Igatahes toppisime oma seljakotid selga, need kaalusid kusagil 30kg, seega iga kord me pidime üksteist aitama et neid selga saada või vära võtta, kuna lihtsalt polnud piisavalt jõudu, et seda üksi teha. Kõige ägedam oli see et ma suutsin umbes esimesel 10meetril oma jala välja väänata ja sellise seljakotid jala välja veenamine pole just eriti naljaasi… samal ajal meil juba üks auto peatus et meid peale võtta, kuid ma olin suht valudes ja polnud võimeline liikuma. Kuidagi lonkasin autoni ja nii meie esimene tund möödus mingi 50ndates mehega, kes oli tegelikult pärit Itaaliast. Ta sai meid ainult 100 km kaugusele viia (meil oli kokku vaja saada 830km kaugusele) kuid asi seegi. Pani meid kusagil suure maantee ääres maha, kus polnud mitte midagi… uid polnud hullu midagi, juba paari minuti pärast võttis meid üks naisterahvas peale. Ta oli selline ehtne ema☺ luges meile sõnad peale, et me peame ikka vaatama kellega me kuhu läheme, kinnitasime talle et me oleme väga hoolikat ning tõsiselt valime, millisesse autosse me istume. See rahustas ta natuke maha, kuigi ütles küll et ta hea meelega viiks meid ise meie sihtkohta igaks juhuks et meiega midagi ei juhtuks, kuid see meile ei meeldinud erit ja ega tal polnud nii palju aega ka et meid 8 tundi kusagile sõidutada. Ta kahjuks pani meid maha kusagil pisikeses linnakeses, mis oli pea maanteelt natuke kõrval. Sealt teelt õitis suht vähe autosi ning see pani meid natuke muretsema, polnud meie ideaalplaan jääda kusagile pisikesesse linnakesse sydneist 250km kaugusele ööseks. Meil olid suured plaanid, et ikka järgmisepäeva päevaks kohale jõuda, sest iisraellased pidid juba ülejärgmine päev ära minema, seega me ikka väga lootsime neid seal kohata!


Kiriad eqrot- rehovot

25 jaanuar

saabumine Surfers Paradise’i. vahetevahel mulle tundub et me oleme suht poole-toobised, kuna ükski normaalne inimene ei läheks täiesti võõrasse linna nii et hinge taga on põhimõtteliselt 20 dollarit, mille eest saab omale riisi, võid ja piima osta aga meie läksime nii. Meie seljakotid olid ka suht mingi 30kg, nii et kui me pidime 300 meetrit jalutama, puhkasime paar kord, sest selg tahtis ära murduda, vahepeal oli soov lihtsalt maha istuda ja alla anda, õlad olid täielikult ära hõõrutud, väljas oli piisavalt soe ka, kusagil 30 kraadi, jalutamiseks täiesti perfektne ilm, päike paistis lagipähe. Aga linn ise oli vägagi ilus! Sisse sõites, vaatasime suud ammuli, paradiis… eht eksootika, palmid kõikusid õrna tuule käes, luksus hotellid mõlemal pool teed, vasakult paistis sinine meri ning paremal pool oli jõgi mille ääres olid eramajad, põhimõttelilt tagaaiast sai otse vette hüpata. Kohale jõudes saime paari sõbraga kokku: Kiro(egiptlane), Tamir, Avi ja David(iisraellased). Neile ei julgenud öelda, et mis seisus me oleme, kuna nad oleks lihtsalt muretsema hakanud, kuigi tegelikult Tamir teadis et meil suht raha otsas ning pakkus välja et me võiks kõik koos nende autos magada… kõik viiekesi☺ see pakkumine tundus vägagi ahvatlen, kuid siiski, idee rannas magada tundus ka suht kift. Põhimõtteliselt meie õhtusöök koosnes siis maisi konservist, saiast ning piimast… kõht sai vägagi täis kuid siiski midagi nagu jäi puudu aga polnud õigust viriseda, vähmalt polnud näljas. Pesemas käisime Kiro hotellis, kus ta puhkas oma vanematega. Muidugi oleks meil olnud võimalus seal ka magada, kuid see oleks olnud ebamugav, nad vägagi usklikud, seega võimalik et sellest oleks talle probleeme tulnud. Vähemalt saime oma kotid hommikuni sinna jätta.
Eriti me esimesel päeval ei teinud, kuna pikk reis oli seljataga, käisime poistega rannas, siinsed rannad on nii fantast ilusad, liiv peaaegu valge ning „laulab“ jalge all, meri on täiesti rohekas sinine ning need palmid ja ranna äärsed kõrghooned… kõik on kokkuvõttes nii ilus.
Sättisime end siis kella 22 ajal tuttu, õhk oli veel soe, me panime oma magamiskotid suht ookeani lähedale, käekoti pressisime kahe vahele, et mingi hinna eest seda ära ei varastataks, sidusime selle veel rihmadega kinni. Tegelt oli plaan silm korraks looja lasta, et siis hiljem poistega kokku saada, kuid see meil hästi ei õnnestunud. Põhimõtteliselt kui me magamiskoti sisse end pakkisime, uinusime silmapilkselt. Mingi kella ajal Tamir helistas, ma arvan et tol hetkel ta arvas et tuleb lihtsalt korraks, vaatab meid üle, kuid kui ta kohale jõudis siis ega ta sealt enne hommikut ei lahkunud. Kiro oli ka mingi aeg Maarja kõrval, kuid ta pidi hommikuks tagasi minema, enne kui ta vanemad ärkavad, sest see oli saladus et need kaks koos olid! Suht koomiline pilt võis olla see kuidas me seal magasime. Meil Tamiriga oli minu magamiskott all ning Kiro oli oma hotellist meile kaks lina toonud, seega me viskasime selle endale peale. Kui aus olla siis ega see väga mugav polnud, kitsas oli, liiv oli absoluutselt igal pool aga vähemalt ei hakanud külm. Isagi Tamiril, kes on tegelt meeletu külmavares, ei lõdisenudki terve öö. Mingi hetk käis atv‘ga rannavalve meid taskulampidega kontrollimas, kuid ega nad midagi ei öelnud ning läksid minema. Tegelt see oli fantast kift öö ja kogemus! Hommikul mingi hetk ärkas Maarja ülesse, see võis olla päikesetõusu ajal ning hea et ta kiljuma ei hakanud, tõus oli ning vesi polnud meist enam kaugel. Ajasin käbelt Tamiri ülesse ning nihutasime oma „voodi“ kaugemale veest, pugesin kaissu tagasi ja uinusin uuesti. Hoolimata kõikidest segavatest faktoritest, peaks mainima et see oli üks armsamaid öid mu elus☺