30 mai

iseenesest mai teagi, mul ikka see sama jama et no pole midagi ju juhtunud, millest kirjutada. Aga teeme siiski lühi ülevaate mu tööst


Zuccini picking

Kõige karmim töö mida ma olen kunagi tegema pidanud, see siis füüsiliselt raske, kõige lühem tööpäev on olnud kahe nädala jooksul siis 7,5 tundi… tavaliselt me teeme tööd päikese tõusust loojanguni. Meie töö on suhteliselt raske ses suhtes et ok, me peame läbima päevas 2,5 km päevas… kõlab lihtsalt eks? Aga no mai tea, kui sa pead selle läbima 10 tunniga terve aja kummargil siis olgem ausad, mingi hetk saab küllalt sellest. Ma töötan koos kahe inlgise tüdrukuga, Poppy ja Fiona… Fiona töötas enne sinna tööle tulekut Rigatos mis on siis kõige hullem koht kus tööta saab, see siis see koht kus kui öeldakse „hüppa“ siis ainus küsimus mis sa võid esitada on „kui kõrgele?“ mis on juba päris hea näide… igatahes kui ma Fionaga alguses tuttavaks sain siis ta ütles suht siiralt et ta ei tea miks ta seal kohalt lahti lasti aga kuna mu armas toakaaslane Heidi töötab seal siis tuli üks õhtu Fiona teemaks ning ma sain teada et põhjuseks oli see et ta töötas liiga aeglaselt aga mul polnud kunagi südant et seda talle öelda, seega siiani ta ei tea seda. Ma olen siis seltskonnas kõige vanem, teised tdrukud on 19, kuid me töötame veel 3inimesega, kelleks on siis farmesr Steve, tema ema (kelle nimi ei jää mulle kunagi meelde) ning töötaja Jef.
Minu esimene päev tööl oli kõige hullem, kuna mul polnud õrnemat aimugi, mis see töö endast ette kujutab siis ettevalmistuda ma ka kuidagi ei osanud. Ahjaa esimene päev oli Fiona asemel üks prantsuse tüdruk meiega. Ütleme et esimesed päevad olid kõige karmimad mis olla said, peale esimest rida (kokku oli vaja tegha 5 rida) oli selline tunne et tahaks maha istuda ning nutma hakata, selg oli niiii meeletult valus. Me alustasime sõna otseses mõttes päikesetõusuga ning lõpetasime päikses loojangu ajal. Loomulikult oli kergendus kui lõpuks lõpetasime, et saab koju magama kuid ainu üksi mõte sellest et ma kõik järgmised päevad ilma igasuguse pausita pean sama tegema, oli lihtsalt masendav. Prantsuse tüdruku jaoks oli see esimene ning viimane tööpäev, ta lihtsalt ei kannatanud seda välja. Kui ma lõpuks peale 7 koju jõudsin, potsatasin oma toa põrandale maha ja nutsin päris korralikult… Heidi nagu ta on meil selline supper hoolitsev, oli lähenemas paanikale, kuna ta ei saanud aru mis muga juhtunud oli ja kus ma nii kaua olin… tavaliselt kõige hiljem tullakse töölt koju kella 5 ajal. Kui ma talle oma nutuste ja punetavate silmadega otsa vaatasin ütlesin et see on päris raske töö… siis ta kinkis mulle lihtsalt ühe arusaava naeratuse ja ma kobisin pesema. Nagu enamus ütlevad, et kui siis lõpuks pesema saab, ununevad kõik mured… ma ei saaks päris sama öelda kuna zuccinidel selline hea omadus, et nende lehed mõnusalt torkivad, hoolimata sellest et ma kandsin kindaid, olid mu käevarred korralikult ära kraabitud ning kui siis sooja vett peale lasta… oi raibe kui valus see oli. Seega selle päevaga algas minu 11päevane „maraton“, hommikul kell 4.45 ülesse ning õhtuti üritasin kell 9 magama minna kuid tavaliselt venisid mu pävad ikka 11 või 12ni. Põhjus oli lihtne, oli lihtsalt vaja maha istuda sõpradega juua üks õlu ning tunda end elusana, kuid iga jumala hommik ma ikka kirusin end, et miks kuradi pärast ma pidin nii hilja magama minema aga ikka ja jälle kordus see sama. Probleemiks sai ka fakt, et ma ei jõudnud kunagi end valmis enne poodide sulgemist, õnneks olin varunud endale piisavalt toiduaineid et päris pikalt hakkama saada.
Seega hommik algas rahulik hommikusöögiga ning suur tass kohvi, mille ma tavaliselt bussi kaasa võtsin kuna ma hommikuti ika nii uimane et ei jõudnud seda kunagi lõpetada aga iseeenesest ega seegi halb polnud, vähemalt ei jäänud teel tööle magama, see oleks olnud kõige hullem asi mida võib teha. Seega pimedas jõudsime sinna, meid tervitasid 3 koera, üks armsam kui teine. Molly on siis pisikene, veidi üle aasta vanune kutsu, ehtne armastus, va fakt et tal kirbud ja ussid, mis vahetevahel tekitas suht bloki ta vastu, ei tahtnud et ta meie süles end kratsiks segaseks, seega jah, me polnud alati just kõige meeldivamad temaga. Siis oli Asha kes selline eht kelgukoer, eriit ilus ning sõbralik koer ahhh nad kõik olid seal sellised armastused. Eriti Rich kes tuletas mulle meelde Mannut, mis eeldataavsti oli ka põhjuseks mu tingimusteta armastusele, ma ei suutnud ta peale kunagi vihaseks saada, ta vist taipas et tal oli vaja ainult oma suurte pruunide silmadega mulle otsa vaadata ning kõik viha haihtus tuulde☺ armastus esimesest silmapilgust!!! Igatahes oli meeletult mõnus olla ümbritsetud koertega, tekitas hea tunde. Siis vara hommikul kui sinna jõudsime juhatasime end maja ette laua taha istuma, et siis võtta viimast sellest vaikusest, koerad leidis kõik omale omaniku, Rich oli tavaliselt minuga, Molly Poppyga ning Asha Fionaga, kuni ühe hetkeni kui välisuks lahti prantsatas ja Itaalia keelsed sõimusõnad hakkasid lendama, see oli siis meie armas vanaema, kõige hullem vanaema keda ma olen kunagi kohanud, ta üritas siis koeri oma maja eest minema saada, karjudes neile et nad läheksid koju… mis tekitas suure küsimärgi, et kuhu nad siis pidid minema? Nad olidiki kodus ju… no olgu, mida iganes☺!!! Siis ühinesid ka Steve (kelle maja on umbes 50m kaugusel tema ema majast, mille ees meie tavaliselt istume). Ma tavaliselt leian oma koha auto kastis, kui aus olla siis seal on ikka meeletult külm, taavliselt mul pusa, mille peale jope visatud ja ikka on külm aga vähemalt äratab külm õhk ülesse. Sõit pole väga pikk a la 1km või tsipa rohkem põlluni kus ootab meid armas masin ees ning hommiku kastsed zuccinid. Mõni hommik oli see kõik ikka nii ebameeldiv, meil oli külm enne kui me sinna jõudisme ja siis veel need märjad zuccinid, peale ühte tundi olime täiesti läbimärjad ning vahetevahel olid vaod nii mudased et ei jäänd muud üle kui jalanõud ära võtta ning sokkis edasi töötada, kuna vastasel juhul oleksime lihtsalt jalanõud ära kaotanud sinna muda sisse. Ja siis kella 12 ajal on kõik ristivastupidi, päike lõõmab lagipähe, nii kuradi palav on aga pusa ei saa ka ära võtta, kuna muidu kraabin oma käevarred veel hullemini ära ning kapuuts on terve päeva peas, mütsi ei saa kanda kuna vahetevahel on vaja sinna põõsasse sukelduda ning müts jääks igale poole kinni ning ette, seega jah, lõõmava päikese käes töötada pikkade varrukatega, kapuuts peas oli järgmine eneseületus, mis seal päeval võis olla, ligi 40 kraadi päikese käes ja austraalia päike on ikka kuradi intensiivne. Ükspäev märkasin et mu lilla top on selja pealt täiesti ära pleekinud 2 nädalaga(meil alati selg päikese poole), see ikka pani mõtlema natuke… päeva keskel on meil ka 2 pausi, esimene tavaliselt peale esimese rea lõpetasmist, mis kestab siis 30 minutit, see on suht normaalne pikkus kuid lõunapaus on meil siis kella 1 ajal ning see kestab terve tunni… see on natsa pikk, tavaliselt me sööme oma söögi 15minutiga ära ning ülejäänud aja soiume kusagil varjus, päris mitmel korral oleme kõik kolmekesi kogemata magama jäänud, peale seda on suht karm jälle tööle tagasi minna, meeletult uimane olemine on, kuid siis ainult 2 rida vaja teha, mis võtab AINULT 5 tundi☺ jeiii.
Paar korda, kui olen hotelli tagasi jõudnud, vaevu vedanud end trepist ülesse, seal meil teleka ruum tugitoolidega. Olen lihtsalt sinna peale vajunud, suutmata enam edasi liikuda. Kuid ikka ja jälle tuleb ei kusagilt lohutava Heidi käsi, patsutab õlale ning uurib kas ma ikka elus veel… kui armas võib üks inimene olla…
Üks päev jõudsime ühisele otsusele, et meil on vaja veel ühte tüdrukut sinna tööle, kuna tõesti 3 kuni 4 nädalat ilma puhkuseta, nii ikka ei saa küll. Seega meil kõigil oli üks vaba päev nädalas, kuid kuna neljas tüdruk pidi täiskohaga seal töötama hakkama, see andis meile võimaluse võtta 2 päeva vabaks, kui ma sellest kuulsin, tegin neile selgeks et ei mingil juhul… üks päev on täiesti piisav. Teised tüdrukud olid päris õnnelikud, et lausa 2 päeva puhata saab.
Mu prantslased ikka ja jälle, kui koju jõudsin tulid minu juurde, vaatasid kurva näoga otsa ning ütlesid et neil nii kahju must. Nad pole mind kunagi varem sellisena näinud, kui ma peeglisse vaatasin siis ega end hästi ära ei tundnud küll. Silmaalused olid nii tumedad, naeratavast näost oli asi kaugel. Põhimõtteliselt 2 nädalat polnud mind olemas, polnud kuulda mu kilkavat naeru mis tihtilugu kajas üle terve hotelli. Otsus et ainult üks päev vabaks võtta, oli igati õige. Peale 11 päeva, mis olid nii kuramuse rasked, läks asi palju palju kergemaks. Suhteliselt alguses, kui teada saime et meil võimalus üks päev vabaks võtta sis mingil põhjusel oli minu vaba päev laupäeval, kuid meil oli Fionaga kokkulepe et kui on kolmas reede, siis me vahetame vabad päevad ära, nii et ta saaks reedel välja minna (Athertonis on iga kuu kolmas reede „suur pidupäev“ mis tegelt on lihtsalt üks reede, kus rohkem inimesi läheb välja ning kahes klubis on võimalik tantsida, see kõik tuletab rohkem meelde nagu mingit keskkooli diskot aga jah, vähemat korra kuus on põhjust end ilusasti riidesse panna ning silmad ära värvida☺) mul polnud probleeme selle kokkuleppega mis meil Fionaga oli, nagunii olin iga õhtu nii surmväsinud et välja minemisest ei oleks nii või naa midagi välja tulnud. Kuid peale mu vabat päeva, kui tööle tagasi läksin siis tuli kuidagi välja et Fiona oli otsustanud, et ei… tema tahab laupäeva vabaks võtta. iseenesest polnud mul selle vastu jällegi midagi, kuid ta isegi ei vaevunud mulle seda ütlema, mis ajas suht närvi. Kui ma õhtul koju tagasi läksin siis vedelesin oma voodis ning rääkisin Heidiga ning üks hetk hakkasin Fionast rääkima ning enam ei saanud pidama… tuli välja et ma olin päris vihane ta peale, lihtsalt need väiksed asjad mis ajavad närvi. Ta alati valib omale kõige kergema töö, võtab vastu otsuseid teistega konsulteerimata jne jne jne. Oh kui palju asju tol hetkel mu suust välja pahvatas. Tuli välja et ta oli enne Rigatos töötanud, ja Fi ei teadnud miks ta vallanadati kuid Heidi mainis et tüdruk oli liiga laisk ning see tundus vägagi loogiline. Ah savi, ma olen liiga palju aega raisanud, sellest tüdrukust rääkides, pole mõtet. Ta tegelikult on tore ja sõbralik, kuid liiga noor (19).
Ah ja, palk. Meile maksti seal iga 2 nädala tagant. Mis oli päris nõme, kuna kui ma lõpuks oma palga kätte sain siis mul oli vaja oma 4 nädala üür ära maksta. Mis oli 700 dollarit, oi kui valus see oli… aga jah, me ei saanud oma palga päris õigel päeval, põhimõtteliselt läks 3 nädalat aega enne kui meile maksti. Kui ma sellest teada sain, oi kui vihane ma olin, täiesti kohutav. Mind ajas närvi see, et meie boss on vahetevahel ikka väga nõme, ta teadis et meil kellelegi pole raha kuid teda ei huvitanud see üldse. Alguses kui ta pidi meile maksma, siis tuli välja te meie paberid olid valesti täidetud, seega ta ei saanud meile maksta. Siis tuli välja et 3päeva läheb aega kuni raha meie kontole jõuab ning esmaspäev oli mingi püha, seega me saime oma raha kolmapäeval, rohkem kui nädal hiljem, kui pidime. Too päev kui me pidime palka saama, oli minu vaba päev ning ma ei teadnud mis toimub, mis teema selle rahaga on. Kui lõpuks Poppy ning Fi ülesse leidsin, siis nad teavitasid, et me ei saa oma raha nii pea. Hotelli tagasi jõudes lukustasin end oma tuppa ja hakkasin täiest jõust oma jalanõusi vastu seina loopima. Loopisin nii kaua ning nii tugevasti, et mu parem käsi valutas korralikult päris mitu päeva. Põhjus miks ma nii vihaseks sain, oli lihtne. Ma olin nii vihane enda peale, et ma ikka ja jälle ootan inimestest head, ikka ja jälle ootan neist rohkemat ja iga kord ma pean pettuma. Ning see ajab vihaseks, millal ma ükskord õpin? Millal ma ükskord saan aru et kõik inimesed ei ole nii head, nagu ma arvan. Vahet pole, vähemalt me saime oma raha kätte lõppudeks lõpuks. Ning me olime esimese zuccini põlluga lõpetanud, seega meil oli nädal vaba.



Intriigid.

Nii, nüüd tuleb see kõige koomilisem ning iroonilisem osa. Vanemad, te ei pea seda lugema ☺.
Igatahes, põhimõtteliselt alates esimesest nädalavahetusest olin koos noore inglise tüübiga, Calum(20). Nädala sees olime koos ning nädalavahetustel läks ta Cairnsi oma tüdruksõbra juurde. Nagu Damian ütles, see poiss on eht polügam, ta muutis kõik asjad nii kergeks ning see kõik tundus nii normaalne. Igatahes, me olime koos 2 kuud, ilma et kummalgi mingeid tundeid oleks üksteisi vastu. Vahetevahel oli mul tunne, et ma tõesti vihkan teda, kuna ta oli nii noor ja loll ning tundus et ta mõni päev ei kannatanud isegi mu varju. Kuid samas, see kõik oli hea ning lihtne. See oli siis esimene ja viimane kord, kui mul kellegagi selline „suhe“ on. Iseenenest kogemus oli hea:) mul pole isegi ta telefoni numbrit, pole kunagi tundnud vajadust taga edaspidi kontakti hoida. Isegi siis kui me lahku läksime, käis see kergelt, musi ja tsau!
Nii palju siis minust praegu.
Matt, kes on meil siis transeksuaalist biseksuaal, armus Calumi toakaaslasse Phil’i. seda teavad väga vähesed, kuna Phil ei tundnud mugavalt end selles olukorras. Nii ma siis ikka ja jälle veetsin aega Philile auku pähe rääkides, et see on normaalne, kui talle Matt meeldib, sest see ei teeks Philist gei, kuna Matt pole päris poiss. Igatahes see ei viinud kuhugi. Phil jäi endale kindlaks ning Matt muututs suht pööraseks, kuna Phil oli tema kinnisidee. Aga jah, samal ajal Matt muidugi armus veel 5 erinevasse inimesse, seega tal käib see armumine vägagi kergesti.
Unustasin mainida, et Matthieul on ise tehtnud tatoo masin, mis on siis elektriline hambahari, nõelaks kitarri keel? ning ikka ja jälle kui nad purju jäid siis Matt hakkas end tatoveerima, ta omal jalad täis „joonistanud“, sellise koha valis seepärast et sinna ta saab kergelt ligi. Alguses kui teised tema leiutist nägid siis hämming oli suur. Kuid peale paari nädalat, otsustasid Phil ning Calum et neil on vaja ka pisikesi tatoosi. Igatahes Philil on nüüd mõlema jala pisikesed tatood, üks on siis kolmnurk ning teine on mingi imeli asjandus, millest ma pole aru saanud. Need on siis ainult mälestuseks, sest ega nad ilusad pole, kuid neil on vähemalt story. Ning Calum sai omale siis jala peale pisikese noole, ta oli muidugi nii kaval et proovis seda ise teha, kuid kuna see päris valus ning ta käsi suht värises seda tehes siis tulemus polnud just kõige parem. Igatahes nalja sai.
Nii nüüd see kõige imelikum asi. Ütleme et 4 nädalat tagasi hakkasin ma nädalavahetusi Philiga veetma. Istusime ta toas ning rääkisime, rääkisime ja rääkisime natuke veel. Pole ammu kellegagi nii palju rääkinud ning ta aitas mul meelde tuletada mu lapsepõlve. Rääkisin asju mis olid ammu ununenud, millele pole kunagi mõelnud. Ning mingil põhjusel polnud mu tuju just kõige parem, sama oli Mattiga. Ning kuna Matt on olnud mu usaldusisik väga pikka aega, esimest korda ma tundsin et ma ei saanud taga rääkida kuna tal oli endal nii palju robleeme ning ta tuju oli suht halb enamuse ajast. Seega leidsin omale uue usaldusisiku, Phillip David John☺. Ta oli mu tugi, ta pani mind kuidagi moodi rääkima asjadest millest ma pole kunagi rääkinud. Ning ta pani mind naerma, nii nagu ma polnud ammu enam naernud. Matt ütles ükspäev et vahetevahel tal soov suruda kõrv vastu ust, kuna tundus et ainus aeg millal tal võimalus mu naeru kuulda, oli siis kui ma Philiga koos olin. Mis mingis mõttes tegi ta armukadedaks. Ning ma tundsin end halvasti alati kui ma Phili tuppa läksin, kuna ma teadsin mida Matt tunneb Phili vastu, seega asjad olid keerulised ning ma tõesti ei tednud mida teha või kuidas see olukord lahendada. Teine nädalavahetus mis me koos veetsime, muutis vägagi palju. Tuli välja et see pole lihtsalt sõprus. Oh kuidas ma üriatsin sellele kõigele lahendust leida. Me ei saanud koos olla, kuna Matt on mu parim sõber ning ma ei saanud talle seda teha. Seega ainus lahendus oleks olnud Philiga lõpp teha, enne kui asjad edasi arenevad, kuid see tundus suht võimatu. Seega me otsustasime, et kõik läheb edasi täpselt nii nagu varem. Mina olen Calumiga koos siis kui ta Athertonis ning nädalavahetustel oleme Philiga koos. Fkk ma tõesti tundsin end nii halvasti selle pärast aga mai saanud Calumit jätta, kuna siis oleks Matt aru saanud. Igatahes natuke üle nädala olin ma siis põhimõtteliselt kahe mehe pidaja… kõige nõmedamas mõttes. Ma ausalt tundsin vastikust, tundsin end nii halvasti selle pärast. Kuid ma loodsin et Phil saab aru et ma pole seda peavalu väärt ning jätab mu… kuid seda ei juhtunud.
Ükspäev kui Calum meie ülemusega rääkima läks, põhjuseks oli see et ta vallandati. Mis oli suht loogiline kuna ta ei läinud 2 päeva tööle ning selle asemel veetis aega oma tüdruksõbraga Cairnsis. See ei tulnud mulle küll üllatusena et ta vallanadati aga Calum ise oli suht vihane ning süüdistas kõiki teisi. Igatahes, tal oli üür päris pikalt maksmata ning ta tahtis Carinsi minna ning lubas et ta maksab üüri peale seda kui ta oma esimese palga kätte saab. Mis viis selleni et Frank (mees kes meile tööd otsib) konfiskeeris ta passi ning lubas menti helistada kui ta peaks Athertonist lahkuma. Igatahes nende suhe oli päris halb. Igatahes Franki suust tuli üks ebameeldiv lause (vabandan vanemate ja tuttavate ees) „of course you lost your job, because you were too busy, too busy fucking Ethel) ja kui Calum tagasi hotelli tuli ning mulle seda ütles, siis oi kui närvi ma läksin. Kust kurat ta võtab õiguse meie eraellu oma nina toppida. Esimest korda elus, ma tõesti seisin enda eest välja, kuna see polnud normaalne. Igatahes ma olin vihast siniseks minemas. Läksin lodge‘i, sõimasin Franki näo sõna otseses mõttes täis ning ilma et ma oleks andnud talle võimaluse midagi öelda, lihtsalt jalutasin minema. Ta silmad olid sõna otseses mõttes suured kui tõlla rattad, mina kes ma olen alati meeldiv ning naeratav inimene, ütlen talle midagi sellist, see oli päris üllatav tema jaoks ning ka minu jaoks. Igatahes kui tagasi Grandi läksin siis Calum just rääkis Frankiga telefoni teel. Frank tahtis muga rääkida, tol hetkel vaatas Calum mulle otsa ning naeratas ja ütles et Ethel pole veel tagasi ning ta ei tea kus ma olen. Ma olen tõesti tänulik talle, sest tol hetkel olin ma ikka nii vihane et meil oleks päris korralikuks sõnasõjaks läinud. Igatahes kui Calum kõne lõpetas siis ta ütles et Frank oli öelnud, et ta ootab et ma vabandaks ta ees, kuna mul polnud mingit õigust temaga nii rääkida jne. Selle peale ma manasin näole iroonilise irve, tõusin püsti ning läksin Matti juurde. Rääkisin talle ära mis just toimus mille peale ta vastas, et Ethel, teeme sääred, lähme minema siit. Okei, otsustatud! Polnud aimugi kuhu lähme, teadsime lihtsalt et järgmine teisipäev on minek. Järgmine päev läksin Lodgei (ahjaa ta oli Calumile öelnud ka et kui mulle ei meeldi siin, siis äkki ma peaks ära minema seega seda ma kasutasin ta vastu) ning kui Frank mind nägi siis ta palus et ma ta kabineti läheks ning sulgeks ukse. Järgmised 15 minutit ta veetis vabandades ja kui ma ütlesin et ma lahkun siis ta küsis et kas tema on mu lahkumise põhjuseks, ma ei hakanud valetama ning ütlesin et jah. Sis ta muidugi hakkas paluma, et äkki on mingi võimalus et ma ei läheks, kuna mu boss, kelle farmis ma töötan oli just paar päeva tagasi helistanud ning kiitnud mu tööd ning oli vägagi vaimustuses minust aga see ei aidanut, meil oli otsus tehtud ning see pugemine ei aidanud kaasa. Kuid Franki poolt tuli ainus palve, et ta ei pea Stevele (mu bossile) ütlema, mis oli mu lahkumise põhjuseks. Ma nõustusin, kuid polnud eriti õnnelik, ma tõesti ei tahtnud et Steve arvaks et ma olen tänamatu ning hoolimatu. Teades teda, olen suht kindle et ta kirus mind päris pikalt, kuna ta vihkab kui ta peab uusi inimesi treenima, kuid ma ei saanud sinna ainult tema pärast jääda. Aga noh, ma ei näe teda enam kunagi seega vähemalt on eestlaste maine päris hea selles farmis☺.
Igatahes oli mul veel palju asju mille üle mõelda. Sest kui ma Philile ütlesin et ma lahkun siis see ei rõõmustanud teda väga. Varem oli Matt küsinud ta käest et äkki ta tahaks meiega tulla, kuid ta ei öelndu midagi selle peale, kuna enne oli vaja minuga rääkida. Kuna me mõemad teadsime, et asjad muutuvad vägagi keeruliseks, kui me kolmekesi peame koos reisima. Kuid meil oli suht ühtne otsus, et me polnud valmis üksteist jätma… mitte veel. Igatahes jah, paari päevaga ta müüs oma auto maha ning kõik oli organiseeritud nii et me saaks teisipäeval lahkuda. See kõik oli suht hirmuäratav.



3800km to Darwin

Nii algas siis meie 10ne päevane tripp läbi kõrbe Darwini suunas, 22 juuni. Põhimõtteliselt veetsime kõik need päevad kusagil tee ääres, panime õhtuti oma telgid püsti ning magasime suvalisetes kohtades. Meie tripp poleks pidanud nii pikk olema. Kuid me tegime suht lolli otsuse, võtta lühem tee, mis tegelt oli mõeldud ainult 4WD jaoks. Kuid noh, me arvasime et ega see nii hull ikka olla ei saaks. Igatahes sõitsime 400km mööda kruusa teid, tee alguses oli kohe kindel märk et me ei paeks sinna minema. Igatahes, me pidime kohe alguses läbima tee mis oli läbi jõe, õnneks see polnud väga sügav, seega suht probleemideta läbisime selle. Kuid tee läks aina hullemaks. Päevas me läbisime max 400km. igatahes meil õnnestus näha igast asju, mida me eeldatavasti kunagi poleks näinud kui me oleks valinud lihtsama tee. Üks hetk oli lihtsalt mingi suur kogu keset teed, tuli välja et lehm oli lihtsalt ära väsinud nind end teepeale pikali visanud, ega ta liigutada ei viitsinud ning me pidime temas mööda manööverdama. Nägime ka bushfire‘it, dingot ning cowboy’si mis oli eriti äge. Aga jah üks hetk, kui me tee läks läbi järgmise jõe, mille pinnas polnud just kõige parem, siis tekkis küsimus, et kas on ikka tark otsus edasi sõita. Kuid läbisime ka selle suht probleemideta. Mitmeid kilomeetreid pidime sõitma läbi liiva, ning hirm et auto sinna kinni jääb oli päris korralik. Üks hetk kui me pidime järgmise jõe läbima siis läksime kõik autost välja et olukorda hinnata ning samal ajal sõitis meile vastu üks maasturitest. Ning nad andsid meile teada, et pole mingit võimalust et me läbime selle tee, kuna neil võttis aega 6tundi et läbida 200km ning vahetevahel pidid nad läbima jõe kus vesi oli neil kapotini, seega meie madala autoga oleks olnud see täiesti võimatu. Seega jah, me ei teadnud kas nutta või naerda, sest mõte sõita tagasi mööda seda sama teed, tundus lihtsalt nii naeruväärne. Me olime läbinud 400km 600st. Igatahes pöörasime ümber ning hakkasime tagasi sõitma. Meil õnneks polnud kusagile kiiret seega proovisime nautida oma teekonda. Õhtuti istusime tähistaeva all, vaatasime päikeseloojangut ning rääkisime. Kui me tagasi tsivilisatsiooni jõudsime, märkas Matt et meie teekond läheb suht lähedalt mööda Wycliff Welli mis on siis kuulus UFOde vaatamise koht ning kuna Matt on suht UFO fanaatik siis ta palus meid et me läheks ja veedaks paar ööd UFOsi otsides☺ meil polnud selle vastu jällegi mite midagi ning nii me veetsime 2 ööd siis selles kohas. Iseenesest oli see jällegi lahe elamus, kuna baaris olid kõik seinad täis kleebitud artiklitega, mis viitasid UFOde olemasolule, mõned jutud olid lihtsalt liiga koomilised. Viimasel ööl, tuli Philil geniaalne idee, meil oli seal pisike tiik lähedal ning ta märkas et seal üks paat koos aerudega, seega keset ööd, otsustasime minna sõudma. Meil oli pudel valget veini ning tähistaevas, kõik lihtsalt liiga perfektne. Seda võib siis kutsuda meie esimeseks date’ks. Kui me lõpuks Darwinisse judsime, siis seadsime end sisse caravan park’is ning oleme siin nüüd olnud viimased 3 päeva. Põhimõtteliselt kohe kui me siia jõudsime andis Matt meile teada, et ta ei kavatse siia jääda, kuna siin liiga palav ning ta meil ju ujumas ei käi, seega see kõik oli liiga palju tema jaoks. Teisel õhtul, otsustasime minna deckchair cinemasse mis tundus suht perfektne, vabaõhu kino. Film iseenesest polnud just suurem asi, lastele mõeldud kuid ikkagi ainuüksi see tunne, vaadata filmi vabas õhus, oli nii äge☺ ning see oli ka õhtu, kus ma ütlesin Mattile, et me Philiga oleme koos. Ses suhtes et see ei tulnud talle üllatusena ning ta ei vihastanudki meie peale, seega meie sõprus ei ole rikutud. Ses suhtes, et ok, ma saan aru mis inimesed võivad mõelda, et kui on valida sõpruse või poisi vahel, sõbrad on esimesel kohal. Ka mina mõtlesin seda sama, kuid see kõik Philiga tundub lihtsalt liiga õige ning see oli väärt riski… eks ma olen vahetevahel veidike loll aga noh, lõppude lõpuks kõik on sujunud vägagi ladusalt. Kui me Philiga rääkisime, et mis nüüd edasi saab, Matt jätab meid maha ning tal võimalus temaga minna… mille peale ta vastas „Ethel, I have one priority and that’s you!“ seega kui ma Mattiga rääkisin, ütlesin et ma ei saa kusagile liikuda, kuna pole piisavalt raha nign Phil ei lähe ka kusagile ilma minuta siis Matt lihtsalt naeratas ning ütles „his not going anywhere without you?!“ „no, his not!!!“ ja nii need asjad siis nüüd on:)

2. Mai

Nii, nüüdseks olen siin elanub pea 3 nädalat. Koht on väga armsaks muutunud, inimesed on ka eriti toredad siis. See hotell, kus me elame, siin 8prantslast (koos minu kahe poisiga), nendega ma eriti ei suhtle va. Damien ja Matthieu. Põhiliselt suhtlen siis eesti tüdruku Annikaga, kes on mu toakaaslane. Nagu ma ennist mainisin, polnud me kumbki eriti õnnelikud kui me teada saime et peame ühes toas elama aga tuli välja et meil klapib täitsa hästi ning meie suht läheb aina paremaks. Siis on siin veel inglased Rob(24), Garry(24), ja Calum(20) Itaallane Riccardo (no kui itaalia nimi saab veel olla☺ ta ka kusagil 24) Wales’ist Phil(25), kes räägib ainult inglise keelt, Krister Rootsist, siin veel inimesi aga need keda ma nimetasin on põhilised kellega me siin suhtleme. Seltskond on hea, nalja saab nabani.

„Kodu“

nii, nagu ma varem juba mainisin vist et ma elan ühes toas eesti tüdruku Annikaga ning meie USA tšikk kolis välja, kelle asemel tuli meile elama prantslanna, kelle nimest ma pole nagu aru saanud, ta ise ütles et ta nimi Heidi vms aga keegi mainis et ta tegelt Adelaide, seega ma siian ei tea kuidas teda tegelt kutsuda☺ sest need kaks nime on suhteliselt erinevad. Ta suht tagasihoidlik, vähemalt siiani, need paar päeva mis ta on meiega elanud, on ta suht vaikne olnud. Kuid ma arvan et asi ka selles, et ta pea muresi täis, kuna nagu kõik backpacker‘id kes siia tulevad, pole ka tal üldse raha. Ta tundub suht noor ka olevat aga jah, ma pole taga eriti palju suhelnud(sain just teada et ta 25, mis tundub vägagi uskumatu). Mul siiski veel mingi allergia prantslaste vastu.. küll see ka üle läheb ühel heal päeval.
Nii meie tuba on kõike muud kui suur, seal üks eraldi voodi, kus Annika magab ning nari, mina magan ülemisel korrusel, mul küll oli võimalus ümber kolida, kuid mu voodi oli juba paari päevaga liigagi armsaks saanud, seega ma siiani magan oma ülemises pesakeses☺
Köök on meil ka ikka suht tobe, kuna me elame hotellis, siis ma eeldan et algselt polnud sinna planeeritud kööki, kuid kuna meil siin palju inimesi kes elavad siin aastaringselt, siis nad pidid siia ka köögi meisterdama. Meil selline pisikene elektripliit siis kõigi elanike peale, mille peal söögi tegemine võtab tunde, ning järjekorrad on mõni päev suht pikad… seega enamus inimesi üritavad oma toidu valmistada nii et pliiti kasutatakse minimaalselt, kui meil siin ühed indias, kes küpsetavad oma sööki mõni päev ligi 2 tundi… see suht tüütu!!!
Aga jah kõik vajalik on olemas, meil suht selline ühine wc kõigi tüdrukute peale, ning sama teema meestega. Aga ega ka sellega pole probleemi, puhas ja korralik alati.
Aga meie rõdu on siis koht kus ma veedan päevas tunde ja tunde. Alati peale tööd tulen siia, istun siin kuni on vaja jälle magama minna. Ma nii armastan seda… mai teagi kas seda saab rõduks nimetada kuna see nii suur…koht kus inimesed käivad alati läbi, kuid samas see kuidagi eraldi kõigest. Inimesed kutsuvad mu lauda mu kabinetiks, kuna mul alati läpakas siin, terve laud on minu asju täis, kasutan ka kahte tooli, üks pepu all ning teine jalgadele… see nii minu koht, üldiselt keegi mu tooli ära ei võta, kuid on päevi kus keegi lurjus istutab end siia, kuid kui ta peaks korraks lahkuma siis ma kiiruga maandun ta kohale ning teen näo „mina ei tea midagi!“, see alati töötab, kuna enamus ikkagi mehed☺ Ego lahmakas jällegi!



Töö

Nii, mul siin Austraalias ikka õnnestub alati mingeid veidraid töid leida. Seekorda ma siis töötan tehases, mis valmistab papist karpe avokaadodele, ananassidele jne. Ma põhiliselt töötan ühe masinaga, kas siis laon šabloone sisse, või võtan karpe masinast välja ning sätin naad ilusasti üksteise otsa. Kõlab kergelt onju? Aga jah, tegelt see töö nagu eeldatavasti kõik backpacker‘ite tööd, pole kerge. Kui ma neid šabloone sisse laon, on nende kaal kusagil 5kg, seda siis iga poole minuti tagant, õnneks ma seda teen tavaliselt ainult pool päeva ja siis edasi teise masinaga tööle, kus mu masinast tuleb üksteise otsas kümme karpi välja ning ma pean nad aluse peale panema ja see jällegi pole väga nunnu, kuna ma pean kükitama suht väga palju koos nende karpidega mis ei kaalu peaaegu midagi aga millegi pärast mu põlved hakkavad suht läbi minema. Ning viimane päev kui me töötasime siis meie töö oli ikka suht sürr, meil oli 3700 šablooni mida me pidime natuke voltima, selleks kulus meil pool päeva, kuna meil oli väga kiire sellega siis kõik, absoluutselt kõik, tegid seda sama. Isegi meie boss, tuli appi ning kihutas tõstukiga mööda ladu ringi. Üks hetk, mai tea kuidas see tal õnnestus aga kõik need kastid mis tal tõstuki peal olid, kukkusid maha ning ma läksin talle appi, kõik teised nagu tegid näo et nad ei näinud… sellest ma hästi aru ei saanud. Igatahes need kastid olid ka mõnusalt 15kg, meie sekretär tuli ka appi, kokku neid kaste oli kusagil 35ringis, seega kui me lõpetasime, olid mu käed ikka täiesti läbi. Mul musklid kasvavad suurel kiirusel, mis ei ole eriti hea kuna tundub rohkem nagu mu käed läheksid paksuks:S
Aga muidu meil seal laos töötab 9inimest, läbisaamine on supper kõigil, see mulle selle töö juures meeldib. Kui on paus siis üldiselt kõik istuvad koos ning puhuvad juttu. Miks ma seda nii väga hindan, põhjus selles et ma olen siis kuulnud, kuidas ülejäänud bossid farmides oma töötajaid kohtlevad, see kõike muud kui sõbralik. Üldiselt on nad üleolevad ning neil ei kõlba töötajatega üldse rääkida. Seega mul on ikka väga vedanud. Aga ma siin üriatn oma meessoost töökaaslastele veidike kombeid õpetada, et tegelt me ikka tüdrukud ja me ei jaksa päris sama palju tõsta kui nemad, mu üks töökaaslane Paul on sellest isegi natuke aru saanud. Ahjaa sellest tüübist ma pean ikka pikemalt rääkima, ta nii veider, ta siis 45 aastane, kuid ta käitumine on nagu väikse lapse oma, ta tuletab meie naabripoissi Tommit meelde, see viis kuidas ta kõnnib, käed kõeval lendavad igas ilmakaares, kõnnak on kerge ning hüplev, pikemad tumedad juuksed sorakil. Täna sain teada, et ta siis 9lapse isa… isaks ta sai siis kui oli 15, seega arvutage ise, kui vana ta kõige vanem laps on ning kõige noorem on siis 3 aastane, päris suur vanusevahe või mis.

Üldiselt siin ei toimu peaaegu midagi, kuna inimesed töötavad päevad läbi, kui õhtul koju jõutakse siis kähku küpsetatakse midagi õhtusöögiks ning järgmiseks päevaks tööle kaasa. Nädalavahetusetel teeme vahetevahel väikseid trippe, üleelmine nv näiteks käisime vulkaani kraatris ujumas, kus koos meiega ujusid ka kilpkonnad, mis oli iseenesest vägev, poisid ronisid puu otsa, mis ulatus järve kohale, kusagil 3meetri kõrguse oksa pealt hüppasid vette, seda oli äge vaadata, nad tegid seal ikka igasuguseid trikke, Calum tuletas rohkem ahvi meelde, kui ta seal pea alaspidi oksa küljes rippus nind vette plärtsatas. Me Annikaga vaatasime ohutust kaugusest, kuigi kiusatus oli suur, hirm veel suurem seega me lubasime et järgmine kord hüppame meie ka☺ aga ei tea kas siin järgmist korda kunagi tulebki.
Eelmine nädalavahetus ronisime siin lähedal oleva mäe otsa, seltskond oli jällegi hea: Annika, Heidi, Garry ning Calum. Vot see oli raske, terve rada oli vägagi järsk ning kuna me valisime supper päeva, nimelt vihmase, et sinna minna, siis terve see mudane rada oli eriti libe. Enne kui me oma seiklust alustasime, oli selle raja alguses silt, et ainult kogenud käijatele… peale poolt tundi kõik juba hingeldasid ning kirusid omaette. Poisid ikka tatsasid ees, pidid ju tüdrukutele näitama et nad tugevamad ning julgemad., kuni ühe hetkeni kui nad paar meetrit eespool täiega karjatasid ning tagasi jooksid. Suur pruun madu oli end ilusasti raja peale parkinud. See madu oli ikka suht suur ja ega ta teelt ära ei tahtnud liikuda, mis ta võis olla, kusagil 2 meetrit pikk. Aga kuna me olime juba poolel teel siis tagasi minemine ei olnud meie esimene valik. Raja ääres siis mõlemal pool oli põlveden rohi, kust läbi minek ei tundunud eriti kindel, kuid mai tea, ma ausalt ei tea miks ma pean nii loll olema ja midagi tõestama hakkama. Kuna kõik meeste julgus oli hetkega kadunud siis noh jah, võtsin toki kätte ning hakkasin vaikselt läbi rohu minema, ja kui ma olin siis raja peale tagasi jõudnud ning ikka veel elus, siis teised järgnesid mulle (ma arvan et see hulljulgus tuleb sellest, et kui kõik teised kardavad siis peab ju keegi olema kes teeb esimese sammu, keegi kes ei kilka ja ei kiru, kui oleks mõni poistest säilitanud kaine mõistuse siis aravatavasti oleks olnud mina see kes oleks kilganud ning puu taha end peitnud). Aga see rada läks aina järsemaks ning libedamaks, ülesse mineks oli veel alla tulemise kõrval lapse mäng. Kui me mäe tippu jõudsiem, peale 2,5h pikkust „jalutust“ avastas Annika, et tal kaan jala küljes, see oli nii rõve, ja muidugi kui Garry tal selle kaani ära tõmbas, siis üksteise järel kõik avastasid, et neil ka kaan küljes. No kui ma varem arvasin, et kaani saab külge mõnest veekogust siis tolle trippiga kogesin midagi uut, nad elavad ka rohu sees…!!! Igatahes, siis kui Annika jala küljes see kaan tolgendas, otsisin kähku digika ülesse ning palusin et Garry sellest pilti teeks samal ajal Annikat paludes, et ta ei liigutaks, see oli nii koomiline… „kuidas kurat sa tahad et ma paigal püsiks kui mul mingi ollusk jala küljes tilbendab?!“. Nende kaanidega suutsin jällegi rahuliku närvi säilitada, kui ma oma kintsu küljest ühe avastasin, siis säilitasin külma närvi ning tõmbasin selle ära, sama tegin ka Heidy kaaniga, sellistel hetkedel paneb mu enda julgus/lollus ka mind ennast imestama… aga jällegi kui keegi teine ei saa, siis keegi ju peab saama, ja tol päeval olin ma kõike suutlik. Igatahes kui alla jalutasime, siis Heidy suutis

20 mai

polegi kirjutanud jällegi pikalt, kindlasti pole asi selles, et siin midagi ei toimuks aga lihtsalt pole tuju olnud… ma arvan.

Port Duglas
Nüüdseks siis 2 nädalat tagasi, see võis olla kusagil 10. Mai, kui me otsustasime Annikaga rentida auto ning minna kusagile merele lähemale, kuna meil oli vaba päev siis polnud nagu probleemi sellega. Damien tuli ka meiega, mis oli supper, me kolmekesi sobime vägagi hästi kokku. Igathes meie auto oli 35dollariga saadud, 24ks tunniks, pisike punane auto, õnneks automaat kuid roolivõimuta, mis pani meie jõu igati proovile. Sinna sõitis Annika, mul polnud alguses julgust, siiski esimest korda võimalik Austraalia vastupidises liikluses sõita, tal tuli see kõik väga ilusasti väja, nagu kala vees☺ igatahes Port Duglasesse oli kusagil 120km, millest u 30km oli nii käänuline, et jube, kuna me elame mägedes, siis see tee oli läbi vihmametsa, mäe küljel kitsas tee, kus vahepeal olid suht koomilised märgid „80km lubatud, jälgige oma kiirust!“ ja kui me siis spidokat vaatasime, näitas see vaevu üle 50km/h, seega ega meil selle kiiruse ületamisega probleeme polnud… aga pani küll küsima, et kes kurat sellisel teel sõidab 80km/h??? täielik enesetapja peab olema. Hommikul kui me minema hakkasime siis mõte ujukate kaasa võtmisest ajas lihtsalt naerma, või kasvõi plätude jalga panemine tundud liigagi sürr, kuna meil siin Athertonis on kõike muud kui soe. Aga õnneks ma kuulasin oma reisikaaslasi kes soovitasid ikka ranna asjad võtta ning juba poolel teel haudusid mu jalad potaste sees, nii uskumatu kui see ka ei tunudnud. Ja see päike mis väljas paistis oli suviselt kuum, tõesti selline tunne oli nagu Athertoni kohal oleks pisikene pilv, mis ei jäta meid, kuid igal pool mujal särab kuum troopiline päike.
Port Duglas oli selline pisike linnakene mere ääres, eeldatavasti 20aastat tagasi võis see olla meeletult armas uinuv külake, kuid nüüdseks on siin hotell hotelli otsas, meeltult kallid restoranid üksteise järel. Mulle see koht eriti muljet ei avaldanud, rand oli ka adru täis, eeldatavasti on see puhas siis kui kõrghooaeg on, kuid praegusel ajal oli see küll unarusse jäätud. Enne randa minemist on suured sildid „ettevaatust krokodillid“ või siis meduusid, ning iga sild kõrval on pudel äädikat, mis meduusiga kohtumisel on kõige vajalikum asi. Ujumiseks oli pisike „bassein“ tehtud, tegelt oli lihtsalt merre võrgud pandud ning ainult selles piirkonnas võis siis vette minna, kuid ega see ala polnud eriti suur, mis see võis olla 20x40m, kui mitte vähem, ning seal vesi ulatus vaevalt kaelani seega see oli rohkem enda sisse kastmiseks, kui ujumiseks mõeldud. Ja muidugi olid liival jällegi need pisikesed valged krabikesed või mis iganes elajad need on, mulle nad ei meeldi mitte üks raas! Rannas me veetsime ligi 3 tundi, mis oli piisav et mingitki värvi saada… ja mul oli muidugi eriti geniaalne idee, minna ja süüa kusagil restoraanis, et kui me juba nii kaugele jõudisime, siis võik endale midagi head lubada, kuid me käisime läbi kõik restoraanid ning lõpuks otsustasime, et see pole seda väärt, pole mõtet kulutada mingi üüratu summa toidu peale, mis lõppude lõpuks ei pruugi üldse hea olla. Damien nagu ta meil on, ta teab alati kõike, mainis et Port Duglase lähedal on üks ilus jõgi, mida tasuks vaatama minna ja kuna kellelgi kusagile kiiret polnud siis vaatasime ka selle koha üle. Ma ikka ja jälle, kui satun vihmametsa, olen nii hämmingus, kui kuradil ilus ja puhas see on, kõik nii värske ja õhk on hoopis teine. Vesi seal jões oli kõike muud kui soe ning vool oli hirmuäratavalt tugev. Raja kõrval oli eelnevalt jällegi silt, et väga ohtlik koht ujumiskes ning et võib kohata krokodille aga Damien juba seletas mulle et siin ei tohiks magevee krokodille olla ning nende ohtu jões ei tohiks olla. Damien oli juba supsti vees, hoidis küünte ja hammastega kivist kinni et mitte vooluga kaasa minna. Ma ikka natuke kaalusin et kas see külm vesi on ikka pisavalt kutsuv et sinna sisse minna… aga mõte magedas vees ujumisest oli niiiii ahvatlev:D et natukese aja pärast olin ka mina seal jões, Annika siiski jäi kaldale, noh, et kui vaja abi kutsuda et siis oleks vähemalt üks inimene selleks võimeline. Aga me olime siiski vägagi ettevaatlikud, seda ei saanud eriti ujumiseks kutsuda, me pigem hüppasime kivilt kivile, seal eriti teist võimalust polnud, sest see jõgi oli vägagi kitsas ning suuri kive täis aga tore oli sellegi poolest☺ pärast jalutasime natuke mööda vihmametsa, kus me kohtasime mingeid veidraid linde… Ethel muidugi juba kaugustest karjus „look chicken!!!“, mille peale me hakkasime lihtsalt kõik koos laginal naerma. Ma huviga vaatasin et millest Annika seal vahepeal pitli teeb, peaaegu kõik sildid mis seal rajal olid, said jäävustatud, kui huviga küsisin, et miks ta neist pilti teeb siis ta vastas, et ta praegu ei viitsi neid lugeda kuid äkki kunagi kui need tal arvutis on, siis ta uurib et mis sinna kirjutatud on… Mhmhmmmm, ma arvan et ta ise ka ei uskunud seda, kuid teine põhjus oli veidi loogilisem, sinna peale on tavaliselt kirjutatud ka, et kus me oleme seega nende siltide järgi on hea vaadata kus käinud oleme. Tagasi minnes otsustasiem ikkagi minne ühte hiinakasse millest me olime varem mööda sõitnud. Hiina „restoraniga“ tavaliselt puusse ei pane ning polnud väga kahju oma 9dollarit selle peale raisata, me kõik võtsime sama söögi, milleks olid kalmaari rõngad friikatega, väga hiina pärane kas te ei leia?!:) samal ajal uuris Annika prošüüre, mis oli Port Duglasest kaasa võtnud, tal soov minna sukelduma ning suht kiirest võttis vastu otsuse et me peake ta Cairnes maha panema kuna ta tahtis järmine päev juba seda teha. Kõik asjad organiseeritud, võtsin julguse kokku ning hüppasin rooli. Tingimused olid muigi väga head esimeseks sõiduks, päike oli juba loojunud, seega mu esimene sõit oli siis kottpimedas, autoklaas oli ka peaaeg läbipaistmatu, seega iga kord kui teine auto vastu tuli vähendasin kiirust kusagil 50km/h, sest nähtavus oli lihtsalt null! Ja ma unustasin mainida et kui ma olin oma esimesed paar meetrit sõitnud ja hakkasin parempööret tegeme, siis hetkeks pani imestama, et mis kurat need kojamehed nüüd tööle hakkasid… Meie teekond läks ikkagi libedalt, veidi hirmuäratav oli võõrasse suurlinna sõita, kuid mul oli siiski usk endasse, ma ei paneks oma reisikaaslasi ohtu kui ma arvaks et mai saa hakkama. Ja ma sain supper hästi hakkama, kõik läks ladusalt. Varsti olimegi Annika tema hosteli juures maha pannud ning asusime uuesti teele, tagasi oma armsasse Athertoni. Igati ilus päev oli olnud ning kohtumine oma voodiga oli meeldiv, järgmine hommik oli äratus jällegi suht varajane kuna pidin auto tagasi viima. Kui laenutusse jõudsin vaatas koha omanik mind paraja muigega „u just got out from the bed?“ oojaaaa, ma olin sinna läinud oma dressides, juuksed kuidagi ülesse visatud, eht padjakas ikka näos. Idee oli tegelt magama tagasi minna, sest noh vabal päeval kell 7 ärgata polnud just minu kõige ideaalsem päev. Aga siiski kui tagasi jõudisn, tundus suht mõtetu voodisse minna ning nii ma siis koristasin oma juba korras tuba perfektsuseni.
Mexican Party
Eelmine nädalavahetus oli siis see suur sündmus, millest terve meie külake juba teadis. Kõik poed olid backpacker‘ite poolt läbi kammitud, et sombrerosi osta ning mu armsad majakaaslased läksid ka siis omale kostüümi otsima, küsisid müüjalt et vabandage ega teil juhuslikult kusagil kaktuse kostüümi pole, müüja pahvatas naerma ning vastas eitavalt. Seega me pidime panema oma geniaalsed ajukesed tööle et midagi välja mõelda. Ma sorisin oma kapis 5minutit ning mul oli kostüüm olemas, armasad majakaaslased küsisid et kust ma need asjad laenutasin, kui vastasin et omast kapist leitud, siis nad vaatasid küll veidi imelikult, see naisete garderoob on täis väga veidraid asju☺ Annika kostüümiga läks ikka natuke kauem aega, proovisime talle voodi katet ümber sokutada, tegime mu kleidist talle seeliku, kuid midagi ei tunudnud nagu sobivat, lõpuks pani teksad ja pluusi selga, viskas kaabu pähe ning otsustasime et see piisavalt hea! Kui kohale jõudsime (peo toimumiskoht oli siis backpacker‘is) saime aru et meie kostüümi pingutused olid asjatud, enamus inimesi olid lihtsalt tava riietes, seega theme party oli ainult vabandus pidutsemiseks. Õhtu oli jällegi tore, üks tüüp tegi seal tõrvikuga trikke, keerutas põlevat asjandust ümber enda igas ilma kaares, pimedas oli seda väga efektne vaadata, ta oli päris hea sellel alal. Muusika valik polnud just minu maitsele, oleks oodanud no vähemalt natukenegi Mehhiko pärasemat muusikat, aga raadiost kisendas tüüpiline mainstream. Me olime küll ümbritsetud uute inimestega kuid meie Grandi inimesed olime ikka terve õhtu koos, kuni mingi hetkeni otsustasime, et palju lahedam on olla oma rõdu peal ning veeta oma ülejäänud õhtu seal, koos oma inimestega.
Meil siin välja kujunenud jällegi pisikene perekond, kõik saavad omavahel supper hästi läbi. Mõni õhtu kui Calum viitsib rohkem kokata, siis panevad kõik mingi minimaalse summa ning ta valmistab siis kõigile õhtusöögi või siis teisipäeva õhtuti on meil siin pizza õhtu, ning kõik sätivad end teleka ette TopGear’i vaatama. Need pisikesed asjad on nii armsad, kuid vahetevahel ajavad need mehed meid Annikaga lihtsalt marru. Iga reede on meil traditsiooniks saanud, et me peame end ülesse lööma, paneme ilusad riided selga, hoolimata teadmisest et me oleme pisikeses „linnakus“, ning eeldatavasti näeme me välja suht koomilised ülesse lööduna. Aga me teeme seda ikkagi! Üks reede õhtu küsisin, et kas me ikka lähme välja mille peale mind vaadati veidrate pilkudega, et mis mõttes ma midagi sellist küsisin, reede õhtu on ju, loomulikult lähme välja☺ peale seda korda, pole enam küsinud seda tobedat küsimust. Aga igatahes tagasi teema juurde, et miks need poisid meid marru ajavad, põhjus lihtne, kui kõik valmis, siis me liigume vaikselt trepist alla ning tänavale, me tüdrukud, tavaliselt viimased, ning kui tänavale jõuame siis poisid on tavaliselt juba teisel pool tänavat ning liiguvad oma baari poole, tagasi vaatamata, et kas kus mis need tüdrukud… ei no tänks! Men! Ega meid need mehed ka ei huvita! Väljaarvatud, kui me juhtume kokku eesti poistega siis me mõlemad Annikaga loodame, et meie poisid tuleksid ja ajaks nad minema aga tavaliselt seda ei juhtu ning me peame ise neist kuidagi lahti saama, tavaliselt me lihtsalt ignoreerime neid nii kaua kuni nad saavad aru ja jalutavad minema. Mai saa ausalt aru mis neil eesti meestel on eesti neiudega austraalias? Kas nad siin saavad lõpuks aru, et Eesti naised on rohkem väärt, kui nad varem arvasid, või on siis koduigatsus nii suur et me suudame seda vähendada? Või mis see teema on? Igatahes, meile nad ei istu. Üks õhtu, kui ma esimest korda ühe eesti tüübiga kokku jooksid, siis ta oli kuidagi õhtu lõpuks end meie hotelli sisse libistanud, talle küll öeldi korduvalt, et meil ei tohi siin võõraid olla aga too tüüp ei teinud märkamagi. Parajalt purjus, arvas et noh siin paar eesti tüdrukut, et teeks proovi, meie majakaaslased päris sama ei arvanud. Peale seda kui tüüp oli paar korda ligi tulnud arvasin, et oleks aeg lasta meie poistel asjasse sekkuda ning peale seda ei lahkunud Calum terve õhtu jooksul mu kõrvalt, Calum nii noor poiss, veri mällab ja rusikad sügelevad, kuid õnneks eesti tüüp enam ei seganud mind, sest kui ta oleks seda teinud siis asjad oleks päris halvasti lõppenud.
Ma unustasin mainida, et üks õhtu, ma suutsin siis Calumit piisavalt palju veenda et ta laulis mulle serenaadi, sõna otseses mõttes läks mu akna alla tänavale, Riccardo mängis talle kitarri ning nad üritasid koos Enrique Iglesiase laulu Hero laulda, see iseenesest ei tulnud neil väga hästi välja, kuid idee oli hea☺ teostusega peavad nad siiski natuke vaeva nägema

Viimane nädalavahetus terve perega.

Nüüd siis hakkavad inimesed vaikselt lahkuma, need kõik kes on saanud lähedaseks, jällegi liiguvad edasi. Aga sellest hoolimata eelmine reede oli täiesti supper õhtu. Me veetsime terve õhtu koos, nii et poisid ei suutnudki meid maha raputada ning me lihtsalt naersime ja tantsisime koos. Mul sellest õhtus nii palju pilte ning ma olen neid vaadanud nüüdeks väemalt kümme korda, sest seal nii palju emotsioone ning armastust☺ too õhtu oli lihtsalt supper, me alustasime ikka oma pisikese kodukese rõdul, rääkisme juttu Riccardo mängis meile kitarri ning me lihtsalt olime, nagu meil juba kombeks, kuni hetkeni kus tuli meelde et peake end valmis sättima. Alustuseks läksime Stampi mis siis kohalik „klubi“, rahvast seal eriti palju polnud kuid see ei takistanud meid tantsimast, me alati Annika ja Damieniga tantsima nii palju kui jaksame, sealt me liikusime edasi BV’sse, tundub et me terve õhtu ainult klõpsisime pilte ning muud eriti ei teinudki. Jube mõnus oli☺
järgmine hommik pidin ma muidugi tööle minema, tööpäev algas kell 7.30 ning ma ärkasin selle peale et noormees kes meid tööle sõidutas, helistas mulle 7.35 ning küsis et kus ma olen. Oi kuidas ma kirusin, äratasin terve toa ülesse ning 5minutiga olin juba autos, podisedes vabandusi samal ajal.
Tööpäev oli karm, kuid mitte piisavalt, et kahetseda väljas käimist eelmine õhtu. Me pidime siis aia töid tegema, see aed oli rohkem nagu dšungel, me tegime järjest 7tundi ning me polnud isegi lähedal lõpetamisele, kui otsustasime et jätkame järgmine nädalavahetus.

Pühapäev 16 märts

Olime omale jällegi rentinud auto, kuna vastasel juhul oleks Annika pidanud juba laupäeval Cairns’i minema, vastasel juhul poleks ta lennukile jõudnud, mis ta Alice Springsi viis. Kuna ma tõesti ei tahtnud tal minna lasta ning üritasin seda lahkuminekut nii viimasele minutile lükata kui võimalik, siis sellest ka otsus, et viime ta lennujaama pühapäeva hommikul. Aga enne oli vaja jätta hüvasti Garry ja Robiga, see oli tsipa raskem, see hüvastijätt tõi pisarad silma, ma olen aru saanud et alateadvus annab teada et kui ma tean, et neid inimesi eeldatavasti enam kunagi oma elus ei näe, siis tulevad ka pisarad. Aga jah, kohe kui hakkasid pisarad mööda põski alla voolama, pöörasin neile selja ning jalutasin õue ning istusin autosse ja üritasin end maha rahustada. Damien nagu ikka ühines meiega. Plaan oli siis Annika lennujaama viia ning vaadata see Cairns ka üle. Annikaga hüvastijätt ei olnud nii kurb, ta tegi omale teise aasta viisa ning Austraalia pole nii suur, seega ma olen rohkem kui kindel et meie teed ristuvad jällegi ühel ilusal päeval. Aga mai saaks öelda et see kõik oleks kerge olnud, mul pole palju tüdruksõpru kellega ma nii hästi klapiks kui temaga, ma tavaliselt üritan tüdrukutest suure kaarega mööda minna, sest üldiselt mina ei meeldi neile ning ega nemad mullegi ei meeldi, ning ma ei leia tavaliselt ühtegi head põhjust miks pingutada. Aga Annikaga oli teine lugu, võimalik et see oli tänu meie vanusevahele, ta nimelt 28, võimalik et see oli üks põhjustest miks meie läbisaamine oli hea… nalja meil sai nabani ning ma armastan kui inimesed suudavad tantsida tunde ning tunde, tema suutis☺ ja midugi Damien on ka see kes meiega alati ühineb!
Igathes Cairns oli päris armas linn, ei olnudki selline suurlinn nagu ma kartsin. Jalutasime mööda sadamat ning ma helistasin ühele tuttavale, Gregg‘ile, kes elab ka seal lähedal ning me saime ka temaga kokku, istusime paar tundi pargis, mere ääres, kus oli elav muusika, lava kõrval oli vanamees kes tantsis oma tamburiinidega, teda ma ei hakka kirjeldama, panen parem pildi ülesse, see vanamees oli lihtsalt liiga koomiline! Mingi hetk saime ka Calumiga kokku, kes meiega siis tagasi Athertoni tuli. See olukord oli lihtsalt vägagi koomiline aga las see jääb minu teada☺!!! Käsime jällegi hiinakas, toit oli hea, seltskond klappis üllatavalt hästi ning kodutee läks kiiresti. Aga ausalt öeldes, koju jõudes polnud siin eriti tore, kõik oli nii vaikne ja tühi ilma Annika Robi ja Garry’ta.
Järgnevatest paarist päevast polegi midagi kirjutada kuna minu tuju oli/on suht nullis, ma olen suutnud omale jälle selle kuulsuse saada, Happy Person, sest noh, mu naer on nakkav ning inimesed, kes minuga siis eriti kokku ei puutu, kuid elavad sama katuse all, teavad mind kui seda hullu naervat tütarlast ja ma kuidagi ei suuda olla tõsine kui ma olen teiste inimeste lähedal, las nad arvavad et ma olen üdini rõõmus. Samas mul selline usaldusisik, üks rootsi poiss Krister, kellele ma poetan oma südant, kellega on koos hea nutta ja naerda. Paar päeva tagasi, kui ta ütles et ta kolib ka välja ning läheb elama backpacker‘isse, see oli nagu viimane piisk karikasse, mul oli kahju et ta pidi mu kõrval olema, või mind sellisena nägema, ma ise kutsun seda „mental breakdown‘iks“ kui ma nutma hakkan, sest see sama hüsteeriline kui mu naer. Ma ise mõtlen ka vahel, et kuidas ma seda teen, too sama õhtu, ma ütlesin krissile et ma ei taha teha oma võlts naer kogu aeg, mille peale ta vastas, et noh aga ära tee, alusta täna ning ole täpselt see kes sa oled, järgmine hetk ühines Calum meiega ja sekundiga olid pisarad läinud ning naeratus näole manatud, kui ta jällegi ära läks siis Kriss vaatas mind suht mõtliku pilguga, ma alguses ei saanud aru et miks, siis ta ütles, et me just rääkisime sel teemal, et miks ma ei lasknud Calumil näha et ma kurb olen, mille peale ma vastasin suht kurjat „its non of his business“ sinna see teema jäigi. Ähhh on mis on, ma juba tunnen end paremini!!! Kuigi Riccardo lahkub ka reedel seega see koht on siis veel tühjem kui praegu. Ma olen oma viimased päevad sisustanud toa koristamise, lugemise ja trenniga, tuba on laitmatult puhas aga ma suudan selle ikka ja jälle segamini ajada, et seda siis uuesti koristada, probleem selles et ma pole terve nädala töötanud, nüüd esmaspäeval peaks jällegi tööle saame, loodetavasti! Raha on jälle pea sama nullis kui siis kui ma siia tulin, asi pole tegelt väga hull, teadmine et ma saan tööd ning et ega Frank (meie ülemus) ei lase meil väga kaua tööta olla, kuna meil vaja üüri maksta… pole tööd, pole üüri raha!

Tänane õhtu ehk siis 3. Aprill

Ma siiski jällegi istun üksi kusagil teises pargi nurgas, prantslastest nii kaugel kui võimelik. Mai taha et te valesti aru saaksite, ma armastan oma reisikaaslasi väga aga ma kardan et täna on lihtsalt paha päev. Igatahes istun siin, jope pepu all, tekk tõmmatud tihedalt ümber ning gooni tops kõrval. Damien läks kirikusse, ta suht vägagi kristlik, Matthieu on prantslastega kuid käib mu gooni topsi täiendamas aegaajalt. Ma korra läksin tagasi nende juurde, Pierre tuli mulle teepeal vastu ning andis teada et nad eeldatavasti lähevad kohalikku baari hiljem, loodetavasti seal muusikat tantsimiseks, et siis saaks koos temaga veidi tantsu vihtuda. Kahjuks mu itaallased on ära.
Ja me läksimegi kohalikku baari, jube tore õhtu oli lõppude lõpuks, enamuse ajast olin Damien’i, Pierre ja Olivier’iga koos… nad ikka suutsid suht palju muga inglise keeles rääkida. Tantisime, rääkisime, naersime suht terve õhtu… enamus olid õhtu lõpuks päris purjakil aga jah… uskumatult hea õhtu oli. Poole sellest rääkisime Olivieriga juttu, tema siis 28aastane, väga sümpaatne prantsuse noormees. Igatahes sellest õhtutst on hunnikute viisi väga häid mälestusi, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!!!
Ja järgmine õhtu ehk siis pühapäeva (4.aprill) õhtu oli samas baaris kontser ja muidugi meie olime ka kohal☺ poleks kunagi arvanud et ma naudiks rock muusikat nii palju kui ma seda nautisin. Bänd koosnes tegelikult suht noortest poistest, mis nad võisid olla, kusagil 20ne kanti või midagi taolist. Aga laulda nad oskasid. Juuksed lendasid terve õhtu igas ilmakaares, hüppasime ja laulsime täiest kõrist. Damien üritas ka oma juukseid loopida kuid see tal ei õnnestunud, kuna ta juuksed ikka liiga lühikesed… aga jah nii me kolmekesi jällegi hüppasime „esimeses reas“ (jutumärkides see seepärast, et koht oli keskmisest väiksem baar ning ega seal eriti palju inimesi polnud:D) ja kui oli aeg magama minna, jalutasime vaikselt kodupoole, kuid õnneks/õnnetuseks jäi teepeale meie armas bassein, mis oli mingil imelikul põhjusel siiski lahti, või noh, väravad olid küll kinni aga tuled põlesid ja basseinile polnud keegi katet peale pannud. Poisid otsustasid teha pisikese tiiru basseinis, hopsti üle aia ning riided seljast ja vees nad olidki (kesköine skinny-dipping☺), ma hakkan vist vanaks jääma aga tõesti liiga külm oli vette minemiseks aga neid see ei häirinud. Ma hakkasin vaikselt oma „kodu“ poole jalutama, kuid noh, ema instinktid lõid välja ning ma ei saanud neid täiesti järelvalveta jätta, seega istusin teeäärde maha, seal olid veel kaks prantslast, kes olid omale kassi teepealt saanud, mai teagi kas nad ise panid kassile nime või keegi tutvustas neile seda kassi… igatahes tema nimi oli keyboard. Ja need prantslased olid ka lahedad… mis pani mind kõige rohkem imestama, nemad olid need kes ei osanud üldse inglise keelt, kuid nad proovisid kõige rohkem rääkida. Ülejäänud, kes oskasid suht normaalselt rääkida, kunagi ei proovinud aga need kes üldse ei osanud, nad proovisid ja proovisid oma lühikesi lauseid moodustada ning võib öelda et meil oli isegi pisikene vestlus☺ Mingi hetk olid ülejäänud noormehed ka meie juures, tuli järgmine geniaalne idee minna oma parki tagasi ja hakata goon‘i jooma. Nii me seal siis istusime, Olivier proovis uuesti mu telefonist mingit muusikat otsida, ja jällegi võib öelda et ta pettus, no mis ma teha saan kui ma ei kuula rock’i… ta iga kord proovib uuesti leida midagi ja iga kord pettub. Lõpuks kui ta leidiski midagi, pani selle mängima, järgmine hetk tundin väikest raskust oma õlal, ta oli kogemata magama jäänud… nojah, eks mu muusika suht mõjub uinutavalt tavaliselt☺ kõik ülejäänud olid ka juba märkamatult magama läinud. Läks päris kaua aega enne kui suutsin teda veenda magama minema, selleks kulus umbes 3 tundi või nii:D
Ma ei mäleta mis päev see küll olla võis aga noh üks neist viimastest päevadest Penolas arvatavasti. Vestlesin Matthieu’ga, millegi pärast olin Olivieri peale suht vägagi pahane ning Matthieu ütles „One day u will find ur prince!“ mille peale tuli süütu vastus „Well, I have to kiss a lot of frogs before I find my prince“, Matthieu hakkas täiest kõrist naerma, alguses ei saanud aru, et mis siin naljakat on… kõik teavad seda muinasjuttu ju. Aga jah, prantslaste hüüdnimi on „frog“ ja muidugi Olivier on ka prantslane. Seega jah, järgmine konn, kes ei muutunud printsiks… või siiski?! Ah ei tea, need mehed ajavad tüdrukute pead ainult segamini, muud ei midagi! Ei tea, peaks vist ikkagi nunnaks minema…
Igatahes esmaspäeval oli meil vaba päev ning teisipäeval kui hakkasime tööle minema sadas vihma, mis tähendas et me jällegi ei töötanud ja eelmine nädal jäi jutt, et meil tööd ainult neljapäevani ja ilmateade ennustas et neljapäevani sajab vihma… masendav! Teisipäeva õhtul oli meil pisikene istumine, Julian, Pierre ning Matthieu’ga, lõpuks võtsin julguse kokku ning rääkisin Matthieu’ga et mul suht kopp ees, et nad alati prantsuse keeles räägivad… ma suht väsinud küsimast, et mis teema on? millest te räägite? Mis probleem on? Ma juba ennist mainisin, et mul plaan minna kuhu iganes, peaasi et saaks prantslastest nii kaugele kui võimalik. Kuid jah, meie vestlus muutis palju. Hommikul pakkisime oma asjad kokku, kõik teised olid tööle läinud, sest muidugi vihma ei sadanud see hommik… ja nii me olimegi jälle teel. Meie sihtkoht oli kusagil Adelaide lähedal, ma ausalt öeldes ei mäleta selle koha nime, see oli kusagil 500km kaugusel Penolast. See on suht tavaline vahemaa Austraalias, põhimõtteliselt nagu eesti 50km☺ Aga kuna me alustasime reisi suht hilja, pidime omale ööbimiskoha leidma. Parkisime keset ööd, kottpimedas oma auto kusagile maantee kõrvale, tegime õhtusöögiks pastat ja läksime tuttu ära… ahjaa, ma jäin natuke kauemaks ülesse, mul oli suht huvitav raamat pooleli („Bourne identity“) aga enne kui Damien magama läks, ütles jällegi suht tabava lause „Ethel, don’t run naked around the tent ok!?“ vaatasin teda suurte silmadega… „kas ma olen seda kunagi varem teinud?“, tegelt ta tahtis öelda et ma ei kõnniks paljajalu, sest sealne pinnas suht karm. Oi kuidas ma armastan selliseid pisikesi puusse panekuid☺ see on see võluv asi võõrkeele juures! Hommikul avastasime, et olime oma telgid pannud loomaaia kõrvale, ning kui hommikul end telgist välja ajasin vaatas mulle emu vastu ja ahvid olid ka paari meetri kaugusel puuris☺ nii nunnu. Jõudime intsidentideta sihtkohta, tööbüroos anti meile ankeet kätte, täitke ära aga see ei garanteeri teile tööd. Me olime muidgi ülirõõmsad, et neil seal tööd on ja et nad see protsess võttis nii vähe aega. Aga jah, Damien lõpuks küsis, et noh aga millal umbes tööle saab, naine vaatas ükskõikse näoga meile otsa ning ütles et kusagil mai alguses… „WHAT THE FKK???“ Sinna oli põhimõtteliselt terve kuu aega. Kirusime endamisi päris tükk aega… lõpuks otsisime omale telkimiskoha, polnud paremat teha. Õhtul oli meil söögiks järjekordselt kiirnuudlid nagu tavaliselt:P… nämmmma! Üks hetk helises Matthieu telefon, jälle arusaamatu prantsuse keelne mula kostus, peale seda kui Matthieu oli pikalt ära seletanud kus me oleme, mis plaan on jne ulatas telefoni mulle, Olivier helistas… ei saaks just öelda, et meil väga tark vestlus oleks olnud, hääl värises, käed värisesid, sõnad ei tulnud välja
O: „Hi!“
E:“Hi!“
O:“How r u?“
E:“Good and u?“
O:“Good!“
E:“Ok, good!“
(awkward silence!)
O:“I just wanted to say goodbye!“
E:“oh yes, but I would like to see u again someday!“
O:“yes, me too“
E:“but I guess the world is just too big…“
O:“Ou… ammm… yes guess it is…“
E:“take care, will u?!“
O:Yes, you too!“
E:“ok, bye!“
O:“Bye!“

Tagasi minnes, käed ja jalad värisesid rohkem kui enne… kui poiste juurde tagasi istusin, kirusin ja kirusin… no et miks peab helistama… no miks ei võiks lasta minna, miks on vaja hüvasti jätta? Poistest oli mul küll suht kahju kuna nad pidid mu arusaamatut probleemi lahkama. Matthieu ütles ka, et kui Olivier helistas, siis ta oli pikalt ära rääkinud, et kus ja mis me oleme jne, ning lõpuks oli Olivieri käest küsinud, et miks ta üldse helistas, mille peale ta vastas tagasihoidlikult et „I just wanted to talk to Ethel, if its ok?!“. Matthieu ütles, et ta pidi piinlikusest maa-alla vajuma, sest ta oli nii palju mulisenud telefoni☺ aga jah, terve õhtu oli meil teemaks Olivier, küll üks hetk ma palusin et Matthieu kustutaks ta numbri oma telefonist ära, et ma mingil juhul ei helistaks, siis ma jällegi palusin et ta annaks mulle oma telefoni et ma saaks talle tagasi helistada jne. Damien, nagu ta on meil see meie pere „kaine mõistus“, ütle et ma ei helistaks aga kui ma olin neile ära seletanud, mis vestlus meil oli, siis ta muutis oma meelt äkki ning ütles et ma ikkagi peaks helistama… no krt küll! Aga jah, seekord tuli Matthieu suust suht täiskasvanulikku juttu, seletas ära, et eeldatavasti mu kiindumus oli nii tugev seepärast, et ma olin keset prantslasi kes ei rääkinud muga peaaegu sõnakest, kuid Olivier oli see kellega ma võisin rääkida tunde ja tunde, ning kuna ta suutis suht alati võtta mult selle üksinduse tunde, sellest ka see kiindumus ta vastu, kuid kui me peaks kohtuma kusagil teises olukorras, siis inimesed on teistsugused ja võimalik, et ta ei meeldikski mulle nii palju… ma leppisin selle seletusega kuid jah, praeguseks sellest möödas üle nädala, kuid iga jumala õhtu on soov võtta telefon ja helistada, kuid kuna mul pole krediiti ega raha siis ma peaks Matthieu telefoni laenama ning ega ta ei laseks mul helistada, enne kui ma talle hea selletuse annaks… seega on see helistamine tsipa keeruliseks tehtud, mis on siiani ainus põhjus, miks ma pole võtnud telefoni kätte ja valinud numbri… no niipalju siis Etheli jube keerulisest probleemist:D!!!
Igatahes, järgmine päev tuli Damieni sõbralt kõne, ta andis teada, et Cairne lähedal oleks meile tööd, kui me saaks sinna kuidagi. Ses suhtes, meile anti juba teada, et lõunas on see aasta väga halb aasta olnud, vihmade tõttu on päris palju vilju hävinud ning kui eelnevatel aastatel oli austraalias kokku 50 000 backpacker‘it siis see aasta on neid 200 000, ega seda tööd pole väga kerge leida. Peale seda kõnet arutasime natuke, otsus oli vägagi üksmeelne. Järgmine hommik pakkisime oma asjad jällegi kokku ning olime siis teel põhja, algsete arvutuste kohaselt oli meil vaja läbida ainult 2700km☺ oi jesver, see oli seiklus omaette!!!







2700km! Lõunast põhja☺

kui ma ei eksi, oli see kusagil 10aprilli kandis, kui me alustasime oma reisi. Nagu Matthieu ütles, siis meil oli perfektne auto, perfektne team mida veel tarvis☺ Matthieu meie ideaalne autojuht, Damien on maailma parim kaardilugeja, kuigi ausalt, ma peaaegu kunagi ei pane tähele kuhu me sõidame, ma usaldan neid täielikult, kuid vahetevahel kui me kusagil võõras linnas oleme, siis mina ei saa tõesti aru, kuidas Damien leiab alati õige tee, õiged poed ülesse. Selline tunne nagu ta oleks neid linnu juba varem läbinud aga ega ta muidgi pole. Ja mina olin lihtsalt hea reisikaaslane, kuna ma ei katnud Matthieu silmi sõiduajal „Guess whos there!“ ning mu suust ei kõlanud pidevalt „Are we there yet? And now? But what about now?“ seega jah, väga hea seltskond. Eriti lahe oli pikka maanteed sõita, plärts plärts plärts, lendasid rohutirtsud vastu esiklaasi, see oli niiiii rõve… asi muutus veel rõvedamaks kuna nad muidugi suutsid ka kapoti alla saada ning mõnus grillitud rohutirtsude lõhn täitis meie auto. Ma unustasin mainida vist, et me polnud selleks ajaks nädalakese pesemas käinud, ma tean… väga rõve!!! Aga no, mis teha. Esimene õhtu (peale 800km) ööbisime suht maantee ääres, seega magamine oli keeruline, rekkad sõitsid meist mööda terve öö ja nad ikka mürisesid meeletult kõvasti… olime kusagil kell 6 juba üleval, et jätkata oma teekonda. Loodus polnud just eriti eriline. Mõlemal pool teed lage maa, põhimõtteliselt kõrb. Järgmine öö Damien suutis kuidagi leida meile ööbimiskoha, kus tasuta dušši võimalus. Ega sellest muidugi väga palju oodata ei saanud, sest ega jah, need tasuta kohad pole eriti korras hoitud. Jõudsime sinna siis kui oli juba kottpime, olime läbinud kusagil järgnevad 900km, pidime küll edasi liikuma kuid meil oli tõsiselt vaja pesemas käia! Nii, see pesemine oli ikka korralik eneseületus. Esiteks olid seal kohas hüpper-supper suured rohutirtsud, me Matthieu‘ga olime närve kaotamas, sest kui ikka kottpimedas mingi suur asjandus su peale hüppab, siis rahulikuks on suht võimatu jääda eriti, kui ei tea mis asi see võib olla, nii me hüppasime ja kilkasime iga kord, kui mingi asi meie poole lendas. Tagasi pesemise juurde… enne mind olid poisid pesemas käinud, kuna ma teadsin et mul läheb seal natuke kauem aega kui neil, igatahes kui Matthieu oli pesemas, siis me kuulsime õuest kuidas ta huulilt kostus paar mõnusat karjatus, uskuge mind, see ei andnud mulle väga palju julgust! Hea ning halb asi- seal oli valgus, seega ei pidanud pimedasi pesema, halb oli sellepärast, et kõik putukad ja mutukad tundsid end vägagi koduselt seal. Üritasin rahulikku närvi säilitada… ausalt üritasin, esimene asi mis ma seal nägin oli kusagil 7cm pikkuna rohutirts seinal, okei… ei tohi äkilisi liigutusi teha. Seal oli kaks dušši „kabiini“, esimesse sisse astudes vaatas mulle otsa selline armas ämblikukene kes rippus seal rahulikult… okei, ma olen rahulik, see on ainult ÄMBLIK. Astusin siis teise kabiini, muidugi olid kõik võimalikud nurgad ämblikke täis aga noh, pesemas ma pidin käima. See, et seal pisikesed rohutirtsud igal pool olid ning sipelgad jne, see oli normaalne ning kuidagi talutav. Igatahes, soe vesi oli ka olemas, kuid äravoolu seal muidugi polnud, jalgeall oli kummist matt, mille külge jalad kogu aeg kinni jäid, sest noh, auguline matt kaetud veega tõmbab jalgade külge vaakumisse, igakord kui end keerata üritasin käis mõnus „lurts-lurts“, päris kinni sinna ei jäänud õnneks. Igatahes šampoon oli peas, enamuse ajast olid silmad kinni kuna lihtsalt ei tahtnud näha, mis mu ümber on, üks hetk mõtlesin et oleks hea mõte teha silmad lahti ja mulle vaatas vastu valge konn kes oli end täpselt mu silmade kõrgusele toru taha ära peitnud, umbes 10cm kaugusel mu näost, samal hetkel keegi hüppas kolaki vastu seina, mai tea kus kohas see oli, kas mu dušširuumis või õues (seal olid plekist seinad seega kõik kõlas väga hästi) ja rahuliku närvi säilitamine oli liigagi raske, mõnus karjatus kostus mu suust. Poisid muidugi itsitasid ões.
Ma kardan, et ma ei suuda teile piisavalt hästi kirjeldada seda kõike. Võib muidugi mõte peast läbi käia, linnalaps nagu ma olen, pole ime ka et see mu jaoks rõve on… aga ei, linnalapsest on asi nüüdseks juba kaugel, terve see reis on olnud algusest peale täielik eneseületus ja ma pean silmas tervet Austraalia reisi. Aga vot see pesu on olnud kõige õudsam pesu terve elu jooksul!
Hea on see, et kui me kusagile üheks ööks jääme, siis me magama Damieniga ühes telgis, kuna kahe telgi ülesse panemine oleks liiga tüütu. Vähamalt ma ei pea üksi magama ning tema kõrval palju kindlam tunne. Jällegi oli meie äratus kell 6, et siis liikuma hakata. Kella 7ks olime oma hommikusöögi lõpetanud ning jälle teel. Kui ma ei eksi siis see päev me ületasime Queenslandi „piiri“. Ja muidugi jällegi oli tee täpselt sama lage, kui kõik eelnevad sajad kilomeetrid, ainuke vahe et kõrbe asemel oli rohi mõlemal pool teed, linnad mis me läbisime olid enamus sellised maha jäätnud ghost city’d mõnes linnas polnud ühtegi inimest näha, ühtegi autot ei sõitnud, majade aknad olid kinni löödud, enamus majad oleksid suurema tuulega kokku vajunud, päris hirmutavad olid sellised linnad. See päev oli plaanis läbida 1000km… ma tean, et nii palju ühe päevaga läbida on liiga palju, ja ma iga paari tunni tagant küsisin Matthieu käest et kas ta on ikka võimeline sõitma, et äkki me peaks peatuma ja magama vahepeal ja hommikul varem lihtsalt alustama, kuid ta polnud nõus ning jätkas sõitmist. Mul oli väga mugav olemine tagaistmel, kuni ühe hetkeni kui juba kottpime oli, Matthieu pidurdas väga äkiliselt ning kirus kõva häälega, mai saanud alguses aru et mis toimub kuid siis ta ütles, et üks rekka oli vastu tulnud ja samal hetkel olid meie auto tuled ära kustunud täielikult… ammm okei, mis krt toimub? See oli Matthieu jaoks ikka tõsine šokk, õnneks tuled kustusid vaid korraks ära ning mingit õnnetust ei toimunud… okei, olime elus ja terved, viskasin uuesti pikali, sulgesin silmad. Ja järgmine hetk vajutas Matthieu pidurid täielikult blokki, „õnneks“ olid meie pasta konservid nii mõnusalt paigutatud et nad lendasid tagant laks-laks vastu kätt õnneks enamus lendasid üle minu, mul vedas et ma pikali olin, sest muidu ma oleks 8 kuramuse purgiga vastu pead saanud (meil autol pole tagaistmel pea tuge). Tuled kadusid jällegi ära ning Matthieu „parkis“ auto tee äärde. Edasime sõitsime a la 50km/h, kuid paari kilomeetri pärast otsustasid nad, et mei saa oma teekonda enam jätkata, kuna need esituled panid ikka korralikult näkku. Keerasime auto ümber, nad olid varem näinud teeääres ühte pisikest platsi, kus oli võimalik telgi ülesse panna ja ööbida. Sõitsime siis tagasi, üks hetk kadusid tuled jällegi ära, ning Matthieu tõmbas jällegi teeäärde, teadmata mis pinnas seal on… jah, seal oli puhas liiv, kui tuled põlema hakkasid ja me üritasime ära sõita, siis tuli välja et me olime liiva sisse kinni jäänud… JIPIKA JEEEEEE!!! Ja kallis poiss ei tea, kuidas sellises olukorras kohapealt minema peab, mina kes ma olen aastaid lume sees sõitnud muidugi ma teadsin mida tegema peab:D aga kes tüdrukut ikka kuulaks(ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsingi siis puhkan ja kiidan edasi), aga jah kui me lükkama hakkasime, siis Matthieu vajutas nii palju gaasi kui sai ja paari sekundiga oli ta auto sügavale liiva sisse kaevanud. Me olime keset pärapeed kottpimedas, tsivilisatsioon oli kusagil 100km kaugusel. Õnneks kaugusest paistsid auto tuled ning ma vehkisin auto taga taskulambiga lootuses et nad jäävad pidama, jäidki, lausa 2autot☺ ei läinud väga kaua aega, kuni auto oli välja tõmmatud. Tahaks öelda et lõpp hea kõik hea aga jah, see kehtis ainult selle päeva kohta. Jälle telk püsti ja magama, me tõesti ööbisime maantee ääres, enne kui magama jäin, mõtlesin et võtaks aega, et kui kaugelt ma kuulen rekkat lähenemas... ma arvan et see võis olla 5minutit enne kui rekka meieni jõudis ja 5minutit pärast. Too õhtu leppisime kokku, et jätkame teekonda siis kui esimene meist ülesse ärkab, mingit kindlat kellaaega polnud. Hommikul olime kõik enne 8 üleval ja lootsime jõuda õhtuks kohale, aga jah, meie armas auto ei arvanud seda sama, 400km enne Athertoni (koht kus me nüüdseks elame) suri auto ära keset teed, lihtsalt lambist osutid tegid naljakaid võnkeid ning mootor lihtsalt suri ära, seda juhtus selle päeva jooksul paar korda, kuid peale 5minutit saime edasi liikuda, kuid jah üks hetk auto enam ei käivitunud, lükkasime selle teeäärde, Matthieu oli nii vihane, pole teda kunagi varem sellisena näinud. Arusaadav ka, kui me seda reisi alustasime, siis meil oli 3peale kokku täpselt piisavalt palju raha, et bensiini eest maksta ning et hosteli eest maksta, millega me ei arvestanud, oli auto remont… väljas oli lõõmav päike ja 35kraadi, istusime teeäärde maha, õnneks olime äärelinnas, leidsime koha puu all ning tegime söögipausi. Meil ei jäänud muud üle, kui leida kusagilt autoparandus. Selleks läksime koputasime ühele uksele, et saada mõne remondikoja number, ukse avas kusagil 70ndates daam, alguses ta loomulikult vaatas meid suht umbuskliku pilguga ja rääkis meiega läbi võreukse, ta oli päris üllatunud näoga kui me ta käest telefoniraamatut küsisime, naeratas ning tõi toast raamatu, kuid hetke pärast taipas, et väljas liiga kuum ning kutsus meid sisse, oi kui hea jahe tal seal oli, ta ütles et ta ise viib oma auto siia lähedale töökotta, mis on ainult 7minuti kaugusel jalutades, milline kergendus. Nii me kolmekesi jalutasime siis töökoja juurde, seal me veetsime järgnevad 5tundi või isegi 6, kõhud olid kõigil hirmtühjad aga söök oli kõik autos ning auto oli garaašis lae all ja raha meil polnud, et endale lubada luksust ning süüa osta. Lõpuks kella 6ajal õhtul saime oma autokese tagasi, tuli välja et mingid juhtmed olid kokku sulanud ning see tekitas lühist jne jne jne. Aga asi sai parandatud, hinnaks oli siis 2inimese nädalane majutus… 295dollarit, mis tegelt ei olnudki nii palju kui me kartsime aga jah, kui arvestada fakti et kui me oma teekonda alustasime siis mul oli 200dollarit, Matthieu seis oli sama ning loomulikult meie „perekonna pea“ Damien oli kõige rikkam, oma 600dollariga. Aga sellest tuli maha arvestada bensiin, meie armas V6 mootor on mõnus joodik, e 10l/100km kohta maanteel, ning meie reis oli lõppude lõpuks üle 3000km, bensiini hind kõigub siin jubedalt, vahepeal on hind 1,28dollarit liitri koht, mõnes teises kohas 1,5dollarit… ja kui keegi viitsib arvutada natukene, siis meie raha oli otsas! Nii palju siis matemaatikast. Matthieu‘l oli õnneks prantsuse kaardil natuke raha ning sai selle paranduse makstud. Ja jah, see õhtu me kohale ei jõudnud, parkisime oma auto kusagile metsa äärde, kus oli tegelt suur silt no camping aga kuna kell oli juba 23, siis me otsustasime riskida. See öö oli kokkulepe selline, et kõik magavad nii kaua kui tahavad, tõusevad siis kui tahavad ja alustame teed siis kui tahame, kiiret polnud kusagile kuna me olime ainult 50km kaugusel sihtkohast.
Öö oli jube kuum… ülevaade meie öödest: esimene öö- olin sügaval magamiskoti sees, vältisin igasugust liigutamist, soojad sokid jalas; teine öö- alguses ei sulgenud oma magamiskotti ja tõmbasin teki peale kuid natukese aja pärast ikkagi sulgesin luku, sokid olid ikka jalas☺; kolmas öö- sokke enam jalga ei pannud ning magamiskotti ei sulgenud aga tekk oli ikka kindlalt peale tõmmatud; neljas öö- no ikka nii jubedalt palav oli, higistasin ja keerlesin terve öö, tekk oli telgi nurka visatud, troopika.
Jah, me olime troopikas sõna otseses mõttes, hommikul ärkasime Damieniga kusagil kell 7 ülesse, liiga palav et magada. Õue astudes avanes perfektne vaade, me olime oma telgi vihmametsa kõrvale seadnud. Appi kui ilus see kõik oli, vot see oli tõeline dšungel, selline nagu ma olin telekast näinud, selline nagu tõeline vihmamets välja peab nägema. Mai oska kirjeldada seda tunnet mis mind valitses… kodune tunne oli, kui ma seda Damienile ütlesin, siis ta vaatas mind üllatunud näoga… „aga sa oled ju eestist, kas teil eestis vihmametsad?“, ei aga see tunne oli nii õige, hoolimata sellest et siin kõik putukad umbes 10korda suuremad kui lõunas. Rohutirtsud veel suuremad, kui need mida me teisel ööl kohtasime. Aga mai oska ausalt seletada, need putukad mida me teepeal kohtasime, olid kuidagi valed, või vales kohas, need ei sobinud sinna. Aga koht kus me nüüd oleme, kõik putukad on talutavad, sest nad on osa sellest kõigest, osa sellest metsikust loodusest.
Tegime Damieniga pisikese jalutuskäigu, me olime telkinud suht turismi alasse, kõik oli hästi hoolitsetud, wc’d ning pisikesed puidust katusealused. Ja muidgi koht kus me nüüd elame on siis ka koht kus krokodillid elavad, seda ütles meile suur silt, sealt samast voolas jõgi mööda, kus võis ujumas käia, kuid seal oli kindel ala kust edasi ei tohtinud minna. Me igaks juhuks ei hakanud riskima! Hommikusööki meil polnud, sest jah, raha oli otsas, õnneks oli meil vähemalt kohvi. Oi, ja kui te oleksite ainult näinud seda teed, mida me läbisime viimased 50km. alguses ma mainisin poistele, et jah me läbisime 3000km peaaegu probleemideta, kuid nüüd mul on süda paha! Viimased 50km, oli meie teekond mööda käänulist teed, läbi vihmametsa kusagile mäe otsa. Aga kui ma avasin akna ja välja vaatasin, see õhk oli nii puhas ja värske, vaade oli nii vapustavalt ilus, et ma lihtsalt vaatasin ja ahmisin õhku, tee oli mõnusalt „kuristiku“ ääres, see polnud tegelt kuristik, lihtsalt mäe äärepealne kitsas tee, kus olid sildid küll et võib sõita 100km/h aga ausalt, terve tee me sõitsime 50km/h kui mitte aeglasemalt ja mingi aja tagant tulid märgid et tuleb oma kiirust alandada 80km/h, see ajas suht naerma, sest me aeglustasime 50km/h’lt 30km/h’le. Selle vaatega ma unustasin igasuguse iivelduse, meid ümbritsesid mäed, mis kõrgusid pilvedeni, puhas puutumata loodus, ma täiesti unustasin et ma Austraalias, tunne oli nagu ma oleks ikkagi lõpuks läinud issile Taisse külla, sest see kõik tuletas mulle meie kunagist Tai reisi.

Atherton

Lõpuke me ikka jõudsime Athertoni, leidsime suht kiirest backpacker‘i ülesse, sealt muidugi tulid järgnevad „head“ uudised. Enne seda me muidugi otsisime pangaautomaadid ülesse, minu kaardil oli alles 40dollarit, Matthieul oli kusagil 100dollarit pluss kuigi palju prantsuse kaardil ning ikka Damien oli kõige rikkam, oma 400dollariga. Enne reisi alustamist me muidugi arutasime seda raha probleemi, ma pean ausalt ütlema, et on olnud 2korda soov, helistada emmele, issile või Simole et palun halastage ja saatke raha, kuid nagu Damien ja Matthieu korduvalt ütlesid selle peale „this is our mess, and we are one team, we will make it!“. Backpacker‘ist tulid „head“ uudised, okei, meie üür on siis 140dollarit… hea, me olime arvestanud 180ga seega hea uudis, kuid… me pidime bond‘i maksma mis oli omakorda 140 dollarit. FKK!!! (ma taon oma klaviatuuri liiga kõvasti, neid kolme tähte kirjutades). Total 280dollars each! Suutsime hinna 200le dollarile tingida, järgmine nädal siis üür 220 dollarit, või siis 265, oleneb kui palju me töötame(kui töötame 3või rohkem päevi siis üür kallim). Kuidagi me saime selle makstud, kuid mis tähendab et isegi kui ma saan see nädal tööle siis terve palk läheb võlgade tagasi maksmiseks. Aga asi pole enam väga hull. Poisid said juba täna tööle, minul siis täna vaba päev, kuid juba homme loodetavasti tööle.
Aga milline luksus see elukene siin, mul voodi… ma saan voodis magada peale kuud kusagil metsades ja põldudel veedetud öid. Soe dušš, peale 2nädalat, kui mitte rohkem… ja jällegi peale kuud on mul esimest korda võimalik pesemas käia siis kui ma tahan, istuda sooja vee all nii kaua kui ma tahan, meil siin isegi vann… meil külmkapp, ma saan võid ja piima osta, kui ma rikkam olen☺ Mai suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valitseb. Negatiivne asi kõige juures on see, et ma jagan tuba teise eesti tüdrukuga, ega temagi eriti õnnelik ei tundunud olevat. Meie toas veel üks usa tüdruk, nendega ma eriti pole suhelnud, ma eelistan siiski oma poisse!
Eile õhtul oli meil Matthieuga murdepunkt, ta lõpuks rääkis ausalt oma saladuse ära, mida ma juba varem teadsin, kuid ma polnud suutnud teda rääkima panna, või noh, ma pole kunagi julgenud küsida. Ma juba mainisin seda kunagi varem, et mul kahtlus tema soo suhtes. Jah, ta sündis tüdrukuna, kuid kui ta oli vaid 3 aastane rõhutan, 3aastane! ütles ta oma vanematele, et ta on poiss. Ja nii ta on siis elanud oma 25aastat poisina. Passis on ta ikka naisena kirjas, kuna selleks, et seda vahetada peaks ta 2aastat elama ühes linnas ning käima ühe psühhiaatri juures, kuid kuna ta ei suuda ühes kohas nii kaua olla, seega ta loodab et üks päev, ta suudab seda. Kogu soovahetus protsess kestab heal juhul 7-8 aastat, kuid tavalisetl kulub selleks 10-12 aastat ning väääga palju raha, mida tal praegu pole kusagilt võtta. Mul on tõesti väga hea meel, et ta lõpuks rääkis, ses suhtes et ta teab et ma armastan teda tingimusteta. Ma loodan et ma ei kuritarvita ta usaldust kui seda siia kirjutan… mai usu. Ta teab ise ka, et tegelt kõik inimesed kes teda teavad, teavad ka seda „saladust“ ainult et keegi ei räägi sellest. See selleks!
Eile öösel kui magama läksin oli mul kindel plaan magada nii kaua kui vähegi võimalik. Kell 4.40 mingi täielik mai tea, huligaaaan arvas et oleks õige aeg teid puhastama hakata meie akna all, siis enne kella 6 ajas mu eestlasest toakaaslane end ülesse, et tööle minna ning jah, kell 7.30 olid silmad lahti ning mina kes ma suudan alati magada, vot täna hommikul ei suutnud, lihtsalt ei saanud enam uuesti magama jääda. Hommikul oli mul järgmine probleem, kõik söök oli poiste toas ning nad olid tööle läinud. Käisin wcs ära, kui tagasi tulin, märkasin et mu toa põrandal oli mingi paber, märkasin seda enne ka, kuid arvasi et see lihtsalt praht. Kui selle ülesse võtsin, avastasin et poisid olid mulle pisikese ümbriku ukse alt sisse libistanud, koos kirjaga :“Ethel, here are the keys of our room, for the food. Kisses. Dam&Matt“ ja nende toa võti oligi seal, appi kuidas ma armastan neid! Ses suhtes, nad on kaks parimat inimest üldse. Igatahes ma arvan et ma peaks tänaseks lõpetama, või vähemalt praeguseks. Tuleb välja, et olen siin kirjutanud viimased 6tundi (kõigest 7lk☹), ja mul oleks tõesti vaja süüa midagi. Poisid peaksid ka varsti töölt tagasi tulema. Ahjaaa, ma just kohtasin oma toakaaslast, USAkat, ta oli täna tööl käinud ning ta pidi maja koristama ning ta boss oli kell 8.30 talle tequilat pakkunud, millest ta küll keeldus ning tüdruk sai raha sulas… appi kui lamp!!! Ok, sööma!!!
Söödud! Köögis tutvusin ühe kohaliku naisterahvaga, kes meil siin hotellis on pikaajaline elanik (meil siin kusagil 5inimest otseslt elabki siin). Igatahes, olukord oli siis järgmine. Ta kasutas mikrot, kuid võttis oma söögi sealt juba välja ning ma tahtsin oma saia röstida, selleks pidin mikro välja tõmbama, ta oli just kusagile ära läinud, tagasi tuli siis vabandasin, selle peale ta ütles „but don’t come and steal my fucking microwave!“, ma arvan et ma olin suht ehamtanud näoga ning ta sai aru ja lihtsalt ütles „its all good!“ okei, seega see oli siis ozzy nali, tegelt eks ma sain isegi aru et ega ta seda tõsiselt ei öelnud, kuid kusagil 40ndates naisterahav suust selline fraas on suht ehmatav/üllatav. Aga jah, ta on suht imelik naine, ei jätanud väga haritud muljet aga tore oli ta sellest hoolimata, suutis mind jällegi hirmutada, rääkis tapvatest taimedest mis siin ümbruskonnas kasvavad, ning kohe oli valmis meile ka ülesse kirjutama, et kuhu me minema peaks siis ümbruskonnas, ma loodan et ta meie peal neid taimi ei katseta… kes teab… me oleme igatahes valvel☺!
Mai saa öelda et mu söök väga meeldiv oleks olnud… ma sõin siis riisi soja kastme ja tuunikalaga… õnneks on tühi kõht kõige parem kokk, seega ma arvan et mul läks viis minutit, et terve kauss riisi alla kugistada. Igal juhul on väga hea jälle riisi süüa, hommikuks siis riisipudru moosiga, lõunaks riis soja ja tuuniakalga, õhtuks riisipudru soola ja võiga… RIIS RIIS RIIS NUUDEL NUUDEL NUUDEL jne
Me elame muide hotellis, mille nimi on Gran Hotel, see asub kõigele väga lähedal, noh aga ega see linn pole ka väga suur. Aga meil on siin eriti suur rõdu, millest saab vaieldamatult meie lemmik koht, see tegelt on juba lemmik. Jutt saigi otsa… Btw, ma olen terve kirjutamise aja kuulanud Arctic Monkeys, kuradi mehed ajavad mind isegi rock’i kuulama… ahhh Olivier:D Ma ajan ise ka ennast naerma… aga las tüdruk unistab, onju☺
Musi-kalli-pai kõigile, kes veel viitsivad mu arusaamatut loba jälgida!

Märts 31

Täna oli meie teine palgapäev. Ütleme nii, et esimesega olin ma kõike muud kui rahul(220dollarit), teine oli juba parem(350). Meie töö on siis viinamarjade korjamine, pole just kõige raskem, kuid ütleme nii et peale tänast, kus me tegime seda kusagil 10 või isegi 11 tundi järjest siis selg hakkas suht haigeks jääma. Aga välja see näeb nii… hommikuk vara valges saame office juures kokku, liigume edasi kellegi viinamarja istandusse, kus meile antakse suured plastikust ämbrid kätte, ma ausalt isegi ei tea kui palju need mahutavad, umbes 10L?! võibolla isegi rohkem. Ning kui ämbrid käes, jagatakse meid paaridesse, poiss tüdrukuga, kuid tavaliselt tüdrukuid tsipa vähem siis poiss poisiga… suht loogiline järeldus või mis?!:) suunatakse viinamarjade rivi poole ja andku tuld! Järgmised 10 tundi saab siis viinamarja kobaraid lõigata. Ämblikud ja ämblikuvõrgud pole siiani väga suurteks sõpradeks minuga saanud, küll aga enam ma nendesse eriti ei jookse. Ma olen leidnud mooduse kuidas neist nii kiiresti, peaaegu märkamatult läbi minna, tuleb lihtsalt häääästi kiirest tegutseda, nii et ei jääks mingit aega ümbtuse vahtimiseks, sest õnneks/kahjuks on ämblikud suht sellist värvi et neid eriti hästi ei näe, kui just vaatama ja otsima ei jää. Ma isegi imestan kuidas ma nii rahulik olen suutnud olla. Aga ma kardan et üks päev kui ma näen mõnda neist ämblikest enda peal, siis ma kaotan igasuguse reaalsuse taju, ma suht kardan et mis siis juhtuda võib. Ma loodan et ma endal riideid seljast ei tõmba ja alasti mööda viinamarja istandust jooksma ei hakka… aga kes teab?! Kõik võib juhtuda☺ aga jah töö iseenesest on kerge aga aega nõudev. Viimased päevad me oleme pidanud tööle minema kella 6.30ks, kui oleks soe ja mõnus voodi siis eriti ülesse ei saaks aga kuna meie majutus ei ole just kõige mugavam, siis ma isegi mõni öö ärkan ülesse ja soovin et kell oleks juba piisavalt palju et tööle minna, kuid ei, tavaliselt on kell siis alles 4 või midagi sinna kanti.
Meie boss on suht karm, kui nii võib öelda. Aga mind ta suht armastab, seda pole ainult mina tähele pannud vaid ka kõik mu ümber olevad inimesed. Paar korda päevas kajab kusailt teiselt poolt istandust „ESTONIA SHUT UP!!!“ aga vallandamiseni pole asi jõudnud õnneks veel. Ahjaa ma unustasin mainida et me ei tohi tööl üldse rääkida aga kuna me töötame iga päev erineva paarilisega siis see vaikimine suht võimatu. Iga päev tuleb uus ja huvitav kaaslane… üldiselt suudan suht vaikselt töötada kuid on päevi kus see lihtsalt võimatu. Aga kuna meil eelmine nädal lasti suht lambist 4inimest lahti kes olid saanud päevas vähemalt 3hoiatust, siis see pani veidi mõtlema kuna ma mõni päev saan neid hoiatusi ikka suht palju. Mis mind on siiani päästnud, ma iga hommik jälgin mis tujus meie ülemus on, kui tal enamvähem normaalne või isegi hea tuju siis see tähendab et ma võin rääkida palju tahan, ilma et mind vallandataks. Eriti naljakas on see, et Cris (ülemus) tunneb mu hääle kaugustest ära, vahetevahel mind paneb imestama kuidas ta üldse teab et ma räägin, ma arvasin et ta niisama karjub, teades et ma nagunii räägin. Mõni päev ta isegi ei lahku mu kõrvalt, töötab ja jutustab muga terve päeva. Eile ta ütles et kuna meil tuleb järgmine neljapäev töötajatega kogunemine/grill siis ma ei tohi seal kordagi vait olla, muidu saan kinga… see oli siis tema poolne karistus mulle… pole selle vastu väga midagi. Viimased päevad olen sut hoolikas olnud, räägin ikka kuid vaatan ringi kus cris asub ja räägin suht vaikse häälega et ta ei kuuleks. Aga muidu mul siin on itaallastega päris hea suhted, kui tuleb tuju rääkida siis selle asemel loobin neid okste või marjadega(mis on räigelt keelatud) või niisama togin neid… aga see muudab mu päeva suht vahvaks, polegi palju vaja et naerda täiest kõrist☺ mõni päev kui nopin marju siis lendab vastu pead paar marjakest, kui uurin et kes seda tegi, siis lähiümbruses pole ühtegi võimalikku kandidaati, kuid kui kaugemale vaadates siis paar rivi eemal on mõni itaallane, kes seda tegi.

„Majutus“

esimesed 2 nädalat veetsime siis caravan pargis, kuid kuna raha ei olnud väga palju siis kolisime kohalikku parki, kus enamus prantslasi ööbivad. Kui aus olla siiis see austraalia kus ma hetkel elan on rohkem nagu prantsusmaa. Meil siis ööbimiskohaskusagil 10 autot kus sees omakorda 2-5 inimest, seega meil siin neid prantslasi ikka päääääris palju. Mõni õhtu ma nii unistan, et oskaks prantsuse keelt rääkida. Näiteks eile õhtul mängisime 8kesi UNO kaarte, kõik peale minu prantslased ning enamus kas ei oska või ei taha inglise keeles rääkida. Suht tüütu oli vahepeal, Damien pidi mulle kogu aeg kõike tõlkima. Vahepeal nad nagu üritasid muga rääkida aga sellest ei tulnud eriti midagi välja kuna ma lihtsalt ei saanud aru mida nad öelda tahavad. Kuid hoolimata sellest oli ikkagi väga lõbus. Kuna ma olen oma viimased 3?! nädalat veetnud kahe prantsuse poisiga siis harjub ära selles mitta aru saamisega. Vahetevahe on isegi hea kui nad kõik omavahe räägivad, siis on mu selline „oma aeg“ kus saab mõelda ja vaadata inimesi ning loodust. Nad muidugi suht alati vabandavad ette ja taha et nad räägivad keeles millest ma ei saa aru ja iga kord ma üritan neile selgeks teha et mind ei häiri see, kuid neile endile oleks parem kui nad Austraalias olles aredaksid oma inglise keelt… aga mis mul sellest, tore on ju nendega isegi kui nad räägivad keeles mida ma ei mõista.
Igatahes, minu telk on selline meega pisikene, ma vaevu mahun sinna… ei ei tegelt asi pole nii hull, päris jalgu sirgeks ei saa ajada, kuid see pole oluline kuna öösel nagunii nii külm et tõmban end nii käkrasse kui võimalik. Täna öösel näiteks jälle ma magasin oma kõige paksema riietusega, enne magama minekut tahtsin veel jalad kuuma veega ära pesta, sest kui jalad külmad siis on võimatu sooja saada… ning nende ülesse soojendamisega läheb vägagi kaua aega, kuum vesi tavaliset aitab, kuid ma arvan et meil siin see dušš ei tooda sooja vett öösel. Seega mai saanud oma jalgu pesta, ning kui magama läksin siis mul oli nii külm et kohutav. Aga noh, kuna mul oli mingi 5 kihti ümber jalgade tõmmatud, siis hommikuks ma avastasin et näe, jalad ei olegi enam külmad… aga oi kui siis peab sellest soojast magamiskotist välja ronima, oh jessus, see on kõike muud kui meeldiv, väljas tavaliselt vägagi külm, ega see telk eriti sooja meil ei hoia ju. Aga noh, peale poolt tundi kogumist suutsin end ikka välja ajada. Välja minnes, hingates tuli suust auru, seda õnneks ei juhtu siin eriti tihti.
Aga mulle omamoodi väga meeldivad meie hommikud. Kõigepealt on kiire riiete vahetus, siis hammaste pesemine, selleks ajaks on Matthiu juba meiega ühinendu (ta ikka ööbib caravan pargis) ning nad teevad meie pisikesel gaasi pliidil kohvi. See on kuidagi nii armsaks muutunud. Probleem ainult selles, et me veedame enamuse ajast maas istudes, seega puusadest allapoole on selline valu alati kui magama lähen, ma arvan et see selle pärast et veri ei käi hästi ringi, seega õhtuti kui magama lähen pean paar valuvaigistit võtma, nagu külmast pole veel küllalt… nüüd mingi jalgade valu kah vaevab.

Prantslased, Itaallased, Inglased ja Sakslane (3. aprill)

Alustame siis prantslastega, ma armastan oma reisikaaslasi väga kuid me oleme koos reisinud nüüdseks 3 nädalat, kui mitte rohkem ja nende prantsuse keel viskab mul ikka tõsiselt üle!!! Ses suhtes alguses mind nagu nii väga ei seganud et nad otsustasid kõik ka minu eest, lihtsam oli nii. Kuid nüüd, mind hakkas see tõsiselt häirima. Nad vahetevahel vaidlevad omavahel asjade üle, kus mul peaks ka sõnaõigust olema, kuid mai saa aru mis teema on ja lõpuks kui nad mulle mingi murdosa nende vestlusest ära tõlgivad siis mul on kaks võimalust kas olla Damieni või Matthieu poolt, põhimõtteliselt mulle nagu oma arvamuseks ruumi ei jäägi. Siis kui me nüüd siia parki kolisime, olen ümbritsetud ligi 20 prantslasega, kes ei vaevu kunagi muga inglise keeles rääkima, tõesti on selline tunne nagu oleks prantsusmaale sattunud… mõni kord, kui nad on piisavalt purju jäänud, siis neil tekib tunne, et tahaks oma inglise keelt harjutada, kelle muuga seda ikka teha kui minuga, see on ikka jube tüütu, kuulata mingit purjus podisevalt prantslast. Mõni õhtu me istume kõik koos ringis, ja ainus mida ma kuulen on mingi mula millest mai saa sõnakestki aru, appi kui kopp on sellest ees. Damien ja Matthieu, kui nad oma vahel räägivad midagi, siis lõppude lõpuks vaatavad ikka mulle otsa et anna andeks, et me prantsuse keeles rääkisime, me ei tahtnud sind välja jätta, kuid järgmine sekund kordub täpselt see sama. Ma just lugesin oma 4 päeva tagasi kirjutatud asja ja saan aru et see prantslaste mitte sallimine on suht äkki tekkinud but enough is enough!!!
Õnneks kolisid meie juurde veel 7itaallast, 3inglast ning üks sakslane… nemad reisivad siis vist kõik koos. Tahest tahtmata tekib võrdlus prantslaste ja itaallaste vahel. Mõlemad on enda ümber kogunud suure grupi, vahe on lihtsalt selles et itaallaste grupis on inimesi kes on ka kusagilt mujalt pärit. Anna andeks emme, kui sa seda loed, tegelt ma arvan et sa isegi saad must paremini aru kui keegi teine aga mul on prantslastest NII KOPP EES!!! Nad ei suuda välja astuda oma comfort zone’ist ja see ajab närvi. Üleeile õhtul näiteks, sama õhtu kui itaallased meile kolisid, ütlesin kohe Matthieu’le et mina olen täna õhtul itaallastega kuna nad vähemalt proovivad rääkida inglise kelles, isegi kui mõni neist ei oska väga hästi. Ja mingi kuradi ime pärast olid pooled prantslased ikka õhtu lõpuks meiega liitunud ja sädistasid omavahel omas keeles, no miks kuradi pärast oli vaja meie juurde tulla selle jaoks??? Ah kui vihale mind see kõik ajab, ma kardan et natuke veel ja ma ei suuda enam ühegi prantslase poole vaadatagi, või muidu lähen kallale!!! Ja veel teine asi, et see üks õhtu mis ma itaallaste juures veetsin, ma rääkisin põhimõtteliselt kõigiga sealt grupist ja mul oli nii mõnus ja vaba tunne seal, nad tekitasid mus tunde nagu ma oleks seal igal ajal teretulnud… kuid prantslastega ma olen koos elanu üle nädala ning ma pole enamusega sõnakestki vahetanud ja nende juures on eht heidiku tunne, nagu ma poleks piisavalt hea et nendega suhelda… ah persse need prantslased, mul isegi tunne et kui mul võimalus itaallastega edasi reisida siis ma teeks seda silma pilgutamata, ma pean seda veel uurima, ma siiralt loodan et ma saan, sest muidu ma kardan et ma tõesti ütlen halvasti neile prantslastele! Ma kardan, et mul täna väga halb päev kirjutamiseks, sest ma niiiiii tõsiselt vihane!!!

Söök

Hommikuks on mul alati üks ja sama, peanut butter ning maasika moos saial, seda ma olen söönud viimased 2 või 3 nädalat, ütleme et on näost näha millest ma toitun, kõht on ka hakanud paisuma korralikult, „väga tore“, aga põhjus on lihtne, need kõige odavamad asjad mis saadaval ning hommikul nii kiire ning külm et lihtsalt ei saa midagi muud süüa, lõunasöögiks on meil sai tuunikalaga (jällegi sai:P) ja õhtusöögiks on tavaliselt kiirnuudlid…mämmmmmmmmm☺ mul nii nii nii kõrini sellest toidust, mulle tundub seda kirjutades et mul on kopp kõigest ees?! Aga ausalt kui süüa iga jumala päev täpselt samu asju, siis üks hetk aitab. Eile me küll tegime känguru liha friikartulitega, ütleme nii et see liha ikka päris hea, peaasi et ette ei kujuta mida sööd, maitse on hea ja pole väga kallis ka. Kui selle söögi lõpetasin, oli kõhus nii paha, pole harjunud nii toeka õhtusöögiga, eelmine päev me sõime ka ainult 6 saia ära, mis tähendab et me polnud eriti eelmine päev söönud (meie päevad on tavaliselt 5.30-00.00, seega suht pikad)

Pidupäevad

Täna oli üks suur pidupäev, me käisime ühe linnas, mis 50km kaugusel, ma shoppasin seal ikka korralikult, ostsin omale 2 paari jalanõusi (üks 12dollarit u120kr ja teine 15dollarit u 150kr), neli paari sokke ning veel ühed soojad soojad sokid☺ (mille eest ma maksin sama palju kui jalanõude eest), ma jube õnnelik oma ostu üle, ma pole nii palju raha kulutanud ühe päeavaga ühtegi korda siin austraalias, kui mai eksi.
Teine pidupäev on siis, kui me saame sooja veega end pesta, kuna meil siin pargis oli väike probleem, me põhimõtteliselt murdsime sisse kohalikku wc’sse (poisid ronisid naiste wc akna kaudu sisse ja avasid uks seest poolt), kus oli soe dušš ning wc, kuid seda lõbu ei olnud meile kauaks. Paar päeva tagasi tuli korravalvur ning andis teada, et me ei tohi sinna minna ning ta ei tea küll kuidas see uks lahti oli, kuid see ebaoluline, igatahes peame omale uue koha otsima, kus pesemas käia. Esimene päev käisime caravan pargis pesemas, kuid selle koha omanik arvas ka, et me ei tohiks sel pesemas käia, kui me pole selle eest maksnud, seega me olime omadega suht ummikus. Nüüdseks on siis olukord selline, et hommikul kui me ei pea tööle minema, siis ma pean pool km kõndima et vetsu saada, kui on pime siis saab põõsas asjad ära ajada. Pesemas ma käisime eile kohalikus basseinis, kus on ainult külm dušš. Ses suhtes, et ma saan aru, et te võite arvata et mis seal ikka, kui austraalias oled, et mis see külm siis ikka on. Aga kui aus olla siis siinne 15 kraadi pole pooltki nii soe kui eestis, isegi 20 kraadi pole soe kui päikest pole, tuul on siin jubedalt külm (see lõik on spetsiaalselt sulle Jaanus!). Aga ikkagi, kui me basseini juurde jõudsime siis otsustasime Damieniga korra ujumas käia, basseinis oli vesi palju soem kui see dušš, seega ma nüüd harjutan end räpaseks tüdrukuks. Käin pesemas ainult siis kui on soe ilm ning kui enam pesemata üldse ei kannata olla. Meil siin ikka päris metsik elamine☺ aga ma olen kindel, et see kõik aitab edasises elu ikka tõsiselt kaasa.

On mis on ja ega rohkem polegi kui see mis on…!!!

Üllatus missugune, üks päev tuleb meie armas retsepsionist Kate, meie juurde ja ütleb et muide üks eesti poiss tuli hosteli. Uudishimulikud nagu ikka, proovisime välja uurida et kus toas ta elab et siis piiluma minna aga Kate kahjuks ei mäeltanud kuhu ta poisi pani. No igatahes sinna see jäigi, meil oli vaja templeid juba jagama hakata et inimesi õhtul välja viia- Melbasse jällegi nagu iga teisipäev me seda teeme☺ jagasime templid ära, kõik toad olid läbi käidud, basseiniäärsed lauad ning köök jäi viimaseks. Läksin siis kahe viimase tüübi juurde kes just arvutiga tegelesid „excuse me, would you like to go out tonight?“ ühelt tuli kindel „no, no“ ära ja teine pööras meie poole „I don’t know, I have to wake up early tomorrow“ vaatasin otsa ja ahmisin õhku, pöörasin ringi sõnagi lausumata, haarasin Maarja käest ning tirisin ta minema. Naljakad on need kokkusattumused, see kes seal arvuti taga istus oli poiss kellesse ma olin kunagi kõrvuni armunud, polnud teda viimased 5, kui mitte roghkem, aastat näinud ja nüüd ta siis istus seal oma armsa naeratusega☺ igatahes kui olin natuke aega hinganud ja Maarjal ära seletanud- Kes,Mis,Kus võtsin julguse kokku ja jalutasin Karli juurde tagasi. Kuidagi see kohtumine tõi mineviku jälle päevavalgele, asjad mida olen proovinud aastatega unustada, asjad mille üle ma eriti uhke pole, pettumus, kurbus, viha, lollakad lapse naljad ja teod jne. Ta oli suht üllatunud näoga, alguses ei saanud aru et mis teema on, miks ma nii ära jalutasin ja mis mul viga on?! Igatahes nägu oli talle tuttav ning mingi aja pärast tuli tal nimi ka meelde. Igatahes, suutsime ta ka endaga välja meelitada, tore oli kolmekesi väljas käia ega me kauaks jällegi ei jäänud. Kusjuures ma arvasin et sellisest ilusast poisist tulevikus saabki sellina ennast imetlev ninatark tüüp aga ma tõsiselt eksisin, sest vaatas vastu hoopis intelligentne, sõbralik noormees☺

9 Märts

See oli siis selline huvitav päev, esiteks me lahkusime oma kaua aegsest kodust Surfers Paradises ning teiseks oli see see päeva millal Maarja lendas tagasi Eestisse. Mis jätiis minu siis kodu ja sõbrannata… tegelt päris nii hull see ka polnud.
Eelmisel õhtul tuli meie kauaaegsetelt sõpradelt- Belglastelt kõne et nad Surfersis ja et tulid hüvasti jätma. Me polnud neid tüüpe näinud sellest ajast alates, mil Sydneyst lahkusime ja jällenägemise rõõm oli suur. Istusime oma armsa basseiniäärse laua taga, jutustasime ning meie Maarjaga jõime Passion Popi, ülejäänud nagu ikka olid gooni peal☺ õhtu möödus suht rahulikult, käisime veel viimast korda Sin Citys, liigutasime tsipa puusi ning võtsime teepealt kebabi ja jalutasime koju. Hommikul ärkasime suht vara, pakkisime viimased asjad kokku, vinnasime oma seljakotid selga, toppisime asjad autosse, jõime veel hommikukohvi ning jätsime oma töökaaslastega hüvasti. Gary tuli õnneks viimasel hetkel hosteli ning saime ka temaga hüvasti jätta. Ta ütles ka et ükskõik mis ka ei juhtuks või kuhu me ka ei läheks et võime alati sinna tagasi tulla, see meie teine kodu ning teine perekond seal, hea et ma pillima ei hakanud:S!!! Matt viis meid bussijaama kust me pidime rongijaama saama. Bussijaamas saime veel kord kokku Belglastega kes meid ära tulid saatma. Rongisõit venis oodatust pikemaks, kui me lõppude lõpuks Maarja lennujaama jõudsime (tal oli International airport ja mul Domestic terminal mis oli veidi eemal) igatahes, kui me lõpuks ta check in’ni ära tegime, tuli välja et kell oli juba nii palju et tal oli juba lennu boarding, sellest hoolimata jutustasime veel veidike. See lahkuminek oli kõike muud kui normaalne. See tundus nii sürr!!! Inimene kellega ma olin kõik viimased 4 kuud koos veetnud, iga jumala pärv, nüüd läheb ära?! Maarja, ütle ausalt kas sa mäletad ühte päeva kus me koos ei olnud, või ühte ööd kus me koos ei maganud (va. Need kaks viimast ööd surfersis, need ei loe!!!)? Minule igatahes ei meenu.
Ma siis suundusin edasi oma lennujaama, minu lennuk läks alles kell 21, seega mul oli ligi 7 tundi aega. Laotasin oma rätiku lennujaama lähedale puu alla ning pikutasin ja lugesin raamatut seal. Samas mõtted jooksid peas ringi, et mida ma tegelt oma targa aruga nüüd teen? kuhu ma omaarust lähen? Mul oli oma mingisugune plaan, saada kokku oma prantslasest sõbraga kellega ma tutvusin austraalia esimestel nädalatel ning kellega ma polnud pea 2 kuud rääkinud. Kift!!!
Lennusõit oli kõike muud kui meeldiv, mul pole kõrvad ammu nii lukku läinud, parem kõrv hakaks veel nii hullult valutama, nii ma siis maandudes pillisin vaikselt, lootes et mu pea ei lõhke. Enne olin ma juhuslikult kohtunud ühe eesti noormehega, kes päris et mis mu plaan siis on, kui Melbourne’i jõuan. Ütlesin, et noh eks ma magan kusagil lennujaama pingil, kuna hommik käes, siis korjan oma kompsud kokku ja sätin sammud linna poole, kus passin nii kaua kuni mu sõber töö lõpetab et saaksin temaga kokku ning siis edasi farmi. Minu meelest oli kõik nii lihtne ja loogiline. Aga Raido siis, arvas et see pole eriti hea mõte, et ma võin paariks tunniks tema juurde jääda, magada seal, kuid ta pidi hommikul kell 5 tõusma et tööle minna. Ta muide töötas telliskivi tehases, karm töö. Ega mul polnud selle ööbimiskoha vastu väga midagi, Melbourneis oli tõesti ikka jõledalt külm, vähemalt 10kraadi külmem kui Brisbaneis, ning tema juures oleks ma saanud vähemalt need 2 või 3 tundi korralikult magada, lennujaama pingipeal poleks see just kõige mugavam olnud. Lõdisesime ja sõitsime tema juurde, sinna jõudsime peale 2 öösel, viskasin end ta kõrvaltuppa pikali ja hetkega olin lennanud oma unede maailma. Polnud eelnevad ööd just kõige rohkem magada saanud, üheks põhjuseks oli palavus, teiseks põhjuseks oli üks tüüp kes hakaks mind öösel käte ja jalgadega taguma läbi une, ma ei hakka nimesin nimetama☺
Kell 5.30 ta viskas mu siis rongijaama, kust ma sõitsin edasi Melbournei südalinna. Linn oli iseenesest ilus, kuid magamatus ja raske kottei olndu just erilised energia allikad, ma pidin seal linnas vastu pidama kella 14 või 15, see oli karm. Esiteks ma käisin söömas Subways, kuna see oli ainus koht mis oli tol hetkel avatud, peale seda üritasin meeleheitlikult leida kusagilt mõnda WC’d mis oleks sel kellaajal lahti, kuid isegi McDonaldsis puudus selline koht. Rändasin oma seljakotiga mööda linna wc’d otsides… lõppude lõpuks leidsin ühe, oh milline rõõm see oli! Peale seda istusin maha ühte kohvikusse, võtsin omale suure tassi kohvi, lootes et äkki see natukenegi äratab, kuid enne kui ma märkasin, olin laua taga nokkima hakanud. Pea käis ühele küljele, siis võpatasin ärkvele, siis ta vajus teisele küljele, jällegi ehmatasin ülesse selle peale, nii ma soigusin seal vist päris paar tundi. Lõpuks viskas kopa ette, jalutasin jõe äärde, viskasin rätiku pargipingile ning istusin ja nokkisin seal edasi. põhimõtteliselt mu terve päev mööduski kusagil istudes unesegaselt. Seljakott oli liiga suur et teha ringkäiku linnapeal, polnud seda kusagile jätta ka. Lõpuks sain Matthieu’lt sõnumi, istusin rongi peale ning sõitsin Lilydale, kus ma siis kohtusin poistega. Sinna jõudes olin ma nii meeletult väsinud, pea valutas, külm oli, tuju oli kõike muud kui hea. Seltskond on meil äge, vägagi omamoodi. Matthieu on siis 25 aastane noormees, kes ei näe välja rohkem kui 15, alguses kui me taga Kings Crossis tuttavaks saime, tekkis küsimus, et kas ta on üldse poiss, isegi nüüd kus ma olen taga paar päeva koos reisinud, tekib sama küsimus aga ega ma temalt pole julgenud küsida, pärast panen täiesti puusse ja viskavad mind autost välja… seda me ju ei tahaks. Damien on lihtsalt selline kift pisike poiss, kellega saab koos mehi tšekkida☺ mõlemad oma pead blondiks värvinud ja nii me siis reisime, kolm blondi oma naljaka autoga, millest ma kindlasti panen ka pilte ülesse. Seega me oleme ikka päris kirev seltskond☺

Täna siis juba 14 märts, olen nüüdseks siis viimased 4 päeva kusagil metsikus austraalia looduses veetnud, ükspäev nägin kuidas ühes pisikeses linnakeses, üks tütarlaps oli pannud kitsele või sokule või jumal teab mis loom see oli, kaelarihma kaela ning jalutas taga mööda linna ringi nagu koeraga. Meie kaks esimest koos veedetud ööd, magasime kusagil keset karjamaid ja põlde, pisikeses caravan pargis, esiemsed telgis veedetud ööd. Ma olin end öösel nii ära pakkinud, kuid ikka oli külm. Mul olid jalas mustad retuusid, millele peale tõmmatud põlvikud, kõrge kaelusega polo, jalad olid veel omakorda topitu jope sisse, pusa oli ümber selja seotud ja magamiskott nii kinni tõmmatud kui vähegi võimalik. Pole kindel kas ma need ööd üldse magasin. Et siis 12 märt hakkasime sõitma Adelade’i poole et seal omale farm otsida. Sinna sõitis, läks meie teekond läbi kuulsa Great Ocean Roadi, ilus ilus ilus!!! Esimese öö magasime kusagil pargis, kus tegelt oli telkimine keelatud, kuna me aga ei leidnud paremat kohta siis otsustasime sinna jääda ja hommikul varavalges sääred teha. Kuid kuna poisid olid öösel 4l gooni ära joonud siis ega me enne kella 10 liikuma ei hakanud, eks me oleks vist isegi kauem maganud, kuid metsavaht või keegi taoline äratas meid hommikul ülesse, teatega et me ei tohiks seal telkida. Vabandasime viisakalt, topisime oma asjad kotti ning liikusime edasi. Vaatamisväärsustest pole mõtet kirjutada, neid võimatu sõnadega kirjeldada. Järgmine öö oli jällegi ühes metsas, teel sinna nägime brown snake’i kes roomas ilusasti auto ees üle tee, ütleme nii et peale seda polnud eriti kindlad kas me ikka soovime telgis magada aga ega meil eriti teist valikut polnud. Igatahes see telkimiskoht oli ka väga ilus, metsikus looduses. Seekord me olime ikka korralikus telkimiskohas, kus oli wc ja vesi… seega polnud väga hull. Kokkusattumus mis sugune, kaks kutti jalutasid meist mööda, nad olid oma sõpradega ületee oma telgi püsti pannud, ja oi näe kokkusattumust, täitsa eesti keeles kõnelesid. Üldiselt pole nagu erilist soovi eestlastega kokku puutuda, kuid see oli nii lambis kohas, et hjalutasin nende juurde ja ütlesin ühe üpriski nõmeda lause, õnneks ei mäelta mis see olla võis. Nad vaatasid lolli näoga osta ja vestlesima natuke aega, kutsusid meid õhtul ka enda juurde lobisema… kuid sellega minu suhtlemis soov piirdus. Damien polnud küll muga väga ühel meeles, sest ta oli ühele poisile silma juba peale pannud… oli näha et tal polnud eriti soovi magama minna ning tšekkis meie ületee naabreid. See oli suht koomiline, kuid lõpuks siiski läksime ilusasti magama. Hommikul lehvitasime veel eestlastele ning tegime sääred.

15 märts- Penola… Meie uus kodu☺

pakkisime oma asjad ahti ühes kohalikus Caravan pargis ja läksime tööd otsima. Käisime läbi kõik tööbürood, kust meile öeldi et pole siin mingit tööd… sõitsime läbi paar viinamarja istandust (neid siin kokku 24) ja nemad saatsid meid edasi ühe contractor’I juurde, kust meile öeldi et me tulgu kolmapäeva hommikul tagasi et eks siis näis kas siin on mingit tööd või ei. Noh jah, tore!!! Raha jällegi nii otsas kui saab…
õhtul mängisin oma telgi juures arvutiga ja mingi tüüp tuli mu juurde, küsis et kas otsime tööd. No otsime küll jah aga meile öeldi et praegu ei ole midagi, seega ootame. Ta selle peale et just läheb selle mehe juurde kes meile teoreetiliselt tööd peaks pakkuma ja ütleb paar head sõna meie kohta ning vaatab mis saab. Natukese aja pärast oli ta tagasi, ütles et me hüpaku autosse ja sõitku ta järele, et me peame paar paberit ära täitma ja homsest oleme tööl… ei usu, et me natuke õnnelikud olime. Täitsime paberid seal ära ja meile öeldi et homme hommikul kell 6.30 olgu seal samas. Ei no eriti tore☺