2. Mai

Nii, nüüdseks olen siin elanub pea 3 nädalat. Koht on väga armsaks muutunud, inimesed on ka eriti toredad siis. See hotell, kus me elame, siin 8prantslast (koos minu kahe poisiga), nendega ma eriti ei suhtle va. Damien ja Matthieu. Põhiliselt suhtlen siis eesti tüdruku Annikaga, kes on mu toakaaslane. Nagu ma ennist mainisin, polnud me kumbki eriti õnnelikud kui me teada saime et peame ühes toas elama aga tuli välja et meil klapib täitsa hästi ning meie suht läheb aina paremaks. Siis on siin veel inglased Rob(24), Garry(24), ja Calum(20) Itaallane Riccardo (no kui itaalia nimi saab veel olla☺ ta ka kusagil 24) Wales’ist Phil(25), kes räägib ainult inglise keelt, Krister Rootsist, siin veel inimesi aga need keda ma nimetasin on põhilised kellega me siin suhtleme. Seltskond on hea, nalja saab nabani.

„Kodu“

nii, nagu ma varem juba mainisin vist et ma elan ühes toas eesti tüdruku Annikaga ning meie USA tšikk kolis välja, kelle asemel tuli meile elama prantslanna, kelle nimest ma pole nagu aru saanud, ta ise ütles et ta nimi Heidi vms aga keegi mainis et ta tegelt Adelaide, seega ma siian ei tea kuidas teda tegelt kutsuda☺ sest need kaks nime on suhteliselt erinevad. Ta suht tagasihoidlik, vähemalt siiani, need paar päeva mis ta on meiega elanud, on ta suht vaikne olnud. Kuid ma arvan et asi ka selles, et ta pea muresi täis, kuna nagu kõik backpacker‘id kes siia tulevad, pole ka tal üldse raha. Ta tundub suht noor ka olevat aga jah, ma pole taga eriti palju suhelnud(sain just teada et ta 25, mis tundub vägagi uskumatu). Mul siiski veel mingi allergia prantslaste vastu.. küll see ka üle läheb ühel heal päeval.
Nii meie tuba on kõike muud kui suur, seal üks eraldi voodi, kus Annika magab ning nari, mina magan ülemisel korrusel, mul küll oli võimalus ümber kolida, kuid mu voodi oli juba paari päevaga liigagi armsaks saanud, seega ma siiani magan oma ülemises pesakeses☺
Köök on meil ka ikka suht tobe, kuna me elame hotellis, siis ma eeldan et algselt polnud sinna planeeritud kööki, kuid kuna meil siin palju inimesi kes elavad siin aastaringselt, siis nad pidid siia ka köögi meisterdama. Meil selline pisikene elektripliit siis kõigi elanike peale, mille peal söögi tegemine võtab tunde, ning järjekorrad on mõni päev suht pikad… seega enamus inimesi üritavad oma toidu valmistada nii et pliiti kasutatakse minimaalselt, kui meil siin ühed indias, kes küpsetavad oma sööki mõni päev ligi 2 tundi… see suht tüütu!!!
Aga jah kõik vajalik on olemas, meil suht selline ühine wc kõigi tüdrukute peale, ning sama teema meestega. Aga ega ka sellega pole probleemi, puhas ja korralik alati.
Aga meie rõdu on siis koht kus ma veedan päevas tunde ja tunde. Alati peale tööd tulen siia, istun siin kuni on vaja jälle magama minna. Ma nii armastan seda… mai teagi kas seda saab rõduks nimetada kuna see nii suur…koht kus inimesed käivad alati läbi, kuid samas see kuidagi eraldi kõigest. Inimesed kutsuvad mu lauda mu kabinetiks, kuna mul alati läpakas siin, terve laud on minu asju täis, kasutan ka kahte tooli, üks pepu all ning teine jalgadele… see nii minu koht, üldiselt keegi mu tooli ära ei võta, kuid on päevi kus keegi lurjus istutab end siia, kuid kui ta peaks korraks lahkuma siis ma kiiruga maandun ta kohale ning teen näo „mina ei tea midagi!“, see alati töötab, kuna enamus ikkagi mehed☺ Ego lahmakas jällegi!



Töö

Nii, mul siin Austraalias ikka õnnestub alati mingeid veidraid töid leida. Seekorda ma siis töötan tehases, mis valmistab papist karpe avokaadodele, ananassidele jne. Ma põhiliselt töötan ühe masinaga, kas siis laon šabloone sisse, või võtan karpe masinast välja ning sätin naad ilusasti üksteise otsa. Kõlab kergelt onju? Aga jah, tegelt see töö nagu eeldatavasti kõik backpacker‘ite tööd, pole kerge. Kui ma neid šabloone sisse laon, on nende kaal kusagil 5kg, seda siis iga poole minuti tagant, õnneks ma seda teen tavaliselt ainult pool päeva ja siis edasi teise masinaga tööle, kus mu masinast tuleb üksteise otsas kümme karpi välja ning ma pean nad aluse peale panema ja see jällegi pole väga nunnu, kuna ma pean kükitama suht väga palju koos nende karpidega mis ei kaalu peaaegu midagi aga millegi pärast mu põlved hakkavad suht läbi minema. Ning viimane päev kui me töötasime siis meie töö oli ikka suht sürr, meil oli 3700 šablooni mida me pidime natuke voltima, selleks kulus meil pool päeva, kuna meil oli väga kiire sellega siis kõik, absoluutselt kõik, tegid seda sama. Isegi meie boss, tuli appi ning kihutas tõstukiga mööda ladu ringi. Üks hetk, mai tea kuidas see tal õnnestus aga kõik need kastid mis tal tõstuki peal olid, kukkusid maha ning ma läksin talle appi, kõik teised nagu tegid näo et nad ei näinud… sellest ma hästi aru ei saanud. Igatahes need kastid olid ka mõnusalt 15kg, meie sekretär tuli ka appi, kokku neid kaste oli kusagil 35ringis, seega kui me lõpetasime, olid mu käed ikka täiesti läbi. Mul musklid kasvavad suurel kiirusel, mis ei ole eriti hea kuna tundub rohkem nagu mu käed läheksid paksuks:S
Aga muidu meil seal laos töötab 9inimest, läbisaamine on supper kõigil, see mulle selle töö juures meeldib. Kui on paus siis üldiselt kõik istuvad koos ning puhuvad juttu. Miks ma seda nii väga hindan, põhjus selles et ma olen siis kuulnud, kuidas ülejäänud bossid farmides oma töötajaid kohtlevad, see kõike muud kui sõbralik. Üldiselt on nad üleolevad ning neil ei kõlba töötajatega üldse rääkida. Seega mul on ikka väga vedanud. Aga ma siin üriatn oma meessoost töökaaslastele veidike kombeid õpetada, et tegelt me ikka tüdrukud ja me ei jaksa päris sama palju tõsta kui nemad, mu üks töökaaslane Paul on sellest isegi natuke aru saanud. Ahjaa sellest tüübist ma pean ikka pikemalt rääkima, ta nii veider, ta siis 45 aastane, kuid ta käitumine on nagu väikse lapse oma, ta tuletab meie naabripoissi Tommit meelde, see viis kuidas ta kõnnib, käed kõeval lendavad igas ilmakaares, kõnnak on kerge ning hüplev, pikemad tumedad juuksed sorakil. Täna sain teada, et ta siis 9lapse isa… isaks ta sai siis kui oli 15, seega arvutage ise, kui vana ta kõige vanem laps on ning kõige noorem on siis 3 aastane, päris suur vanusevahe või mis.

Üldiselt siin ei toimu peaaegu midagi, kuna inimesed töötavad päevad läbi, kui õhtul koju jõutakse siis kähku küpsetatakse midagi õhtusöögiks ning järgmiseks päevaks tööle kaasa. Nädalavahetusetel teeme vahetevahel väikseid trippe, üleelmine nv näiteks käisime vulkaani kraatris ujumas, kus koos meiega ujusid ka kilpkonnad, mis oli iseenesest vägev, poisid ronisid puu otsa, mis ulatus järve kohale, kusagil 3meetri kõrguse oksa pealt hüppasid vette, seda oli äge vaadata, nad tegid seal ikka igasuguseid trikke, Calum tuletas rohkem ahvi meelde, kui ta seal pea alaspidi oksa küljes rippus nind vette plärtsatas. Me Annikaga vaatasime ohutust kaugusest, kuigi kiusatus oli suur, hirm veel suurem seega me lubasime et järgmine kord hüppame meie ka☺ aga ei tea kas siin järgmist korda kunagi tulebki.
Eelmine nädalavahetus ronisime siin lähedal oleva mäe otsa, seltskond oli jällegi hea: Annika, Heidi, Garry ning Calum. Vot see oli raske, terve rada oli vägagi järsk ning kuna me valisime supper päeva, nimelt vihmase, et sinna minna, siis terve see mudane rada oli eriti libe. Enne kui me oma seiklust alustasime, oli selle raja alguses silt, et ainult kogenud käijatele… peale poolt tundi kõik juba hingeldasid ning kirusid omaette. Poisid ikka tatsasid ees, pidid ju tüdrukutele näitama et nad tugevamad ning julgemad., kuni ühe hetkeni kui nad paar meetrit eespool täiega karjatasid ning tagasi jooksid. Suur pruun madu oli end ilusasti raja peale parkinud. See madu oli ikka suht suur ja ega ta teelt ära ei tahtnud liikuda, mis ta võis olla, kusagil 2 meetrit pikk. Aga kuna me olime juba poolel teel siis tagasi minemine ei olnud meie esimene valik. Raja ääres siis mõlemal pool oli põlveden rohi, kust läbi minek ei tundunud eriti kindel, kuid mai tea, ma ausalt ei tea miks ma pean nii loll olema ja midagi tõestama hakkama. Kuna kõik meeste julgus oli hetkega kadunud siis noh jah, võtsin toki kätte ning hakkasin vaikselt läbi rohu minema, ja kui ma olin siis raja peale tagasi jõudnud ning ikka veel elus, siis teised järgnesid mulle (ma arvan et see hulljulgus tuleb sellest, et kui kõik teised kardavad siis peab ju keegi olema kes teeb esimese sammu, keegi kes ei kilka ja ei kiru, kui oleks mõni poistest säilitanud kaine mõistuse siis aravatavasti oleks olnud mina see kes oleks kilganud ning puu taha end peitnud). Aga see rada läks aina järsemaks ning libedamaks, ülesse mineks oli veel alla tulemise kõrval lapse mäng. Kui me mäe tippu jõudsiem, peale 2,5h pikkust „jalutust“ avastas Annika, et tal kaan jala küljes, see oli nii rõve, ja muidugi kui Garry tal selle kaani ära tõmbas, siis üksteise järel kõik avastasid, et neil ka kaan küljes. No kui ma varem arvasin, et kaani saab külge mõnest veekogust siis tolle trippiga kogesin midagi uut, nad elavad ka rohu sees…!!! Igatahes, siis kui Annika jala küljes see kaan tolgendas, otsisin kähku digika ülesse ning palusin et Garry sellest pilti teeks samal ajal Annikat paludes, et ta ei liigutaks, see oli nii koomiline… „kuidas kurat sa tahad et ma paigal püsiks kui mul mingi ollusk jala küljes tilbendab?!“. Nende kaanidega suutsin jällegi rahuliku närvi säilitada, kui ma oma kintsu küljest ühe avastasin, siis säilitasin külma närvi ning tõmbasin selle ära, sama tegin ka Heidy kaaniga, sellistel hetkedel paneb mu enda julgus/lollus ka mind ennast imestama… aga jällegi kui keegi teine ei saa, siis keegi ju peab saama, ja tol päeval olin ma kõike suutlik. Igatahes kui alla jalutasime, siis Heidy suutis

20 mai

polegi kirjutanud jällegi pikalt, kindlasti pole asi selles, et siin midagi ei toimuks aga lihtsalt pole tuju olnud… ma arvan.

Port Duglas
Nüüdseks siis 2 nädalat tagasi, see võis olla kusagil 10. Mai, kui me otsustasime Annikaga rentida auto ning minna kusagile merele lähemale, kuna meil oli vaba päev siis polnud nagu probleemi sellega. Damien tuli ka meiega, mis oli supper, me kolmekesi sobime vägagi hästi kokku. Igathes meie auto oli 35dollariga saadud, 24ks tunniks, pisike punane auto, õnneks automaat kuid roolivõimuta, mis pani meie jõu igati proovile. Sinna sõitis Annika, mul polnud alguses julgust, siiski esimest korda võimalik Austraalia vastupidises liikluses sõita, tal tuli see kõik väga ilusasti väja, nagu kala vees☺ igatahes Port Duglasesse oli kusagil 120km, millest u 30km oli nii käänuline, et jube, kuna me elame mägedes, siis see tee oli läbi vihmametsa, mäe küljel kitsas tee, kus vahepeal olid suht koomilised märgid „80km lubatud, jälgige oma kiirust!“ ja kui me siis spidokat vaatasime, näitas see vaevu üle 50km/h, seega ega meil selle kiiruse ületamisega probleeme polnud… aga pani küll küsima, et kes kurat sellisel teel sõidab 80km/h??? täielik enesetapja peab olema. Hommikul kui me minema hakkasime siis mõte ujukate kaasa võtmisest ajas lihtsalt naerma, või kasvõi plätude jalga panemine tundud liigagi sürr, kuna meil siin Athertonis on kõike muud kui soe. Aga õnneks ma kuulasin oma reisikaaslasi kes soovitasid ikka ranna asjad võtta ning juba poolel teel haudusid mu jalad potaste sees, nii uskumatu kui see ka ei tunudnud. Ja see päike mis väljas paistis oli suviselt kuum, tõesti selline tunne oli nagu Athertoni kohal oleks pisikene pilv, mis ei jäta meid, kuid igal pool mujal särab kuum troopiline päike.
Port Duglas oli selline pisike linnakene mere ääres, eeldatavasti 20aastat tagasi võis see olla meeletult armas uinuv külake, kuid nüüdseks on siin hotell hotelli otsas, meeltult kallid restoranid üksteise järel. Mulle see koht eriti muljet ei avaldanud, rand oli ka adru täis, eeldatavasti on see puhas siis kui kõrghooaeg on, kuid praegusel ajal oli see küll unarusse jäätud. Enne randa minemist on suured sildid „ettevaatust krokodillid“ või siis meduusid, ning iga sild kõrval on pudel äädikat, mis meduusiga kohtumisel on kõige vajalikum asi. Ujumiseks oli pisike „bassein“ tehtud, tegelt oli lihtsalt merre võrgud pandud ning ainult selles piirkonnas võis siis vette minna, kuid ega see ala polnud eriti suur, mis see võis olla 20x40m, kui mitte vähem, ning seal vesi ulatus vaevalt kaelani seega see oli rohkem enda sisse kastmiseks, kui ujumiseks mõeldud. Ja muidugi olid liival jällegi need pisikesed valged krabikesed või mis iganes elajad need on, mulle nad ei meeldi mitte üks raas! Rannas me veetsime ligi 3 tundi, mis oli piisav et mingitki värvi saada… ja mul oli muidugi eriti geniaalne idee, minna ja süüa kusagil restoraanis, et kui me juba nii kaugele jõudisime, siis võik endale midagi head lubada, kuid me käisime läbi kõik restoraanid ning lõpuks otsustasime, et see pole seda väärt, pole mõtet kulutada mingi üüratu summa toidu peale, mis lõppude lõpuks ei pruugi üldse hea olla. Damien nagu ta meil on, ta teab alati kõike, mainis et Port Duglase lähedal on üks ilus jõgi, mida tasuks vaatama minna ja kuna kellelgi kusagile kiiret polnud siis vaatasime ka selle koha üle. Ma ikka ja jälle, kui satun vihmametsa, olen nii hämmingus, kui kuradil ilus ja puhas see on, kõik nii värske ja õhk on hoopis teine. Vesi seal jões oli kõike muud kui soe ning vool oli hirmuäratavalt tugev. Raja kõrval oli eelnevalt jällegi silt, et väga ohtlik koht ujumiskes ning et võib kohata krokodille aga Damien juba seletas mulle et siin ei tohiks magevee krokodille olla ning nende ohtu jões ei tohiks olla. Damien oli juba supsti vees, hoidis küünte ja hammastega kivist kinni et mitte vooluga kaasa minna. Ma ikka natuke kaalusin et kas see külm vesi on ikka pisavalt kutsuv et sinna sisse minna… aga mõte magedas vees ujumisest oli niiiii ahvatlev:D et natukese aja pärast olin ka mina seal jões, Annika siiski jäi kaldale, noh, et kui vaja abi kutsuda et siis oleks vähemalt üks inimene selleks võimeline. Aga me olime siiski vägagi ettevaatlikud, seda ei saanud eriti ujumiseks kutsuda, me pigem hüppasime kivilt kivile, seal eriti teist võimalust polnud, sest see jõgi oli vägagi kitsas ning suuri kive täis aga tore oli sellegi poolest☺ pärast jalutasime natuke mööda vihmametsa, kus me kohtasime mingeid veidraid linde… Ethel muidugi juba kaugustest karjus „look chicken!!!“, mille peale me hakkasime lihtsalt kõik koos laginal naerma. Ma huviga vaatasin et millest Annika seal vahepeal pitli teeb, peaaegu kõik sildid mis seal rajal olid, said jäävustatud, kui huviga küsisin, et miks ta neist pilti teeb siis ta vastas, et ta praegu ei viitsi neid lugeda kuid äkki kunagi kui need tal arvutis on, siis ta uurib et mis sinna kirjutatud on… Mhmhmmmm, ma arvan et ta ise ka ei uskunud seda, kuid teine põhjus oli veidi loogilisem, sinna peale on tavaliselt kirjutatud ka, et kus me oleme seega nende siltide järgi on hea vaadata kus käinud oleme. Tagasi minnes otsustasiem ikkagi minne ühte hiinakasse millest me olime varem mööda sõitnud. Hiina „restoraniga“ tavaliselt puusse ei pane ning polnud väga kahju oma 9dollarit selle peale raisata, me kõik võtsime sama söögi, milleks olid kalmaari rõngad friikatega, väga hiina pärane kas te ei leia?!:) samal ajal uuris Annika prošüüre, mis oli Port Duglasest kaasa võtnud, tal soov minna sukelduma ning suht kiirest võttis vastu otsuse et me peake ta Cairnes maha panema kuna ta tahtis järmine päev juba seda teha. Kõik asjad organiseeritud, võtsin julguse kokku ning hüppasin rooli. Tingimused olid muigi väga head esimeseks sõiduks, päike oli juba loojunud, seega mu esimene sõit oli siis kottpimedas, autoklaas oli ka peaaeg läbipaistmatu, seega iga kord kui teine auto vastu tuli vähendasin kiirust kusagil 50km/h, sest nähtavus oli lihtsalt null! Ja ma unustasin mainida et kui ma olin oma esimesed paar meetrit sõitnud ja hakkasin parempööret tegeme, siis hetkeks pani imestama, et mis kurat need kojamehed nüüd tööle hakkasid… Meie teekond läks ikkagi libedalt, veidi hirmuäratav oli võõrasse suurlinna sõita, kuid mul oli siiski usk endasse, ma ei paneks oma reisikaaslasi ohtu kui ma arvaks et mai saa hakkama. Ja ma sain supper hästi hakkama, kõik läks ladusalt. Varsti olimegi Annika tema hosteli juures maha pannud ning asusime uuesti teele, tagasi oma armsasse Athertoni. Igati ilus päev oli olnud ning kohtumine oma voodiga oli meeldiv, järgmine hommik oli äratus jällegi suht varajane kuna pidin auto tagasi viima. Kui laenutusse jõudsin vaatas koha omanik mind paraja muigega „u just got out from the bed?“ oojaaaa, ma olin sinna läinud oma dressides, juuksed kuidagi ülesse visatud, eht padjakas ikka näos. Idee oli tegelt magama tagasi minna, sest noh vabal päeval kell 7 ärgata polnud just minu kõige ideaalsem päev. Aga siiski kui tagasi jõudisn, tundus suht mõtetu voodisse minna ning nii ma siis koristasin oma juba korras tuba perfektsuseni.
Mexican Party
Eelmine nädalavahetus oli siis see suur sündmus, millest terve meie külake juba teadis. Kõik poed olid backpacker‘ite poolt läbi kammitud, et sombrerosi osta ning mu armsad majakaaslased läksid ka siis omale kostüümi otsima, küsisid müüjalt et vabandage ega teil juhuslikult kusagil kaktuse kostüümi pole, müüja pahvatas naerma ning vastas eitavalt. Seega me pidime panema oma geniaalsed ajukesed tööle et midagi välja mõelda. Ma sorisin oma kapis 5minutit ning mul oli kostüüm olemas, armasad majakaaslased küsisid et kust ma need asjad laenutasin, kui vastasin et omast kapist leitud, siis nad vaatasid küll veidi imelikult, see naisete garderoob on täis väga veidraid asju☺ Annika kostüümiga läks ikka natuke kauem aega, proovisime talle voodi katet ümber sokutada, tegime mu kleidist talle seeliku, kuid midagi ei tunudnud nagu sobivat, lõpuks pani teksad ja pluusi selga, viskas kaabu pähe ning otsustasime et see piisavalt hea! Kui kohale jõudsime (peo toimumiskoht oli siis backpacker‘is) saime aru et meie kostüümi pingutused olid asjatud, enamus inimesi olid lihtsalt tava riietes, seega theme party oli ainult vabandus pidutsemiseks. Õhtu oli jällegi tore, üks tüüp tegi seal tõrvikuga trikke, keerutas põlevat asjandust ümber enda igas ilma kaares, pimedas oli seda väga efektne vaadata, ta oli päris hea sellel alal. Muusika valik polnud just minu maitsele, oleks oodanud no vähemalt natukenegi Mehhiko pärasemat muusikat, aga raadiost kisendas tüüpiline mainstream. Me olime küll ümbritsetud uute inimestega kuid meie Grandi inimesed olime ikka terve õhtu koos, kuni mingi hetkeni otsustasime, et palju lahedam on olla oma rõdu peal ning veeta oma ülejäänud õhtu seal, koos oma inimestega.
Meil siin välja kujunenud jällegi pisikene perekond, kõik saavad omavahel supper hästi läbi. Mõni õhtu kui Calum viitsib rohkem kokata, siis panevad kõik mingi minimaalse summa ning ta valmistab siis kõigile õhtusöögi või siis teisipäeva õhtuti on meil siin pizza õhtu, ning kõik sätivad end teleka ette TopGear’i vaatama. Need pisikesed asjad on nii armsad, kuid vahetevahel ajavad need mehed meid Annikaga lihtsalt marru. Iga reede on meil traditsiooniks saanud, et me peame end ülesse lööma, paneme ilusad riided selga, hoolimata teadmisest et me oleme pisikeses „linnakus“, ning eeldatavasti näeme me välja suht koomilised ülesse lööduna. Aga me teeme seda ikkagi! Üks reede õhtu küsisin, et kas me ikka lähme välja mille peale mind vaadati veidrate pilkudega, et mis mõttes ma midagi sellist küsisin, reede õhtu on ju, loomulikult lähme välja☺ peale seda korda, pole enam küsinud seda tobedat küsimust. Aga igatahes tagasi teema juurde, et miks need poisid meid marru ajavad, põhjus lihtne, kui kõik valmis, siis me liigume vaikselt trepist alla ning tänavale, me tüdrukud, tavaliselt viimased, ning kui tänavale jõuame siis poisid on tavaliselt juba teisel pool tänavat ning liiguvad oma baari poole, tagasi vaatamata, et kas kus mis need tüdrukud… ei no tänks! Men! Ega meid need mehed ka ei huvita! Väljaarvatud, kui me juhtume kokku eesti poistega siis me mõlemad Annikaga loodame, et meie poisid tuleksid ja ajaks nad minema aga tavaliselt seda ei juhtu ning me peame ise neist kuidagi lahti saama, tavaliselt me lihtsalt ignoreerime neid nii kaua kuni nad saavad aru ja jalutavad minema. Mai saa ausalt aru mis neil eesti meestel on eesti neiudega austraalias? Kas nad siin saavad lõpuks aru, et Eesti naised on rohkem väärt, kui nad varem arvasid, või on siis koduigatsus nii suur et me suudame seda vähendada? Või mis see teema on? Igatahes, meile nad ei istu. Üks õhtu, kui ma esimest korda ühe eesti tüübiga kokku jooksid, siis ta oli kuidagi õhtu lõpuks end meie hotelli sisse libistanud, talle küll öeldi korduvalt, et meil ei tohi siin võõraid olla aga too tüüp ei teinud märkamagi. Parajalt purjus, arvas et noh siin paar eesti tüdrukut, et teeks proovi, meie majakaaslased päris sama ei arvanud. Peale seda kui tüüp oli paar korda ligi tulnud arvasin, et oleks aeg lasta meie poistel asjasse sekkuda ning peale seda ei lahkunud Calum terve õhtu jooksul mu kõrvalt, Calum nii noor poiss, veri mällab ja rusikad sügelevad, kuid õnneks eesti tüüp enam ei seganud mind, sest kui ta oleks seda teinud siis asjad oleks päris halvasti lõppenud.
Ma unustasin mainida, et üks õhtu, ma suutsin siis Calumit piisavalt palju veenda et ta laulis mulle serenaadi, sõna otseses mõttes läks mu akna alla tänavale, Riccardo mängis talle kitarri ning nad üritasid koos Enrique Iglesiase laulu Hero laulda, see iseenesest ei tulnud neil väga hästi välja, kuid idee oli hea☺ teostusega peavad nad siiski natuke vaeva nägema

Viimane nädalavahetus terve perega.

Nüüd siis hakkavad inimesed vaikselt lahkuma, need kõik kes on saanud lähedaseks, jällegi liiguvad edasi. Aga sellest hoolimata eelmine reede oli täiesti supper õhtu. Me veetsime terve õhtu koos, nii et poisid ei suutnudki meid maha raputada ning me lihtsalt naersime ja tantsisime koos. Mul sellest õhtus nii palju pilte ning ma olen neid vaadanud nüüdeks väemalt kümme korda, sest seal nii palju emotsioone ning armastust☺ too õhtu oli lihtsalt supper, me alustasime ikka oma pisikese kodukese rõdul, rääkisme juttu Riccardo mängis meile kitarri ning me lihtsalt olime, nagu meil juba kombeks, kuni hetkeni kus tuli meelde et peake end valmis sättima. Alustuseks läksime Stampi mis siis kohalik „klubi“, rahvast seal eriti palju polnud kuid see ei takistanud meid tantsimast, me alati Annika ja Damieniga tantsima nii palju kui jaksame, sealt me liikusime edasi BV’sse, tundub et me terve õhtu ainult klõpsisime pilte ning muud eriti ei teinudki. Jube mõnus oli☺
järgmine hommik pidin ma muidugi tööle minema, tööpäev algas kell 7.30 ning ma ärkasin selle peale et noormees kes meid tööle sõidutas, helistas mulle 7.35 ning küsis et kus ma olen. Oi kuidas ma kirusin, äratasin terve toa ülesse ning 5minutiga olin juba autos, podisedes vabandusi samal ajal.
Tööpäev oli karm, kuid mitte piisavalt, et kahetseda väljas käimist eelmine õhtu. Me pidime siis aia töid tegema, see aed oli rohkem nagu dšungel, me tegime järjest 7tundi ning me polnud isegi lähedal lõpetamisele, kui otsustasime et jätkame järgmine nädalavahetus.

Pühapäev 16 märts

Olime omale jällegi rentinud auto, kuna vastasel juhul oleks Annika pidanud juba laupäeval Cairns’i minema, vastasel juhul poleks ta lennukile jõudnud, mis ta Alice Springsi viis. Kuna ma tõesti ei tahtnud tal minna lasta ning üritasin seda lahkuminekut nii viimasele minutile lükata kui võimalik, siis sellest ka otsus, et viime ta lennujaama pühapäeva hommikul. Aga enne oli vaja jätta hüvasti Garry ja Robiga, see oli tsipa raskem, see hüvastijätt tõi pisarad silma, ma olen aru saanud et alateadvus annab teada et kui ma tean, et neid inimesi eeldatavasti enam kunagi oma elus ei näe, siis tulevad ka pisarad. Aga jah, kohe kui hakkasid pisarad mööda põski alla voolama, pöörasin neile selja ning jalutasin õue ning istusin autosse ja üritasin end maha rahustada. Damien nagu ikka ühines meiega. Plaan oli siis Annika lennujaama viia ning vaadata see Cairns ka üle. Annikaga hüvastijätt ei olnud nii kurb, ta tegi omale teise aasta viisa ning Austraalia pole nii suur, seega ma olen rohkem kui kindel et meie teed ristuvad jällegi ühel ilusal päeval. Aga mai saaks öelda et see kõik oleks kerge olnud, mul pole palju tüdruksõpru kellega ma nii hästi klapiks kui temaga, ma tavaliselt üritan tüdrukutest suure kaarega mööda minna, sest üldiselt mina ei meeldi neile ning ega nemad mullegi ei meeldi, ning ma ei leia tavaliselt ühtegi head põhjust miks pingutada. Aga Annikaga oli teine lugu, võimalik et see oli tänu meie vanusevahele, ta nimelt 28, võimalik et see oli üks põhjustest miks meie läbisaamine oli hea… nalja meil sai nabani ning ma armastan kui inimesed suudavad tantsida tunde ning tunde, tema suutis☺ ja midugi Damien on ka see kes meiega alati ühineb!
Igathes Cairns oli päris armas linn, ei olnudki selline suurlinn nagu ma kartsin. Jalutasime mööda sadamat ning ma helistasin ühele tuttavale, Gregg‘ile, kes elab ka seal lähedal ning me saime ka temaga kokku, istusime paar tundi pargis, mere ääres, kus oli elav muusika, lava kõrval oli vanamees kes tantsis oma tamburiinidega, teda ma ei hakka kirjeldama, panen parem pildi ülesse, see vanamees oli lihtsalt liiga koomiline! Mingi hetk saime ka Calumiga kokku, kes meiega siis tagasi Athertoni tuli. See olukord oli lihtsalt vägagi koomiline aga las see jääb minu teada☺!!! Käsime jällegi hiinakas, toit oli hea, seltskond klappis üllatavalt hästi ning kodutee läks kiiresti. Aga ausalt öeldes, koju jõudes polnud siin eriti tore, kõik oli nii vaikne ja tühi ilma Annika Robi ja Garry’ta.
Järgnevatest paarist päevast polegi midagi kirjutada kuna minu tuju oli/on suht nullis, ma olen suutnud omale jälle selle kuulsuse saada, Happy Person, sest noh, mu naer on nakkav ning inimesed, kes minuga siis eriti kokku ei puutu, kuid elavad sama katuse all, teavad mind kui seda hullu naervat tütarlast ja ma kuidagi ei suuda olla tõsine kui ma olen teiste inimeste lähedal, las nad arvavad et ma olen üdini rõõmus. Samas mul selline usaldusisik, üks rootsi poiss Krister, kellele ma poetan oma südant, kellega on koos hea nutta ja naerda. Paar päeva tagasi, kui ta ütles et ta kolib ka välja ning läheb elama backpacker‘isse, see oli nagu viimane piisk karikasse, mul oli kahju et ta pidi mu kõrval olema, või mind sellisena nägema, ma ise kutsun seda „mental breakdown‘iks“ kui ma nutma hakkan, sest see sama hüsteeriline kui mu naer. Ma ise mõtlen ka vahel, et kuidas ma seda teen, too sama õhtu, ma ütlesin krissile et ma ei taha teha oma võlts naer kogu aeg, mille peale ta vastas, et noh aga ära tee, alusta täna ning ole täpselt see kes sa oled, järgmine hetk ühines Calum meiega ja sekundiga olid pisarad läinud ning naeratus näole manatud, kui ta jällegi ära läks siis Kriss vaatas mind suht mõtliku pilguga, ma alguses ei saanud aru et miks, siis ta ütles, et me just rääkisime sel teemal, et miks ma ei lasknud Calumil näha et ma kurb olen, mille peale ma vastasin suht kurjat „its non of his business“ sinna see teema jäigi. Ähhh on mis on, ma juba tunnen end paremini!!! Kuigi Riccardo lahkub ka reedel seega see koht on siis veel tühjem kui praegu. Ma olen oma viimased päevad sisustanud toa koristamise, lugemise ja trenniga, tuba on laitmatult puhas aga ma suudan selle ikka ja jälle segamini ajada, et seda siis uuesti koristada, probleem selles et ma pole terve nädala töötanud, nüüd esmaspäeval peaks jällegi tööle saame, loodetavasti! Raha on jälle pea sama nullis kui siis kui ma siia tulin, asi pole tegelt väga hull, teadmine et ma saan tööd ning et ega Frank (meie ülemus) ei lase meil väga kaua tööta olla, kuna meil vaja üüri maksta… pole tööd, pole üüri raha!