Järgmisel päeval seisime silmitsi probleemiga, mis me siis nüüd edasi teeme?! Maarja avastas, et tal oli terve otsaesine sääskede poolt ära söödud, tal oli ligi 15 pisikest sääsepunni ühes kohas. Tamir pani talle väga nunnu hüüdnime: „big sleeping cow with a minefield on her forehead“, tema pandud hüüdnimed on kõike muud kui hellitavad… ma olen olnud juba pink cow- põhjuseks oli see et roosa lehm on tema meelest suht eriline ja teine oli purple gorilla, jällegi väga armas hüüdnimi, kuid tema suust see ei kõlagi nii halvasti, imelikum on siis kui ta midagi ilusat ütleb, selle järgi võib aru saada et kas ta on purjus või lihtsalt hellus peal!
Igatahes Iisraellased pidid too päev tegema oma asjatoimetusi. Pesime end kusagil rannaäärsest ühiskasutavas pesuruumis, mis haises pissi järgi, eeldatavasti päris paljud inimesed pesu ajal ei viitsinud wc’sse minna ning otsustasid seda sinna teha. See oli esimene ja viimane kord kui me seal käisime. Võtsime Kiro hotellist oma kotid, toppisime iisraellaste auto peale, nad pidid meid ühte backpackersisse viima, et me saaks sealt uurida, kas seal on äkki töötajaid vaja. Kahjuks sealt me saime eitava vastuse, vähemalt saime oma seljakotid sinna jätta, sealt uurisime kus on teised backpackersid ning liikusime edasi… tegime veel kiire hommikusöögi pisikese puu all keset pisikest platsi, hommikuks oli siis võisai… või oli meil juba nii ära sulanud, et seda oli suht jõle vaadata aga mis teha kui kõht on tühi. Sipelgad olid ka välgu kiirusel meie peal seega sealt me lahkusime. Õnneks esimene koht kuhu me suundusime oli suht ümbernurga Surf’N’Sun Beachside Backpackers astusime sinna sisse, õnneks oli manager ka kohal, küsisime sealselt retsepsionistilt. Et kas neil on vaja tublisi töötajaid… aga õnneks manager vastas meile ning uuris natuke meie tausta, me rääkisime et tulime hääletades siia, veetsime öö rannal ning nüüd otsime elamiskohta, raha meil üldse pole. Selle peale ta vastas et ta annab meile ühe tasuta öö ning homme vaatame mis saama hakkab, et kas me oleme sobilikud töötamaks selles kohas või ei. Aga juba see et ta meile ühe tasuta öö andis oli nii meeletult armas, üks tütarlaps kes seal kõrval lauas istus, ta reisikorraldaja, ütles et mul oli selline nägu peas nagu ma hakkaks kohe nutma! Ja tegelt ega pisarad polnud kaugel, nii liigutav on, kui inimesed heast südamest aitavad. Tõime oma kotid teisest backpackersist ära ning ootasime et me saaks oma uude tuppa sisse kolida.
See koht kus me nüüd siis elame on supper luks koht! Me oleme umbes 200meetri kaugusel merest, meil siin oma bassein, kõik on nii puhas ja korralik, inimesed on heatahtlikud ning sõbralikud. Meie esimene tuba oli siis 6inimese oma, kõik tüdrukud. Peab mainima et meie läbisaamine polnud nendega just kõige parem, me lihtsalt ei suhelnud nendega… me pole eriti tüdrukute inimesed nagu me oleme siin korduvalt juba aru saanud.
Õhtul saime veel iisraellastega kokku, et hüvasti jätta! See oli jällegi nii nõme! Polnud soovi neil minna lasta aga mis teha, neil oli vaja minna ja meil jääda seega jälle oli südant lõhestav hüvastijätt. Tamir andis oma mängu kilpkonna mulle, mille ta mingi hetk oma reisi ajal ostis, või tegelt võitis selle mänguga. Ja ta oli lubanud selle mulle kinkida, seega jäi mulle vähemalt mingi mälestus temast, minu pisikene kaisu kilpkonn☺
Järgmisel hommikul ärkasime suht vara ülesse, meile eelmine päev polnud mainitud mis kell meid vajatakse, või mis kell meil see proovipäev algab. Õnneks me olime juba kella 9st üleval, mis oligi just õige aeg. Otsisime manageri ülesse ja nii ta juba saatiski meid otse tööle. Minu töö oli siis kõrval maja korterite koristamine, need kuulusid ka meie hostelile, seal kokku neli korterit, igas ühes kaks tuba, köök, wc, duširuum (me maarjaga kumbki ei tea kuidas seda kirjutatakse☺ niiet kui see on valesti, siis ma vabandan juba ette!)tavaliselt selle koristamine võtab kusagil 2 tundi või natsa rohkem, töö iseenesest pole üldse raske! Maarja koristab hosteli tube, koristab sealt prügi ära, lükkab inimeste asjad voodi alla ning pärast imeb toa ära, tal on vaja koristada 16tuba, õnneks ta ei pea seda väga põhjalikult tegema. Tavaliselt me lõpetame samal ajal. Aga mõni päev ma pean koristama wc’si, või linu pesema ja rullima… põhimõtteliselt ma teen kõike mida on vaja teha, asendan teisi töötajaid. Nüüd me siin juba 3 nädalat olnud, tunneme end nagu kodus. Alguses oli küll selline imelik olla, ei teadnud kuidas istuda või astuda aga nüüd see meie kodu, meie neli poissi, töökaaslast on ka täiega toredad: Dave, Matt, Andy ja Jack, kõik inglased… väga hea stiiliga ning lihtsalt supper kiftid poisid! Tüdrukud on ka toredad, meil hetkel 6tüdrukut töötavad siin, kolm kanadalast, üks inglane ja üks rootslane.

7 veebruar Jonny’s sünnipäev

meie üks väga hea sõber, Inglane kes sai siin siis 21. Ta näeb välja natukene vanem, kusagil 24 või midagi sinna paika. Igal juhul on ta hästi tore ja sõbralik poiss! Aga igatahes, hommikul kui ma töö lõpetasin olid kõik tüübid juba üleval, tegid süüa ning jõid vaikselt… mingi hetk ma avastasin end basseini äärest koos 13 pool palja mehega, kes polnud üldse halva välimusega☺ see päev oli ikka vägagi kift… kõigil oli eriti hea tuju, naersid siin terve päeva, viskasid kõik tüdrukud riietega vette, kelle nad hosteli pealt leidsid, ma olin esimene kes vette visati aga see oli tänu minu ime armsale sõbrannale kes lihtsalt otsustas mu vette lükkata, tal oli abiväeks üks itaalia kutt, kes pärast oli suht hirmul, et ma võin taga midagi halba teha☺ Aga õnneks üks hetk, kui ma Maarjat üritasin vette tõmmata, siis tuli üks noormees mulle appi, Deen hüüdimega „Tank“ hüüdnime ta on saanud tänu oma välimusele. Ta Inglane aga ta ema on aafriklanna, seega ta selline suurt kasvu, vägagi pruun, tumedate silmade ja juustega. Maarja vette viskamine talle probleeme ei valmistanud, ta oleks nagu sule vette lükanud… pärast ta küll vabandas ette ja taha, kuid mina olin talle vägagi tänulik, sest üksi ma poleks seda suutnud! Põhimõtteliselt terve päev mööduski basseini ääres, poisid mängisid enamuse ajast võrkpalli… mingi hetk nad tegid basseini „metsiku jõe“, mis nägi välja järgmiselt- kõik 13 kutti ning meie kolm tüdrukut jooksime basseinis ringiratast, nii et vesi hakkas suht hea hooga liikuma, vahepeal oli küll selline tunne, et sõidan täiega seina sisse, sest jalgu eriti alla ei saanud, õnneks vesi liikuski ringis niiet enne seina võttis vesi mu jälle kaasa ning juhtis seinast eemale. Ma isegi tegin paar pilti sellest kuid seda kõike on suhtvõimatu piltidega edasi anda, sest see kõik mis siin toimus oli vägagi hullumeelne.
Mingi hetk võtsin poisid ühe vooliku, mida kasutati põhimõtteliselt lehtrina. Ühest otsast valati alkoholi sisse, ning teine ots pandi suhu, see pool mis suhu pandi oli suure rinna kujuga, seega mehed nautisid seda joomist. Mai tea kas ma peaks kõigest siia kirjutama, sest siin juhtus veidi rõvedam asi ka. Aga mis blogi see oleks kui ma ei kirjutaks kõike ülesse mis siin toimus… igaljuhul, üks inglise kutt Scooby (29 aastane) mõtles ka juua gooni sellest rinnast (ta oli eelmisel õhtul päääris palju joonud ning kaineks ta polnud hommikuks saanud) kuid kui ta oli natuke ära joonud, siis ta lihtsalt oksendas kõigi ees selle kõik välja, palju muuga koos. See oli ikka väga rõve vaatepilt, peale seda ta hüppas basseini… see polnud päeva kõige ilusam koht!!! Aga enamus inimesi ei lasknud end sellest heidutada, pidu läks sama hooga edasi, erinevus ainult selles et Scoopsile e. Darenile enam juua ei antud.
Ega siin enam eriti midagi ei tehtud, pandi korralikult pidu ja siis läksime välja, ma isegi ei mäleta kuhu, Sin City’sse vist. Ausalt on suht võimatu päevi teineteisest eraldada. Meil nagu tõeline puhkus siin, vahe ainult selles et raha meil ikka pole aga isegi see ei häiri ega heiduta.




14 veebruar

kõige kehvem sõbrapäev ever!!! Ses suhtes et äratus oli igati armas, maarja oli kusagilt välja võlunud roosa glasuuriga sõõriku ning küpsised, tegi mulle hommikukohvi ning noppis paar lille. Selline äratus on igati teretulnud kui aus olla☺. Päeval me küpsetasime kõige kallimatele kookosepalle, mille vorpisime südame kujuliseks ning panime roosat toiduvärvi sisse, seega välimus oli suht isuäratav. Inimesed olid ka päris liigutatud, see isegi tegi tuju suht heaks. Aga mingi hetk lihtsalt läks asi käest ära, siis kui reaalsus hakkas kohale jõudma. Kõik meie sõbrad lahkusid järgmisel päeval, põhimõtteliselt meie itaallastest sõbrad: Pascuale ja Mateo, inglastest sõbrad: Deen aka Tank, Andy, Scoops ning Joe läksid ka ära… Miki ning Jonny läksid juba paar päeva tagasi, Brasiiliast päris Dennis kolis ka teise kohta ning meie Iirlastest sõbrad lähevad ka varsti ära, ülehomme kui ma ei eksi. Täielik tühjus on siin, nii mõtetu ja kurb on siia jääda…. Pole mingit tahtmist ega mõtet siin olla, loodetavasti me saame ikka reedel oma raha, siis saab korra äkki Byron Bays ära käia, sest kõik liikusid sinna. Ning edasine plaan siis vist vilju noppima minna aga vaatab mis saama hakkab. Nädala pärast mu sünna, see tuleb ka vist elumõtetuim.
Miks asi nii käest ära läks oli lihtsalt see, et kõik poisid jäid koju ning rääkisid oma huvitavast järgnevast päevast, pakkisid asja jne. Meil polnud plaaniski koju jääda, sest ikkagi sõbrapäev ju, poolel teel kiskus tuju nii nulli, Maarjal tekkis meeletu koduigatsus… mul tekkis ka täielik igatsus, kuid mitte ainult kodu järgi. Õnneks mu tuju tegi natuke paremaks vestlus Tamiriga aga see läks suht nulli tagasi kohe kui kõne lõpetasime. Istusime Billys Beachouse’is kuni oma joogi lõpetasime ja läksime koju tagasi. Maarja läks tuttu ära, ma jalutasin veel randa ja istusin seal mingi aeg, proovisin pisardada veidike kuid välja ei tulnud midagi, koju tagasi minnes üritasin igati vältida kõiki kes veel üleval olid, polnud ju nende süü et mul nii halb tuju oli. Nad on ikka öelnud, et pole rõõmsameelsemaid tüdrukuid varem näinud, polnud mõtet seda ilusat pilti meist ära rikkuda. Mõtlesin küll tükk aega, et kas ma tahan hommikul nendega üldse hüvasti jätta või lihtsalt magan sisse või väldin neid…
Ma vihkan hüvastijätte üle kõige!!!

Viimased päevad Sydneys

Viimased päevad sydneys olid suhteliselt jubedad… kuna me olime korralikult pankrotis, üür oli juba mingi nädal maksmata, siis see majaomaniku eest ära jooksmine tüütas juba vaikselt ära. Kuigi ütleme nii et oma majakaaslastega meie läbisaamine muutus aina paremaks iga päevaga.
Ma olen unustanud kirjutada et meil oli üks õhtu suht korralik segadus majas. Üks iirlane oli end vägagi purju joonud nii et ta kaotas igasuguse arusaama reaalsusest. Hommikul kui me ülesse ärkasime ja kööki läksime(see oli kusagil kella 10ajal) lebas ta suure toa põrandal maas ning norskas seal. Meie nagu me oleme, parajad emad, otsustasime ta voodisse tassida. See noormees oli kõike muud kui pisikest kasvu. Ma arvan et ta olikorralikult üle 190cm pikk ning kaalus ligi 100 kilo või isegi rohkem. Nii me siis kolmekesi vedasime teda voodisse magama (kolmas kes meile appi tuli, oli üks meie majakaaslane, ma isegi ei saanud aru mis maalt ta pärit oli, kui ma ei eksi siis ta oli suht vasakule) igatahes kuidagi me saime ta voodisse, kui ma paar tundi hiljem vaatama läksin kuidas tal seal on, tuli välja, et ta oli voodist maha kukkunud ja ikkagi magas põrandal edasi. Enam me ei hakanud isegi proovima teda voodisse tõsta, selg nagunii juba valutas. Eelmisel päeval nad olid ühe tüübi voodi meie wc’sse tassinud, raamaturiiuli ümber ajanud suures toas, ühe köögi akna katki teinud… kuid see polnud midagi võrreldes sellega mis ta järgmine päev korraldas. Mingi hetk ta ärkas ülesse, tõstis suures toas paar tassi maast ülesse ning ütles Maarjale et ta läheb poodi prügikotte ostma, pärast siis koristab kõik ära. Ega ta sealt „poest“ tagasi ei jõudnud enne õhtut, ta oli kogemata sattunud jälle baari. Igaljuhul kui ta sealt tagasi tuli oli ta isegi veel rohkem purjus kui eelmine õhtu. Me tegime oma tavalisi õhtusi asjakorraldusi oma toas, kuni kuulsime mütakaid mis kostusid alt korruselt, vaatama minnes avanes katastroofilone pilt. Esiteks oli ta veel ühe aknaklaasi ära lõhkunud, terve alumise korruse wc täis urineerinud, oma toa ukse maha lõhkunud, riidekapi kummuli keeranud, suuretoa söögilaud oli tagurpidi ise oli ta juba tänaval, üritas mingilt pompsult asjua ära võtta ning sõimas teda, vedas et ta talle kallale ei läinud… muidugi oli ta oma rahakoti koos pangakaardiga ära kaoutanud, mida me Maarjaga telefoni valguse abil otsisime. Ta ise oli nii vihane/kuri/vägivaldne…õnneks ta meie kallal võtma ei hakanud, isegi oli suht sõbralik mingi ime läbi. Igatahes see oli meie majakaaslaste jaoks viimane piisk karikasse.. üks tüdruk sõimas tal näo täis ja andis talle teada, et ta peab järgmiseks päevaks kusagilt välja võluma 800dollarit et see kõik kinni maksta. Kuna ta ei olnud ka just kõige rikkam tol hetkel, otsustas ta keset ööd et ta pakib oma asjad kokku ning teeb sääred… see oli ka viimane kord kui me teda nägime või temast midagi kuulsime… ta sõprade käesti küsisime et äkki nad teavad tast midagi, kuid ei. Võimalik et nad ei tahtnud lihtsalt meile öelda, kartes et me võime majaomanikule välja rääkida, kuigi see oli küll viimane asi mida me oleks teinud. Ma siiralt loodan et ta on ikka elus ja terve, ta endine toakaaslane tegi suht lollaka nalja, et võimalik et ta läks purjus peaga ujuma ning jäi haide õhtusöögiks. Viimane hetk kui keegi teda nägi, siis tüüp oli mööda tänavat tuigerdanud viinapudel parimaks sõbraks ja kaaslaseks ta teekonnal.

Lahkumine Sydneyst

Meil tuli suht kirest otsust Sydneyst jalgalasta, meil polnud seal enam midagi mis meid kinni hoiaks seal. Seega ükspäev toppisime oma kobinad kokku, neid asju oli ikka palju rohkem kui selg jaksas kanda. Suund oli siis lõuna poole, Surfers Paradise’I kus meie iisraeli sõbrad meid juba ees ootasid. Kuna raha meil ikka polnud kusagit sülle kukkunud, otsustasime hääletada, seda me tegime ka selleks et oleks natuke seiklust. Plaan iku juba kell 12 minema hakata, kuid nagu tuli välja siis Belglased hakkasid ka just sydneyst lahkuma, kahjuks/õnneks nad läksid teisele poole, seega oli vaja nendega hüvasti jätta, Tony pidi meid linna piirile viima, kust me saaks hääletama hakata aga ngu need egiptlased ikka, jõudis ta meile alles kella 16 ajal. Me polnud nõus enam ühtegi ööd sydneys veetma, seega lõpuks kui me hääletama hakkasime oli kell 17… tony pani meid tee ääres maha, me pidime teda pikalt veenma enne kui ta oli nõus meid sinna jätma, luges sõnad peale, et iga kord kui keelgi meid peale võtab, peame talle sõnumiga autonumbri saatma, igaks juhuks et keegi meid ära ei rööviks, või muid rõvedusi ei teeks. Mulle vahel isegi meeldib see egiptlaste ülehoolitsev iseloom, see näitab et hoolib.
Igatahes toppisime oma seljakotid selga, need kaalusid kusagil 30kg, seega iga kord me pidime üksteist aitama et neid selga saada või vära võtta, kuna lihtsalt polnud piisavalt jõudu, et seda üksi teha. Kõige ägedam oli see et ma suutsin umbes esimesel 10meetril oma jala välja väänata ja sellise seljakotid jala välja veenamine pole just eriti naljaasi… samal ajal meil juba üks auto peatus et meid peale võtta, kuid ma olin suht valudes ja polnud võimeline liikuma. Kuidagi lonkasin autoni ja nii meie esimene tund möödus mingi 50ndates mehega, kes oli tegelikult pärit Itaaliast. Ta sai meid ainult 100 km kaugusele viia (meil oli kokku vaja saada 830km kaugusele) kuid asi seegi. Pani meid kusagil suure maantee ääres maha, kus polnud mitte midagi… uid polnud hullu midagi, juba paari minuti pärast võttis meid üks naisterahvas peale. Ta oli selline ehtne ema☺ luges meile sõnad peale, et me peame ikka vaatama kellega me kuhu läheme, kinnitasime talle et me oleme väga hoolikat ning tõsiselt valime, millisesse autosse me istume. See rahustas ta natuke maha, kuigi ütles küll et ta hea meelega viiks meid ise meie sihtkohta igaks juhuks et meiega midagi ei juhtuks, kuid see meile ei meeldinud erit ja ega tal polnud nii palju aega ka et meid 8 tundi kusagile sõidutada. Ta kahjuks pani meid maha kusagil pisikeses linnakeses, mis oli pea maanteelt natuke kõrval. Sealt teelt õitis suht vähe autosi ning see pani meid natuke muretsema, polnud meie ideaalplaan jääda kusagile pisikesesse linnakesse sydneist 250km kaugusele ööseks. Meil olid suured plaanid, et ikka järgmisepäeva päevaks kohale jõuda, sest iisraellased pidid juba ülejärgmine päev ära minema, seega me ikka väga lootsime neid seal kohata!


Kiriad eqrot- rehovot

25 jaanuar

saabumine Surfers Paradise’i. vahetevahel mulle tundub et me oleme suht poole-toobised, kuna ükski normaalne inimene ei läheks täiesti võõrasse linna nii et hinge taga on põhimõtteliselt 20 dollarit, mille eest saab omale riisi, võid ja piima osta aga meie läksime nii. Meie seljakotid olid ka suht mingi 30kg, nii et kui me pidime 300 meetrit jalutama, puhkasime paar kord, sest selg tahtis ära murduda, vahepeal oli soov lihtsalt maha istuda ja alla anda, õlad olid täielikult ära hõõrutud, väljas oli piisavalt soe ka, kusagil 30 kraadi, jalutamiseks täiesti perfektne ilm, päike paistis lagipähe. Aga linn ise oli vägagi ilus! Sisse sõites, vaatasime suud ammuli, paradiis… eht eksootika, palmid kõikusid õrna tuule käes, luksus hotellid mõlemal pool teed, vasakult paistis sinine meri ning paremal pool oli jõgi mille ääres olid eramajad, põhimõttelilt tagaaiast sai otse vette hüpata. Kohale jõudes saime paari sõbraga kokku: Kiro(egiptlane), Tamir, Avi ja David(iisraellased). Neile ei julgenud öelda, et mis seisus me oleme, kuna nad oleks lihtsalt muretsema hakanud, kuigi tegelikult Tamir teadis et meil suht raha otsas ning pakkus välja et me võiks kõik koos nende autos magada… kõik viiekesi☺ see pakkumine tundus vägagi ahvatlen, kuid siiski, idee rannas magada tundus ka suht kift. Põhimõtteliselt meie õhtusöök koosnes siis maisi konservist, saiast ning piimast… kõht sai vägagi täis kuid siiski midagi nagu jäi puudu aga polnud õigust viriseda, vähmalt polnud näljas. Pesemas käisime Kiro hotellis, kus ta puhkas oma vanematega. Muidugi oleks meil olnud võimalus seal ka magada, kuid see oleks olnud ebamugav, nad vägagi usklikud, seega võimalik et sellest oleks talle probleeme tulnud. Vähemalt saime oma kotid hommikuni sinna jätta.
Eriti me esimesel päeval ei teinud, kuna pikk reis oli seljataga, käisime poistega rannas, siinsed rannad on nii fantast ilusad, liiv peaaegu valge ning „laulab“ jalge all, meri on täiesti rohekas sinine ning need palmid ja ranna äärsed kõrghooned… kõik on kokkuvõttes nii ilus.
Sättisime end siis kella 22 ajal tuttu, õhk oli veel soe, me panime oma magamiskotid suht ookeani lähedale, käekoti pressisime kahe vahele, et mingi hinna eest seda ära ei varastataks, sidusime selle veel rihmadega kinni. Tegelt oli plaan silm korraks looja lasta, et siis hiljem poistega kokku saada, kuid see meil hästi ei õnnestunud. Põhimõtteliselt kui me magamiskoti sisse end pakkisime, uinusime silmapilkselt. Mingi kella ajal Tamir helistas, ma arvan et tol hetkel ta arvas et tuleb lihtsalt korraks, vaatab meid üle, kuid kui ta kohale jõudis siis ega ta sealt enne hommikut ei lahkunud. Kiro oli ka mingi aeg Maarja kõrval, kuid ta pidi hommikuks tagasi minema, enne kui ta vanemad ärkavad, sest see oli saladus et need kaks koos olid! Suht koomiline pilt võis olla see kuidas me seal magasime. Meil Tamiriga oli minu magamiskott all ning Kiro oli oma hotellist meile kaks lina toonud, seega me viskasime selle endale peale. Kui aus olla siis ega see väga mugav polnud, kitsas oli, liiv oli absoluutselt igal pool aga vähemalt ei hakanud külm. Isagi Tamiril, kes on tegelt meeletu külmavares, ei lõdisenudki terve öö. Mingi hetk käis atv‘ga rannavalve meid taskulampidega kontrollimas, kuid ega nad midagi ei öelnud ning läksid minema. Tegelt see oli fantast kift öö ja kogemus! Hommikul mingi hetk ärkas Maarja ülesse, see võis olla päikesetõusu ajal ning hea et ta kiljuma ei hakanud, tõus oli ning vesi polnud meist enam kaugel. Ajasin käbelt Tamiri ülesse ning nihutasime oma „voodi“ kaugemale veest, pugesin kaissu tagasi ja uinusin uuesti. Hoolimata kõikidest segavatest faktoritest, peaks mainima et see oli üks armsamaid öid mu elus☺