Tänane õhtu ehk siis 3. Aprill

Ma siiski jällegi istun üksi kusagil teises pargi nurgas, prantslastest nii kaugel kui võimelik. Mai taha et te valesti aru saaksite, ma armastan oma reisikaaslasi väga aga ma kardan et täna on lihtsalt paha päev. Igatahes istun siin, jope pepu all, tekk tõmmatud tihedalt ümber ning gooni tops kõrval. Damien läks kirikusse, ta suht vägagi kristlik, Matthieu on prantslastega kuid käib mu gooni topsi täiendamas aegaajalt. Ma korra läksin tagasi nende juurde, Pierre tuli mulle teepeal vastu ning andis teada et nad eeldatavasti lähevad kohalikku baari hiljem, loodetavasti seal muusikat tantsimiseks, et siis saaks koos temaga veidi tantsu vihtuda. Kahjuks mu itaallased on ära.
Ja me läksimegi kohalikku baari, jube tore õhtu oli lõppude lõpuks, enamuse ajast olin Damien’i, Pierre ja Olivier’iga koos… nad ikka suutsid suht palju muga inglise keeles rääkida. Tantisime, rääkisime, naersime suht terve õhtu… enamus olid õhtu lõpuks päris purjakil aga jah… uskumatult hea õhtu oli. Poole sellest rääkisime Olivieriga juttu, tema siis 28aastane, väga sümpaatne prantsuse noormees. Igatahes sellest õhtutst on hunnikute viisi väga häid mälestusi, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!!!
Ja järgmine õhtu ehk siis pühapäeva (4.aprill) õhtu oli samas baaris kontser ja muidugi meie olime ka kohal☺ poleks kunagi arvanud et ma naudiks rock muusikat nii palju kui ma seda nautisin. Bänd koosnes tegelikult suht noortest poistest, mis nad võisid olla, kusagil 20ne kanti või midagi taolist. Aga laulda nad oskasid. Juuksed lendasid terve õhtu igas ilmakaares, hüppasime ja laulsime täiest kõrist. Damien üritas ka oma juukseid loopida kuid see tal ei õnnestunud, kuna ta juuksed ikka liiga lühikesed… aga jah nii me kolmekesi jällegi hüppasime „esimeses reas“ (jutumärkides see seepärast, et koht oli keskmisest väiksem baar ning ega seal eriti palju inimesi polnud:D) ja kui oli aeg magama minna, jalutasime vaikselt kodupoole, kuid õnneks/õnnetuseks jäi teepeale meie armas bassein, mis oli mingil imelikul põhjusel siiski lahti, või noh, väravad olid küll kinni aga tuled põlesid ja basseinile polnud keegi katet peale pannud. Poisid otsustasid teha pisikese tiiru basseinis, hopsti üle aia ning riided seljast ja vees nad olidki (kesköine skinny-dipping☺), ma hakkan vist vanaks jääma aga tõesti liiga külm oli vette minemiseks aga neid see ei häirinud. Ma hakkasin vaikselt oma „kodu“ poole jalutama, kuid noh, ema instinktid lõid välja ning ma ei saanud neid täiesti järelvalveta jätta, seega istusin teeäärde maha, seal olid veel kaks prantslast, kes olid omale kassi teepealt saanud, mai teagi kas nad ise panid kassile nime või keegi tutvustas neile seda kassi… igatahes tema nimi oli keyboard. Ja need prantslased olid ka lahedad… mis pani mind kõige rohkem imestama, nemad olid need kes ei osanud üldse inglise keelt, kuid nad proovisid kõige rohkem rääkida. Ülejäänud, kes oskasid suht normaalselt rääkida, kunagi ei proovinud aga need kes üldse ei osanud, nad proovisid ja proovisid oma lühikesi lauseid moodustada ning võib öelda et meil oli isegi pisikene vestlus☺ Mingi hetk olid ülejäänud noormehed ka meie juures, tuli järgmine geniaalne idee minna oma parki tagasi ja hakata goon‘i jooma. Nii me seal siis istusime, Olivier proovis uuesti mu telefonist mingit muusikat otsida, ja jällegi võib öelda et ta pettus, no mis ma teha saan kui ma ei kuula rock’i… ta iga kord proovib uuesti leida midagi ja iga kord pettub. Lõpuks kui ta leidiski midagi, pani selle mängima, järgmine hetk tundin väikest raskust oma õlal, ta oli kogemata magama jäänud… nojah, eks mu muusika suht mõjub uinutavalt tavaliselt☺ kõik ülejäänud olid ka juba märkamatult magama läinud. Läks päris kaua aega enne kui suutsin teda veenda magama minema, selleks kulus umbes 3 tundi või nii:D
Ma ei mäleta mis päev see küll olla võis aga noh üks neist viimastest päevadest Penolas arvatavasti. Vestlesin Matthieu’ga, millegi pärast olin Olivieri peale suht vägagi pahane ning Matthieu ütles „One day u will find ur prince!“ mille peale tuli süütu vastus „Well, I have to kiss a lot of frogs before I find my prince“, Matthieu hakkas täiest kõrist naerma, alguses ei saanud aru, et mis siin naljakat on… kõik teavad seda muinasjuttu ju. Aga jah, prantslaste hüüdnimi on „frog“ ja muidugi Olivier on ka prantslane. Seega jah, järgmine konn, kes ei muutunud printsiks… või siiski?! Ah ei tea, need mehed ajavad tüdrukute pead ainult segamini, muud ei midagi! Ei tea, peaks vist ikkagi nunnaks minema…
Igatahes esmaspäeval oli meil vaba päev ning teisipäeval kui hakkasime tööle minema sadas vihma, mis tähendas et me jällegi ei töötanud ja eelmine nädal jäi jutt, et meil tööd ainult neljapäevani ja ilmateade ennustas et neljapäevani sajab vihma… masendav! Teisipäeva õhtul oli meil pisikene istumine, Julian, Pierre ning Matthieu’ga, lõpuks võtsin julguse kokku ning rääkisin Matthieu’ga et mul suht kopp ees, et nad alati prantsuse keeles räägivad… ma suht väsinud küsimast, et mis teema on? millest te räägite? Mis probleem on? Ma juba ennist mainisin, et mul plaan minna kuhu iganes, peaasi et saaks prantslastest nii kaugele kui võimalik. Kuid jah, meie vestlus muutis palju. Hommikul pakkisime oma asjad kokku, kõik teised olid tööle läinud, sest muidugi vihma ei sadanud see hommik… ja nii me olimegi jälle teel. Meie sihtkoht oli kusagil Adelaide lähedal, ma ausalt öeldes ei mäleta selle koha nime, see oli kusagil 500km kaugusel Penolast. See on suht tavaline vahemaa Austraalias, põhimõtteliselt nagu eesti 50km☺ Aga kuna me alustasime reisi suht hilja, pidime omale ööbimiskoha leidma. Parkisime keset ööd, kottpimedas oma auto kusagile maantee kõrvale, tegime õhtusöögiks pastat ja läksime tuttu ära… ahjaa, ma jäin natuke kauemaks ülesse, mul oli suht huvitav raamat pooleli („Bourne identity“) aga enne kui Damien magama läks, ütles jällegi suht tabava lause „Ethel, don’t run naked around the tent ok!?“ vaatasin teda suurte silmadega… „kas ma olen seda kunagi varem teinud?“, tegelt ta tahtis öelda et ma ei kõnniks paljajalu, sest sealne pinnas suht karm. Oi kuidas ma armastan selliseid pisikesi puusse panekuid☺ see on see võluv asi võõrkeele juures! Hommikul avastasime, et olime oma telgid pannud loomaaia kõrvale, ning kui hommikul end telgist välja ajasin vaatas mulle emu vastu ja ahvid olid ka paari meetri kaugusel puuris☺ nii nunnu. Jõudime intsidentideta sihtkohta, tööbüroos anti meile ankeet kätte, täitke ära aga see ei garanteeri teile tööd. Me olime muidgi ülirõõmsad, et neil seal tööd on ja et nad see protsess võttis nii vähe aega. Aga jah, Damien lõpuks küsis, et noh aga millal umbes tööle saab, naine vaatas ükskõikse näoga meile otsa ning ütles et kusagil mai alguses… „WHAT THE FKK???“ Sinna oli põhimõtteliselt terve kuu aega. Kirusime endamisi päris tükk aega… lõpuks otsisime omale telkimiskoha, polnud paremat teha. Õhtul oli meil söögiks järjekordselt kiirnuudlid nagu tavaliselt:P… nämmmma! Üks hetk helises Matthieu telefon, jälle arusaamatu prantsuse keelne mula kostus, peale seda kui Matthieu oli pikalt ära seletanud kus me oleme, mis plaan on jne ulatas telefoni mulle, Olivier helistas… ei saaks just öelda, et meil väga tark vestlus oleks olnud, hääl värises, käed värisesid, sõnad ei tulnud välja
O: „Hi!“
E:“Hi!“
O:“How r u?“
E:“Good and u?“
O:“Good!“
E:“Ok, good!“
(awkward silence!)
O:“I just wanted to say goodbye!“
E:“oh yes, but I would like to see u again someday!“
O:“yes, me too“
E:“but I guess the world is just too big…“
O:“Ou… ammm… yes guess it is…“
E:“take care, will u?!“
O:Yes, you too!“
E:“ok, bye!“
O:“Bye!“

Tagasi minnes, käed ja jalad värisesid rohkem kui enne… kui poiste juurde tagasi istusin, kirusin ja kirusin… no et miks peab helistama… no miks ei võiks lasta minna, miks on vaja hüvasti jätta? Poistest oli mul küll suht kahju kuna nad pidid mu arusaamatut probleemi lahkama. Matthieu ütles ka, et kui Olivier helistas, siis ta oli pikalt ära rääkinud, et kus ja mis me oleme jne, ning lõpuks oli Olivieri käest küsinud, et miks ta üldse helistas, mille peale ta vastas tagasihoidlikult et „I just wanted to talk to Ethel, if its ok?!“. Matthieu ütles, et ta pidi piinlikusest maa-alla vajuma, sest ta oli nii palju mulisenud telefoni☺ aga jah, terve õhtu oli meil teemaks Olivier, küll üks hetk ma palusin et Matthieu kustutaks ta numbri oma telefonist ära, et ma mingil juhul ei helistaks, siis ma jällegi palusin et ta annaks mulle oma telefoni et ma saaks talle tagasi helistada jne. Damien, nagu ta on meil see meie pere „kaine mõistus“, ütle et ma ei helistaks aga kui ma olin neile ära seletanud, mis vestlus meil oli, siis ta muutis oma meelt äkki ning ütles et ma ikkagi peaks helistama… no krt küll! Aga jah, seekord tuli Matthieu suust suht täiskasvanulikku juttu, seletas ära, et eeldatavasti mu kiindumus oli nii tugev seepärast, et ma olin keset prantslasi kes ei rääkinud muga peaaegu sõnakest, kuid Olivier oli see kellega ma võisin rääkida tunde ja tunde, ning kuna ta suutis suht alati võtta mult selle üksinduse tunde, sellest ka see kiindumus ta vastu, kuid kui me peaks kohtuma kusagil teises olukorras, siis inimesed on teistsugused ja võimalik, et ta ei meeldikski mulle nii palju… ma leppisin selle seletusega kuid jah, praeguseks sellest möödas üle nädala, kuid iga jumala õhtu on soov võtta telefon ja helistada, kuid kuna mul pole krediiti ega raha siis ma peaks Matthieu telefoni laenama ning ega ta ei laseks mul helistada, enne kui ma talle hea selletuse annaks… seega on see helistamine tsipa keeruliseks tehtud, mis on siiani ainus põhjus, miks ma pole võtnud telefoni kätte ja valinud numbri… no niipalju siis Etheli jube keerulisest probleemist:D!!!
Igatahes, järgmine päev tuli Damieni sõbralt kõne, ta andis teada, et Cairne lähedal oleks meile tööd, kui me saaks sinna kuidagi. Ses suhtes, meile anti juba teada, et lõunas on see aasta väga halb aasta olnud, vihmade tõttu on päris palju vilju hävinud ning kui eelnevatel aastatel oli austraalias kokku 50 000 backpacker‘it siis see aasta on neid 200 000, ega seda tööd pole väga kerge leida. Peale seda kõnet arutasime natuke, otsus oli vägagi üksmeelne. Järgmine hommik pakkisime oma asjad jällegi kokku ning olime siis teel põhja, algsete arvutuste kohaselt oli meil vaja läbida ainult 2700km☺ oi jesver, see oli seiklus omaette!!!







2700km! Lõunast põhja☺

kui ma ei eksi, oli see kusagil 10aprilli kandis, kui me alustasime oma reisi. Nagu Matthieu ütles, siis meil oli perfektne auto, perfektne team mida veel tarvis☺ Matthieu meie ideaalne autojuht, Damien on maailma parim kaardilugeja, kuigi ausalt, ma peaaegu kunagi ei pane tähele kuhu me sõidame, ma usaldan neid täielikult, kuid vahetevahel kui me kusagil võõras linnas oleme, siis mina ei saa tõesti aru, kuidas Damien leiab alati õige tee, õiged poed ülesse. Selline tunne nagu ta oleks neid linnu juba varem läbinud aga ega ta muidgi pole. Ja mina olin lihtsalt hea reisikaaslane, kuna ma ei katnud Matthieu silmi sõiduajal „Guess whos there!“ ning mu suust ei kõlanud pidevalt „Are we there yet? And now? But what about now?“ seega jah, väga hea seltskond. Eriti lahe oli pikka maanteed sõita, plärts plärts plärts, lendasid rohutirtsud vastu esiklaasi, see oli niiiii rõve… asi muutus veel rõvedamaks kuna nad muidugi suutsid ka kapoti alla saada ning mõnus grillitud rohutirtsude lõhn täitis meie auto. Ma unustasin mainida vist, et me polnud selleks ajaks nädalakese pesemas käinud, ma tean… väga rõve!!! Aga no, mis teha. Esimene õhtu (peale 800km) ööbisime suht maantee ääres, seega magamine oli keeruline, rekkad sõitsid meist mööda terve öö ja nad ikka mürisesid meeletult kõvasti… olime kusagil kell 6 juba üleval, et jätkata oma teekonda. Loodus polnud just eriti eriline. Mõlemal pool teed lage maa, põhimõtteliselt kõrb. Järgmine öö Damien suutis kuidagi leida meile ööbimiskoha, kus tasuta dušši võimalus. Ega sellest muidugi väga palju oodata ei saanud, sest ega jah, need tasuta kohad pole eriti korras hoitud. Jõudsime sinna siis kui oli juba kottpime, olime läbinud kusagil järgnevad 900km, pidime küll edasi liikuma kuid meil oli tõsiselt vaja pesemas käia! Nii, see pesemine oli ikka korralik eneseületus. Esiteks olid seal kohas hüpper-supper suured rohutirtsud, me Matthieu‘ga olime närve kaotamas, sest kui ikka kottpimedas mingi suur asjandus su peale hüppab, siis rahulikuks on suht võimatu jääda eriti, kui ei tea mis asi see võib olla, nii me hüppasime ja kilkasime iga kord, kui mingi asi meie poole lendas. Tagasi pesemise juurde… enne mind olid poisid pesemas käinud, kuna ma teadsin et mul läheb seal natuke kauem aega kui neil, igatahes kui Matthieu oli pesemas, siis me kuulsime õuest kuidas ta huulilt kostus paar mõnusat karjatus, uskuge mind, see ei andnud mulle väga palju julgust! Hea ning halb asi- seal oli valgus, seega ei pidanud pimedasi pesema, halb oli sellepärast, et kõik putukad ja mutukad tundsid end vägagi koduselt seal. Üritasin rahulikku närvi säilitada… ausalt üritasin, esimene asi mis ma seal nägin oli kusagil 7cm pikkuna rohutirts seinal, okei… ei tohi äkilisi liigutusi teha. Seal oli kaks dušši „kabiini“, esimesse sisse astudes vaatas mulle otsa selline armas ämblikukene kes rippus seal rahulikult… okei, ma olen rahulik, see on ainult ÄMBLIK. Astusin siis teise kabiini, muidugi olid kõik võimalikud nurgad ämblikke täis aga noh, pesemas ma pidin käima. See, et seal pisikesed rohutirtsud igal pool olid ning sipelgad jne, see oli normaalne ning kuidagi talutav. Igatahes, soe vesi oli ka olemas, kuid äravoolu seal muidugi polnud, jalgeall oli kummist matt, mille külge jalad kogu aeg kinni jäid, sest noh, auguline matt kaetud veega tõmbab jalgade külge vaakumisse, igakord kui end keerata üritasin käis mõnus „lurts-lurts“, päris kinni sinna ei jäänud õnneks. Igatahes šampoon oli peas, enamuse ajast olid silmad kinni kuna lihtsalt ei tahtnud näha, mis mu ümber on, üks hetk mõtlesin et oleks hea mõte teha silmad lahti ja mulle vaatas vastu valge konn kes oli end täpselt mu silmade kõrgusele toru taha ära peitnud, umbes 10cm kaugusel mu näost, samal hetkel keegi hüppas kolaki vastu seina, mai tea kus kohas see oli, kas mu dušširuumis või õues (seal olid plekist seinad seega kõik kõlas väga hästi) ja rahuliku närvi säilitamine oli liigagi raske, mõnus karjatus kostus mu suust. Poisid muidugi itsitasid ões.
Ma kardan, et ma ei suuda teile piisavalt hästi kirjeldada seda kõike. Võib muidugi mõte peast läbi käia, linnalaps nagu ma olen, pole ime ka et see mu jaoks rõve on… aga ei, linnalapsest on asi nüüdseks juba kaugel, terve see reis on olnud algusest peale täielik eneseületus ja ma pean silmas tervet Austraalia reisi. Aga vot see pesu on olnud kõige õudsam pesu terve elu jooksul!
Hea on see, et kui me kusagile üheks ööks jääme, siis me magama Damieniga ühes telgis, kuna kahe telgi ülesse panemine oleks liiga tüütu. Vähamalt ma ei pea üksi magama ning tema kõrval palju kindlam tunne. Jällegi oli meie äratus kell 6, et siis liikuma hakata. Kella 7ks olime oma hommikusöögi lõpetanud ning jälle teel. Kui ma ei eksi siis see päev me ületasime Queenslandi „piiri“. Ja muidugi jällegi oli tee täpselt sama lage, kui kõik eelnevad sajad kilomeetrid, ainuke vahe et kõrbe asemel oli rohi mõlemal pool teed, linnad mis me läbisime olid enamus sellised maha jäätnud ghost city’d mõnes linnas polnud ühtegi inimest näha, ühtegi autot ei sõitnud, majade aknad olid kinni löödud, enamus majad oleksid suurema tuulega kokku vajunud, päris hirmutavad olid sellised linnad. See päev oli plaanis läbida 1000km… ma tean, et nii palju ühe päevaga läbida on liiga palju, ja ma iga paari tunni tagant küsisin Matthieu käest et kas ta on ikka võimeline sõitma, et äkki me peaks peatuma ja magama vahepeal ja hommikul varem lihtsalt alustama, kuid ta polnud nõus ning jätkas sõitmist. Mul oli väga mugav olemine tagaistmel, kuni ühe hetkeni kui juba kottpime oli, Matthieu pidurdas väga äkiliselt ning kirus kõva häälega, mai saanud alguses aru et mis toimub kuid siis ta ütles, et üks rekka oli vastu tulnud ja samal hetkel olid meie auto tuled ära kustunud täielikult… ammm okei, mis krt toimub? See oli Matthieu jaoks ikka tõsine šokk, õnneks tuled kustusid vaid korraks ära ning mingit õnnetust ei toimunud… okei, olime elus ja terved, viskasin uuesti pikali, sulgesin silmad. Ja järgmine hetk vajutas Matthieu pidurid täielikult blokki, „õnneks“ olid meie pasta konservid nii mõnusalt paigutatud et nad lendasid tagant laks-laks vastu kätt õnneks enamus lendasid üle minu, mul vedas et ma pikali olin, sest muidu ma oleks 8 kuramuse purgiga vastu pead saanud (meil autol pole tagaistmel pea tuge). Tuled kadusid jällegi ära ning Matthieu „parkis“ auto tee äärde. Edasime sõitsime a la 50km/h, kuid paari kilomeetri pärast otsustasid nad, et mei saa oma teekonda enam jätkata, kuna need esituled panid ikka korralikult näkku. Keerasime auto ümber, nad olid varem näinud teeääres ühte pisikest platsi, kus oli võimalik telgi ülesse panna ja ööbida. Sõitsime siis tagasi, üks hetk kadusid tuled jällegi ära, ning Matthieu tõmbas jällegi teeäärde, teadmata mis pinnas seal on… jah, seal oli puhas liiv, kui tuled põlema hakkasid ja me üritasime ära sõita, siis tuli välja et me olime liiva sisse kinni jäänud… JIPIKA JEEEEEE!!! Ja kallis poiss ei tea, kuidas sellises olukorras kohapealt minema peab, mina kes ma olen aastaid lume sees sõitnud muidugi ma teadsin mida tegema peab:D aga kes tüdrukut ikka kuulaks(ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsingi siis puhkan ja kiidan edasi), aga jah kui me lükkama hakkasime, siis Matthieu vajutas nii palju gaasi kui sai ja paari sekundiga oli ta auto sügavale liiva sisse kaevanud. Me olime keset pärapeed kottpimedas, tsivilisatsioon oli kusagil 100km kaugusel. Õnneks kaugusest paistsid auto tuled ning ma vehkisin auto taga taskulambiga lootuses et nad jäävad pidama, jäidki, lausa 2autot☺ ei läinud väga kaua aega, kuni auto oli välja tõmmatud. Tahaks öelda et lõpp hea kõik hea aga jah, see kehtis ainult selle päeva kohta. Jälle telk püsti ja magama, me tõesti ööbisime maantee ääres, enne kui magama jäin, mõtlesin et võtaks aega, et kui kaugelt ma kuulen rekkat lähenemas... ma arvan et see võis olla 5minutit enne kui rekka meieni jõudis ja 5minutit pärast. Too õhtu leppisime kokku, et jätkame teekonda siis kui esimene meist ülesse ärkab, mingit kindlat kellaaega polnud. Hommikul olime kõik enne 8 üleval ja lootsime jõuda õhtuks kohale, aga jah, meie armas auto ei arvanud seda sama, 400km enne Athertoni (koht kus me nüüdseks elame) suri auto ära keset teed, lihtsalt lambist osutid tegid naljakaid võnkeid ning mootor lihtsalt suri ära, seda juhtus selle päeva jooksul paar korda, kuid peale 5minutit saime edasi liikuda, kuid jah üks hetk auto enam ei käivitunud, lükkasime selle teeäärde, Matthieu oli nii vihane, pole teda kunagi varem sellisena näinud. Arusaadav ka, kui me seda reisi alustasime, siis meil oli 3peale kokku täpselt piisavalt palju raha, et bensiini eest maksta ning et hosteli eest maksta, millega me ei arvestanud, oli auto remont… väljas oli lõõmav päike ja 35kraadi, istusime teeäärde maha, õnneks olime äärelinnas, leidsime koha puu all ning tegime söögipausi. Meil ei jäänud muud üle, kui leida kusagilt autoparandus. Selleks läksime koputasime ühele uksele, et saada mõne remondikoja number, ukse avas kusagil 70ndates daam, alguses ta loomulikult vaatas meid suht umbuskliku pilguga ja rääkis meiega läbi võreukse, ta oli päris üllatunud näoga kui me ta käest telefoniraamatut küsisime, naeratas ning tõi toast raamatu, kuid hetke pärast taipas, et väljas liiga kuum ning kutsus meid sisse, oi kui hea jahe tal seal oli, ta ütles et ta ise viib oma auto siia lähedale töökotta, mis on ainult 7minuti kaugusel jalutades, milline kergendus. Nii me kolmekesi jalutasime siis töökoja juurde, seal me veetsime järgnevad 5tundi või isegi 6, kõhud olid kõigil hirmtühjad aga söök oli kõik autos ning auto oli garaašis lae all ja raha meil polnud, et endale lubada luksust ning süüa osta. Lõpuks kella 6ajal õhtul saime oma autokese tagasi, tuli välja et mingid juhtmed olid kokku sulanud ning see tekitas lühist jne jne jne. Aga asi sai parandatud, hinnaks oli siis 2inimese nädalane majutus… 295dollarit, mis tegelt ei olnudki nii palju kui me kartsime aga jah, kui arvestada fakti et kui me oma teekonda alustasime siis mul oli 200dollarit, Matthieu seis oli sama ning loomulikult meie „perekonna pea“ Damien oli kõige rikkam, oma 600dollariga. Aga sellest tuli maha arvestada bensiin, meie armas V6 mootor on mõnus joodik, e 10l/100km kohta maanteel, ning meie reis oli lõppude lõpuks üle 3000km, bensiini hind kõigub siin jubedalt, vahepeal on hind 1,28dollarit liitri koht, mõnes teises kohas 1,5dollarit… ja kui keegi viitsib arvutada natukene, siis meie raha oli otsas! Nii palju siis matemaatikast. Matthieu‘l oli õnneks prantsuse kaardil natuke raha ning sai selle paranduse makstud. Ja jah, see õhtu me kohale ei jõudnud, parkisime oma auto kusagile metsa äärde, kus oli tegelt suur silt no camping aga kuna kell oli juba 23, siis me otsustasime riskida. See öö oli kokkulepe selline, et kõik magavad nii kaua kui tahavad, tõusevad siis kui tahavad ja alustame teed siis kui tahame, kiiret polnud kusagile kuna me olime ainult 50km kaugusel sihtkohast.
Öö oli jube kuum… ülevaade meie öödest: esimene öö- olin sügaval magamiskoti sees, vältisin igasugust liigutamist, soojad sokid jalas; teine öö- alguses ei sulgenud oma magamiskotti ja tõmbasin teki peale kuid natukese aja pärast ikkagi sulgesin luku, sokid olid ikka jalas☺; kolmas öö- sokke enam jalga ei pannud ning magamiskotti ei sulgenud aga tekk oli ikka kindlalt peale tõmmatud; neljas öö- no ikka nii jubedalt palav oli, higistasin ja keerlesin terve öö, tekk oli telgi nurka visatud, troopika.
Jah, me olime troopikas sõna otseses mõttes, hommikul ärkasime Damieniga kusagil kell 7 ülesse, liiga palav et magada. Õue astudes avanes perfektne vaade, me olime oma telgi vihmametsa kõrvale seadnud. Appi kui ilus see kõik oli, vot see oli tõeline dšungel, selline nagu ma olin telekast näinud, selline nagu tõeline vihmamets välja peab nägema. Mai oska kirjeldada seda tunnet mis mind valitses… kodune tunne oli, kui ma seda Damienile ütlesin, siis ta vaatas mind üllatunud näoga… „aga sa oled ju eestist, kas teil eestis vihmametsad?“, ei aga see tunne oli nii õige, hoolimata sellest et siin kõik putukad umbes 10korda suuremad kui lõunas. Rohutirtsud veel suuremad, kui need mida me teisel ööl kohtasime. Aga mai oska ausalt seletada, need putukad mida me teepeal kohtasime, olid kuidagi valed, või vales kohas, need ei sobinud sinna. Aga koht kus me nüüd oleme, kõik putukad on talutavad, sest nad on osa sellest kõigest, osa sellest metsikust loodusest.
Tegime Damieniga pisikese jalutuskäigu, me olime telkinud suht turismi alasse, kõik oli hästi hoolitsetud, wc’d ning pisikesed puidust katusealused. Ja muidgi koht kus me nüüd elame on siis ka koht kus krokodillid elavad, seda ütles meile suur silt, sealt samast voolas jõgi mööda, kus võis ujumas käia, kuid seal oli kindel ala kust edasi ei tohtinud minna. Me igaks juhuks ei hakanud riskima! Hommikusööki meil polnud, sest jah, raha oli otsas, õnneks oli meil vähemalt kohvi. Oi, ja kui te oleksite ainult näinud seda teed, mida me läbisime viimased 50km. alguses ma mainisin poistele, et jah me läbisime 3000km peaaegu probleemideta, kuid nüüd mul on süda paha! Viimased 50km, oli meie teekond mööda käänulist teed, läbi vihmametsa kusagile mäe otsa. Aga kui ma avasin akna ja välja vaatasin, see õhk oli nii puhas ja värske, vaade oli nii vapustavalt ilus, et ma lihtsalt vaatasin ja ahmisin õhku, tee oli mõnusalt „kuristiku“ ääres, see polnud tegelt kuristik, lihtsalt mäe äärepealne kitsas tee, kus olid sildid küll et võib sõita 100km/h aga ausalt, terve tee me sõitsime 50km/h kui mitte aeglasemalt ja mingi aja tagant tulid märgid et tuleb oma kiirust alandada 80km/h, see ajas suht naerma, sest me aeglustasime 50km/h’lt 30km/h’le. Selle vaatega ma unustasin igasuguse iivelduse, meid ümbritsesid mäed, mis kõrgusid pilvedeni, puhas puutumata loodus, ma täiesti unustasin et ma Austraalias, tunne oli nagu ma oleks ikkagi lõpuks läinud issile Taisse külla, sest see kõik tuletas mulle meie kunagist Tai reisi.

Atherton

Lõpuke me ikka jõudsime Athertoni, leidsime suht kiirest backpacker‘i ülesse, sealt muidugi tulid järgnevad „head“ uudised. Enne seda me muidugi otsisime pangaautomaadid ülesse, minu kaardil oli alles 40dollarit, Matthieul oli kusagil 100dollarit pluss kuigi palju prantsuse kaardil ning ikka Damien oli kõige rikkam, oma 400dollariga. Enne reisi alustamist me muidugi arutasime seda raha probleemi, ma pean ausalt ütlema, et on olnud 2korda soov, helistada emmele, issile või Simole et palun halastage ja saatke raha, kuid nagu Damien ja Matthieu korduvalt ütlesid selle peale „this is our mess, and we are one team, we will make it!“. Backpacker‘ist tulid „head“ uudised, okei, meie üür on siis 140dollarit… hea, me olime arvestanud 180ga seega hea uudis, kuid… me pidime bond‘i maksma mis oli omakorda 140 dollarit. FKK!!! (ma taon oma klaviatuuri liiga kõvasti, neid kolme tähte kirjutades). Total 280dollars each! Suutsime hinna 200le dollarile tingida, järgmine nädal siis üür 220 dollarit, või siis 265, oleneb kui palju me töötame(kui töötame 3või rohkem päevi siis üür kallim). Kuidagi me saime selle makstud, kuid mis tähendab et isegi kui ma saan see nädal tööle siis terve palk läheb võlgade tagasi maksmiseks. Aga asi pole enam väga hull. Poisid said juba täna tööle, minul siis täna vaba päev, kuid juba homme loodetavasti tööle.
Aga milline luksus see elukene siin, mul voodi… ma saan voodis magada peale kuud kusagil metsades ja põldudel veedetud öid. Soe dušš, peale 2nädalat, kui mitte rohkem… ja jällegi peale kuud on mul esimest korda võimalik pesemas käia siis kui ma tahan, istuda sooja vee all nii kaua kui ma tahan, meil siin isegi vann… meil külmkapp, ma saan võid ja piima osta, kui ma rikkam olen☺ Mai suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valitseb. Negatiivne asi kõige juures on see, et ma jagan tuba teise eesti tüdrukuga, ega temagi eriti õnnelik ei tundunud olevat. Meie toas veel üks usa tüdruk, nendega ma eriti pole suhelnud, ma eelistan siiski oma poisse!
Eile õhtul oli meil Matthieuga murdepunkt, ta lõpuks rääkis ausalt oma saladuse ära, mida ma juba varem teadsin, kuid ma polnud suutnud teda rääkima panna, või noh, ma pole kunagi julgenud küsida. Ma juba mainisin seda kunagi varem, et mul kahtlus tema soo suhtes. Jah, ta sündis tüdrukuna, kuid kui ta oli vaid 3 aastane rõhutan, 3aastane! ütles ta oma vanematele, et ta on poiss. Ja nii ta on siis elanud oma 25aastat poisina. Passis on ta ikka naisena kirjas, kuna selleks, et seda vahetada peaks ta 2aastat elama ühes linnas ning käima ühe psühhiaatri juures, kuid kuna ta ei suuda ühes kohas nii kaua olla, seega ta loodab et üks päev, ta suudab seda. Kogu soovahetus protsess kestab heal juhul 7-8 aastat, kuid tavalisetl kulub selleks 10-12 aastat ning väääga palju raha, mida tal praegu pole kusagilt võtta. Mul on tõesti väga hea meel, et ta lõpuks rääkis, ses suhtes et ta teab et ma armastan teda tingimusteta. Ma loodan et ma ei kuritarvita ta usaldust kui seda siia kirjutan… mai usu. Ta teab ise ka, et tegelt kõik inimesed kes teda teavad, teavad ka seda „saladust“ ainult et keegi ei räägi sellest. See selleks!
Eile öösel kui magama läksin oli mul kindel plaan magada nii kaua kui vähegi võimalik. Kell 4.40 mingi täielik mai tea, huligaaaan arvas et oleks õige aeg teid puhastama hakata meie akna all, siis enne kella 6 ajas mu eestlasest toakaaslane end ülesse, et tööle minna ning jah, kell 7.30 olid silmad lahti ning mina kes ma suudan alati magada, vot täna hommikul ei suutnud, lihtsalt ei saanud enam uuesti magama jääda. Hommikul oli mul järgmine probleem, kõik söök oli poiste toas ning nad olid tööle läinud. Käisin wcs ära, kui tagasi tulin, märkasin et mu toa põrandal oli mingi paber, märkasin seda enne ka, kuid arvasi et see lihtsalt praht. Kui selle ülesse võtsin, avastasin et poisid olid mulle pisikese ümbriku ukse alt sisse libistanud, koos kirjaga :“Ethel, here are the keys of our room, for the food. Kisses. Dam&Matt“ ja nende toa võti oligi seal, appi kuidas ma armastan neid! Ses suhtes, nad on kaks parimat inimest üldse. Igatahes ma arvan et ma peaks tänaseks lõpetama, või vähemalt praeguseks. Tuleb välja, et olen siin kirjutanud viimased 6tundi (kõigest 7lk☹), ja mul oleks tõesti vaja süüa midagi. Poisid peaksid ka varsti töölt tagasi tulema. Ahjaaa, ma just kohtasin oma toakaaslast, USAkat, ta oli täna tööl käinud ning ta pidi maja koristama ning ta boss oli kell 8.30 talle tequilat pakkunud, millest ta küll keeldus ning tüdruk sai raha sulas… appi kui lamp!!! Ok, sööma!!!
Söödud! Köögis tutvusin ühe kohaliku naisterahvaga, kes meil siin hotellis on pikaajaline elanik (meil siin kusagil 5inimest otseslt elabki siin). Igatahes, olukord oli siis järgmine. Ta kasutas mikrot, kuid võttis oma söögi sealt juba välja ning ma tahtsin oma saia röstida, selleks pidin mikro välja tõmbama, ta oli just kusagile ära läinud, tagasi tuli siis vabandasin, selle peale ta ütles „but don’t come and steal my fucking microwave!“, ma arvan et ma olin suht ehamtanud näoga ning ta sai aru ja lihtsalt ütles „its all good!“ okei, seega see oli siis ozzy nali, tegelt eks ma sain isegi aru et ega ta seda tõsiselt ei öelnud, kuid kusagil 40ndates naisterahav suust selline fraas on suht ehmatav/üllatav. Aga jah, ta on suht imelik naine, ei jätanud väga haritud muljet aga tore oli ta sellest hoolimata, suutis mind jällegi hirmutada, rääkis tapvatest taimedest mis siin ümbruskonnas kasvavad, ning kohe oli valmis meile ka ülesse kirjutama, et kuhu me minema peaks siis ümbruskonnas, ma loodan et ta meie peal neid taimi ei katseta… kes teab… me oleme igatahes valvel☺!
Mai saa öelda et mu söök väga meeldiv oleks olnud… ma sõin siis riisi soja kastme ja tuunikalaga… õnneks on tühi kõht kõige parem kokk, seega ma arvan et mul läks viis minutit, et terve kauss riisi alla kugistada. Igal juhul on väga hea jälle riisi süüa, hommikuks siis riisipudru moosiga, lõunaks riis soja ja tuuniakalga, õhtuks riisipudru soola ja võiga… RIIS RIIS RIIS NUUDEL NUUDEL NUUDEL jne
Me elame muide hotellis, mille nimi on Gran Hotel, see asub kõigele väga lähedal, noh aga ega see linn pole ka väga suur. Aga meil on siin eriti suur rõdu, millest saab vaieldamatult meie lemmik koht, see tegelt on juba lemmik. Jutt saigi otsa… Btw, ma olen terve kirjutamise aja kuulanud Arctic Monkeys, kuradi mehed ajavad mind isegi rock’i kuulama… ahhh Olivier:D Ma ajan ise ka ennast naerma… aga las tüdruk unistab, onju☺
Musi-kalli-pai kõigile, kes veel viitsivad mu arusaamatut loba jälgida!

Märts 31

Täna oli meie teine palgapäev. Ütleme nii, et esimesega olin ma kõike muud kui rahul(220dollarit), teine oli juba parem(350). Meie töö on siis viinamarjade korjamine, pole just kõige raskem, kuid ütleme nii et peale tänast, kus me tegime seda kusagil 10 või isegi 11 tundi järjest siis selg hakkas suht haigeks jääma. Aga välja see näeb nii… hommikuk vara valges saame office juures kokku, liigume edasi kellegi viinamarja istandusse, kus meile antakse suured plastikust ämbrid kätte, ma ausalt isegi ei tea kui palju need mahutavad, umbes 10L?! võibolla isegi rohkem. Ning kui ämbrid käes, jagatakse meid paaridesse, poiss tüdrukuga, kuid tavaliselt tüdrukuid tsipa vähem siis poiss poisiga… suht loogiline järeldus või mis?!:) suunatakse viinamarjade rivi poole ja andku tuld! Järgmised 10 tundi saab siis viinamarja kobaraid lõigata. Ämblikud ja ämblikuvõrgud pole siiani väga suurteks sõpradeks minuga saanud, küll aga enam ma nendesse eriti ei jookse. Ma olen leidnud mooduse kuidas neist nii kiiresti, peaaegu märkamatult läbi minna, tuleb lihtsalt häääästi kiirest tegutseda, nii et ei jääks mingit aega ümbtuse vahtimiseks, sest õnneks/kahjuks on ämblikud suht sellist värvi et neid eriti hästi ei näe, kui just vaatama ja otsima ei jää. Ma isegi imestan kuidas ma nii rahulik olen suutnud olla. Aga ma kardan et üks päev kui ma näen mõnda neist ämblikest enda peal, siis ma kaotan igasuguse reaalsuse taju, ma suht kardan et mis siis juhtuda võib. Ma loodan et ma endal riideid seljast ei tõmba ja alasti mööda viinamarja istandust jooksma ei hakka… aga kes teab?! Kõik võib juhtuda☺ aga jah töö iseenesest on kerge aga aega nõudev. Viimased päevad me oleme pidanud tööle minema kella 6.30ks, kui oleks soe ja mõnus voodi siis eriti ülesse ei saaks aga kuna meie majutus ei ole just kõige mugavam, siis ma isegi mõni öö ärkan ülesse ja soovin et kell oleks juba piisavalt palju et tööle minna, kuid ei, tavaliselt on kell siis alles 4 või midagi sinna kanti.
Meie boss on suht karm, kui nii võib öelda. Aga mind ta suht armastab, seda pole ainult mina tähele pannud vaid ka kõik mu ümber olevad inimesed. Paar korda päevas kajab kusailt teiselt poolt istandust „ESTONIA SHUT UP!!!“ aga vallandamiseni pole asi jõudnud õnneks veel. Ahjaa ma unustasin mainida et me ei tohi tööl üldse rääkida aga kuna me töötame iga päev erineva paarilisega siis see vaikimine suht võimatu. Iga päev tuleb uus ja huvitav kaaslane… üldiselt suudan suht vaikselt töötada kuid on päevi kus see lihtsalt võimatu. Aga kuna meil eelmine nädal lasti suht lambist 4inimest lahti kes olid saanud päevas vähemalt 3hoiatust, siis see pani veidi mõtlema kuna ma mõni päev saan neid hoiatusi ikka suht palju. Mis mind on siiani päästnud, ma iga hommik jälgin mis tujus meie ülemus on, kui tal enamvähem normaalne või isegi hea tuju siis see tähendab et ma võin rääkida palju tahan, ilma et mind vallandataks. Eriti naljakas on see, et Cris (ülemus) tunneb mu hääle kaugustest ära, vahetevahel mind paneb imestama kuidas ta üldse teab et ma räägin, ma arvasin et ta niisama karjub, teades et ma nagunii räägin. Mõni päev ta isegi ei lahku mu kõrvalt, töötab ja jutustab muga terve päeva. Eile ta ütles et kuna meil tuleb järgmine neljapäev töötajatega kogunemine/grill siis ma ei tohi seal kordagi vait olla, muidu saan kinga… see oli siis tema poolne karistus mulle… pole selle vastu väga midagi. Viimased päevad olen sut hoolikas olnud, räägin ikka kuid vaatan ringi kus cris asub ja räägin suht vaikse häälega et ta ei kuuleks. Aga muidu mul siin on itaallastega päris hea suhted, kui tuleb tuju rääkida siis selle asemel loobin neid okste või marjadega(mis on räigelt keelatud) või niisama togin neid… aga see muudab mu päeva suht vahvaks, polegi palju vaja et naerda täiest kõrist☺ mõni päev kui nopin marju siis lendab vastu pead paar marjakest, kui uurin et kes seda tegi, siis lähiümbruses pole ühtegi võimalikku kandidaati, kuid kui kaugemale vaadates siis paar rivi eemal on mõni itaallane, kes seda tegi.

„Majutus“

esimesed 2 nädalat veetsime siis caravan pargis, kuid kuna raha ei olnud väga palju siis kolisime kohalikku parki, kus enamus prantslasi ööbivad. Kui aus olla siiis see austraalia kus ma hetkel elan on rohkem nagu prantsusmaa. Meil siis ööbimiskohaskusagil 10 autot kus sees omakorda 2-5 inimest, seega meil siin neid prantslasi ikka päääääris palju. Mõni õhtu ma nii unistan, et oskaks prantsuse keelt rääkida. Näiteks eile õhtul mängisime 8kesi UNO kaarte, kõik peale minu prantslased ning enamus kas ei oska või ei taha inglise keeles rääkida. Suht tüütu oli vahepeal, Damien pidi mulle kogu aeg kõike tõlkima. Vahepeal nad nagu üritasid muga rääkida aga sellest ei tulnud eriti midagi välja kuna ma lihtsalt ei saanud aru mida nad öelda tahavad. Kuid hoolimata sellest oli ikkagi väga lõbus. Kuna ma olen oma viimased 3?! nädalat veetnud kahe prantsuse poisiga siis harjub ära selles mitta aru saamisega. Vahetevahe on isegi hea kui nad kõik omavahe räägivad, siis on mu selline „oma aeg“ kus saab mõelda ja vaadata inimesi ning loodust. Nad muidugi suht alati vabandavad ette ja taha et nad räägivad keeles millest ma ei saa aru ja iga kord ma üritan neile selgeks teha et mind ei häiri see, kuid neile endile oleks parem kui nad Austraalias olles aredaksid oma inglise keelt… aga mis mul sellest, tore on ju nendega isegi kui nad räägivad keeles mida ma ei mõista.
Igatahes, minu telk on selline meega pisikene, ma vaevu mahun sinna… ei ei tegelt asi pole nii hull, päris jalgu sirgeks ei saa ajada, kuid see pole oluline kuna öösel nagunii nii külm et tõmban end nii käkrasse kui võimalik. Täna öösel näiteks jälle ma magasin oma kõige paksema riietusega, enne magama minekut tahtsin veel jalad kuuma veega ära pesta, sest kui jalad külmad siis on võimatu sooja saada… ning nende ülesse soojendamisega läheb vägagi kaua aega, kuum vesi tavaliset aitab, kuid ma arvan et meil siin see dušš ei tooda sooja vett öösel. Seega mai saanud oma jalgu pesta, ning kui magama läksin siis mul oli nii külm et kohutav. Aga noh, kuna mul oli mingi 5 kihti ümber jalgade tõmmatud, siis hommikuks ma avastasin et näe, jalad ei olegi enam külmad… aga oi kui siis peab sellest soojast magamiskotist välja ronima, oh jessus, see on kõike muud kui meeldiv, väljas tavaliselt vägagi külm, ega see telk eriti sooja meil ei hoia ju. Aga noh, peale poolt tundi kogumist suutsin end ikka välja ajada. Välja minnes, hingates tuli suust auru, seda õnneks ei juhtu siin eriti tihti.
Aga mulle omamoodi väga meeldivad meie hommikud. Kõigepealt on kiire riiete vahetus, siis hammaste pesemine, selleks ajaks on Matthiu juba meiega ühinendu (ta ikka ööbib caravan pargis) ning nad teevad meie pisikesel gaasi pliidil kohvi. See on kuidagi nii armsaks muutunud. Probleem ainult selles, et me veedame enamuse ajast maas istudes, seega puusadest allapoole on selline valu alati kui magama lähen, ma arvan et see selle pärast et veri ei käi hästi ringi, seega õhtuti kui magama lähen pean paar valuvaigistit võtma, nagu külmast pole veel küllalt… nüüd mingi jalgade valu kah vaevab.

Prantslased, Itaallased, Inglased ja Sakslane (3. aprill)

Alustame siis prantslastega, ma armastan oma reisikaaslasi väga kuid me oleme koos reisinud nüüdseks 3 nädalat, kui mitte rohkem ja nende prantsuse keel viskab mul ikka tõsiselt üle!!! Ses suhtes alguses mind nagu nii väga ei seganud et nad otsustasid kõik ka minu eest, lihtsam oli nii. Kuid nüüd, mind hakkas see tõsiselt häirima. Nad vahetevahel vaidlevad omavahel asjade üle, kus mul peaks ka sõnaõigust olema, kuid mai saa aru mis teema on ja lõpuks kui nad mulle mingi murdosa nende vestlusest ära tõlgivad siis mul on kaks võimalust kas olla Damieni või Matthieu poolt, põhimõtteliselt mulle nagu oma arvamuseks ruumi ei jäägi. Siis kui me nüüd siia parki kolisime, olen ümbritsetud ligi 20 prantslasega, kes ei vaevu kunagi muga inglise keeles rääkima, tõesti on selline tunne nagu oleks prantsusmaale sattunud… mõni kord, kui nad on piisavalt purju jäänud, siis neil tekib tunne, et tahaks oma inglise keelt harjutada, kelle muuga seda ikka teha kui minuga, see on ikka jube tüütu, kuulata mingit purjus podisevalt prantslast. Mõni õhtu me istume kõik koos ringis, ja ainus mida ma kuulen on mingi mula millest mai saa sõnakestki aru, appi kui kopp on sellest ees. Damien ja Matthieu, kui nad oma vahel räägivad midagi, siis lõppude lõpuks vaatavad ikka mulle otsa et anna andeks, et me prantsuse keeles rääkisime, me ei tahtnud sind välja jätta, kuid järgmine sekund kordub täpselt see sama. Ma just lugesin oma 4 päeva tagasi kirjutatud asja ja saan aru et see prantslaste mitte sallimine on suht äkki tekkinud but enough is enough!!!
Õnneks kolisid meie juurde veel 7itaallast, 3inglast ning üks sakslane… nemad reisivad siis vist kõik koos. Tahest tahtmata tekib võrdlus prantslaste ja itaallaste vahel. Mõlemad on enda ümber kogunud suure grupi, vahe on lihtsalt selles et itaallaste grupis on inimesi kes on ka kusagilt mujalt pärit. Anna andeks emme, kui sa seda loed, tegelt ma arvan et sa isegi saad must paremini aru kui keegi teine aga mul on prantslastest NII KOPP EES!!! Nad ei suuda välja astuda oma comfort zone’ist ja see ajab närvi. Üleeile õhtul näiteks, sama õhtu kui itaallased meile kolisid, ütlesin kohe Matthieu’le et mina olen täna õhtul itaallastega kuna nad vähemalt proovivad rääkida inglise kelles, isegi kui mõni neist ei oska väga hästi. Ja mingi kuradi ime pärast olid pooled prantslased ikka õhtu lõpuks meiega liitunud ja sädistasid omavahel omas keeles, no miks kuradi pärast oli vaja meie juurde tulla selle jaoks??? Ah kui vihale mind see kõik ajab, ma kardan et natuke veel ja ma ei suuda enam ühegi prantslase poole vaadatagi, või muidu lähen kallale!!! Ja veel teine asi, et see üks õhtu mis ma itaallaste juures veetsin, ma rääkisin põhimõtteliselt kõigiga sealt grupist ja mul oli nii mõnus ja vaba tunne seal, nad tekitasid mus tunde nagu ma oleks seal igal ajal teretulnud… kuid prantslastega ma olen koos elanu üle nädala ning ma pole enamusega sõnakestki vahetanud ja nende juures on eht heidiku tunne, nagu ma poleks piisavalt hea et nendega suhelda… ah persse need prantslased, mul isegi tunne et kui mul võimalus itaallastega edasi reisida siis ma teeks seda silma pilgutamata, ma pean seda veel uurima, ma siiralt loodan et ma saan, sest muidu ma kardan et ma tõesti ütlen halvasti neile prantslastele! Ma kardan, et mul täna väga halb päev kirjutamiseks, sest ma niiiiii tõsiselt vihane!!!

Söök

Hommikuks on mul alati üks ja sama, peanut butter ning maasika moos saial, seda ma olen söönud viimased 2 või 3 nädalat, ütleme et on näost näha millest ma toitun, kõht on ka hakanud paisuma korralikult, „väga tore“, aga põhjus on lihtne, need kõige odavamad asjad mis saadaval ning hommikul nii kiire ning külm et lihtsalt ei saa midagi muud süüa, lõunasöögiks on meil sai tuunikalaga (jällegi sai:P) ja õhtusöögiks on tavaliselt kiirnuudlid…mämmmmmmmmm☺ mul nii nii nii kõrini sellest toidust, mulle tundub seda kirjutades et mul on kopp kõigest ees?! Aga ausalt kui süüa iga jumala päev täpselt samu asju, siis üks hetk aitab. Eile me küll tegime känguru liha friikartulitega, ütleme nii et see liha ikka päris hea, peaasi et ette ei kujuta mida sööd, maitse on hea ja pole väga kallis ka. Kui selle söögi lõpetasin, oli kõhus nii paha, pole harjunud nii toeka õhtusöögiga, eelmine päev me sõime ka ainult 6 saia ära, mis tähendab et me polnud eriti eelmine päev söönud (meie päevad on tavaliselt 5.30-00.00, seega suht pikad)

Pidupäevad

Täna oli üks suur pidupäev, me käisime ühe linnas, mis 50km kaugusel, ma shoppasin seal ikka korralikult, ostsin omale 2 paari jalanõusi (üks 12dollarit u120kr ja teine 15dollarit u 150kr), neli paari sokke ning veel ühed soojad soojad sokid☺ (mille eest ma maksin sama palju kui jalanõude eest), ma jube õnnelik oma ostu üle, ma pole nii palju raha kulutanud ühe päeavaga ühtegi korda siin austraalias, kui mai eksi.
Teine pidupäev on siis, kui me saame sooja veega end pesta, kuna meil siin pargis oli väike probleem, me põhimõtteliselt murdsime sisse kohalikku wc’sse (poisid ronisid naiste wc akna kaudu sisse ja avasid uks seest poolt), kus oli soe dušš ning wc, kuid seda lõbu ei olnud meile kauaks. Paar päeva tagasi tuli korravalvur ning andis teada, et me ei tohi sinna minna ning ta ei tea küll kuidas see uks lahti oli, kuid see ebaoluline, igatahes peame omale uue koha otsima, kus pesemas käia. Esimene päev käisime caravan pargis pesemas, kuid selle koha omanik arvas ka, et me ei tohiks sel pesemas käia, kui me pole selle eest maksnud, seega me olime omadega suht ummikus. Nüüdseks on siis olukord selline, et hommikul kui me ei pea tööle minema, siis ma pean pool km kõndima et vetsu saada, kui on pime siis saab põõsas asjad ära ajada. Pesemas ma käisime eile kohalikus basseinis, kus on ainult külm dušš. Ses suhtes, et ma saan aru, et te võite arvata et mis seal ikka, kui austraalias oled, et mis see külm siis ikka on. Aga kui aus olla siis siinne 15 kraadi pole pooltki nii soe kui eestis, isegi 20 kraadi pole soe kui päikest pole, tuul on siin jubedalt külm (see lõik on spetsiaalselt sulle Jaanus!). Aga ikkagi, kui me basseini juurde jõudsime siis otsustasime Damieniga korra ujumas käia, basseinis oli vesi palju soem kui see dušš, seega ma nüüd harjutan end räpaseks tüdrukuks. Käin pesemas ainult siis kui on soe ilm ning kui enam pesemata üldse ei kannata olla. Meil siin ikka päris metsik elamine☺ aga ma olen kindel, et see kõik aitab edasises elu ikka tõsiselt kaasa.

On mis on ja ega rohkem polegi kui see mis on…!!!