28 dets.

Väike inf mis ma hommikul teada sain. Meie majakaaslastest iisraellased pidid veetma 3 aastat sõjaväes, mille jooksul nad pidid ka sõjas osalema, need kolm poissi kes on meie kõrvaltoas saidki tuttavaks sõjaväes… Avi, Tamir ja David, vanus kusagil 23 ringis. Nad kõik olid ühes tankis, Avi laadis „kahurit“, David oli laskja ning Tamir oli siis tanki juht. Kui nad räägivad oma kogemustest, siis nad alati naeravad, sest see on ainus võimalus kuidas suuta sellest üle olla. See mida nende noorte poiste silmad on näinud, on minu jaoks täiesti arusaamatult sürr. Kuidagi sõjad ja surm on midagi mis sa näed telekas ja see tundub päriselust nii ohutus kauguses olevat. Täna hommikul küsisin Tamiri käest, et mis oli kõige kohutavam asi mis ta selle 3aasta jooksul nägi, vastus oli kerge tulema: tema neli sõpra lasti tankiga õhku. See et keegi köögis või wc‘s omale kuuli pähe laseb, oli täiesti normaalne. Seda kuidas nad kirjeldavad oma kogemusi, on lihtsalt valus vaadata ning kuulata, hoolimata sellest naeratusest mis nad oma näole manavad, on näha seda kurbust ja valu mida nad endas hoiavad. Need kogemused on midagi mis jäävad neid elu lõpuni kummitama, kuidas nad ka ei prooviks seda oma peast välja saada, on see ikka võimatu. Ma nii tahaks osata kirjutada ja kirjeldada neid ja ma loodan et mul õnnestub neist veel mingeid mälestusi välja pigistada ilma et see kuidagi nende tuju rikuks vms.

(ma hetkel istun McDonaldsis, ainuke koht kus saab netti kasutada:) seega täna ei hakka pikalt kirjutama)
Kallid vanemad... Ilusat reisi teile, Armastan natuke palju:) MUAHHH!!!