30 mai

iseenesest mai teagi, mul ikka see sama jama et no pole midagi ju juhtunud, millest kirjutada. Aga teeme siiski lühi ülevaate mu tööst


Zuccini picking

Kõige karmim töö mida ma olen kunagi tegema pidanud, see siis füüsiliselt raske, kõige lühem tööpäev on olnud kahe nädala jooksul siis 7,5 tundi… tavaliselt me teeme tööd päikese tõusust loojanguni. Meie töö on suhteliselt raske ses suhtes et ok, me peame läbima päevas 2,5 km päevas… kõlab lihtsalt eks? Aga no mai tea, kui sa pead selle läbima 10 tunniga terve aja kummargil siis olgem ausad, mingi hetk saab küllalt sellest. Ma töötan koos kahe inlgise tüdrukuga, Poppy ja Fiona… Fiona töötas enne sinna tööle tulekut Rigatos mis on siis kõige hullem koht kus tööta saab, see siis see koht kus kui öeldakse „hüppa“ siis ainus küsimus mis sa võid esitada on „kui kõrgele?“ mis on juba päris hea näide… igatahes kui ma Fionaga alguses tuttavaks sain siis ta ütles suht siiralt et ta ei tea miks ta seal kohalt lahti lasti aga kuna mu armas toakaaslane Heidi töötab seal siis tuli üks õhtu Fiona teemaks ning ma sain teada et põhjuseks oli see et ta töötas liiga aeglaselt aga mul polnud kunagi südant et seda talle öelda, seega siiani ta ei tea seda. Ma olen siis seltskonnas kõige vanem, teised tdrukud on 19, kuid me töötame veel 3inimesega, kelleks on siis farmesr Steve, tema ema (kelle nimi ei jää mulle kunagi meelde) ning töötaja Jef.
Minu esimene päev tööl oli kõige hullem, kuna mul polnud õrnemat aimugi, mis see töö endast ette kujutab siis ettevalmistuda ma ka kuidagi ei osanud. Ahjaa esimene päev oli Fiona asemel üks prantsuse tüdruk meiega. Ütleme et esimesed päevad olid kõige karmimad mis olla said, peale esimest rida (kokku oli vaja tegha 5 rida) oli selline tunne et tahaks maha istuda ning nutma hakata, selg oli niiii meeletult valus. Me alustasime sõna otseses mõttes päikesetõusuga ning lõpetasime päikses loojangu ajal. Loomulikult oli kergendus kui lõpuks lõpetasime, et saab koju magama kuid ainu üksi mõte sellest et ma kõik järgmised päevad ilma igasuguse pausita pean sama tegema, oli lihtsalt masendav. Prantsuse tüdruku jaoks oli see esimene ning viimane tööpäev, ta lihtsalt ei kannatanud seda välja. Kui ma lõpuks peale 7 koju jõudsin, potsatasin oma toa põrandale maha ja nutsin päris korralikult… Heidi nagu ta on meil selline supper hoolitsev, oli lähenemas paanikale, kuna ta ei saanud aru mis muga juhtunud oli ja kus ma nii kaua olin… tavaliselt kõige hiljem tullakse töölt koju kella 5 ajal. Kui ma talle oma nutuste ja punetavate silmadega otsa vaatasin ütlesin et see on päris raske töö… siis ta kinkis mulle lihtsalt ühe arusaava naeratuse ja ma kobisin pesema. Nagu enamus ütlevad, et kui siis lõpuks pesema saab, ununevad kõik mured… ma ei saaks päris sama öelda kuna zuccinidel selline hea omadus, et nende lehed mõnusalt torkivad, hoolimata sellest et ma kandsin kindaid, olid mu käevarred korralikult ära kraabitud ning kui siis sooja vett peale lasta… oi raibe kui valus see oli. Seega selle päevaga algas minu 11päevane „maraton“, hommikul kell 4.45 ülesse ning õhtuti üritasin kell 9 magama minna kuid tavaliselt venisid mu pävad ikka 11 või 12ni. Põhjus oli lihtne, oli lihtsalt vaja maha istuda sõpradega juua üks õlu ning tunda end elusana, kuid iga jumala hommik ma ikka kirusin end, et miks kuradi pärast ma pidin nii hilja magama minema aga ikka ja jälle kordus see sama. Probleemiks sai ka fakt, et ma ei jõudnud kunagi end valmis enne poodide sulgemist, õnneks olin varunud endale piisavalt toiduaineid et päris pikalt hakkama saada.
Seega hommik algas rahulik hommikusöögiga ning suur tass kohvi, mille ma tavaliselt bussi kaasa võtsin kuna ma hommikuti ika nii uimane et ei jõudnud seda kunagi lõpetada aga iseeenesest ega seegi halb polnud, vähemalt ei jäänud teel tööle magama, see oleks olnud kõige hullem asi mida võib teha. Seega pimedas jõudsime sinna, meid tervitasid 3 koera, üks armsam kui teine. Molly on siis pisikene, veidi üle aasta vanune kutsu, ehtne armastus, va fakt et tal kirbud ja ussid, mis vahetevahel tekitas suht bloki ta vastu, ei tahtnud et ta meie süles end kratsiks segaseks, seega jah, me polnud alati just kõige meeldivamad temaga. Siis oli Asha kes selline eht kelgukoer, eriit ilus ning sõbralik koer ahhh nad kõik olid seal sellised armastused. Eriti Rich kes tuletas mulle meelde Mannut, mis eeldataavsti oli ka põhjuseks mu tingimusteta armastusele, ma ei suutnud ta peale kunagi vihaseks saada, ta vist taipas et tal oli vaja ainult oma suurte pruunide silmadega mulle otsa vaadata ning kõik viha haihtus tuulde☺ armastus esimesest silmapilgust!!! Igatahes oli meeletult mõnus olla ümbritsetud koertega, tekitas hea tunde. Siis vara hommikul kui sinna jõudsime juhatasime end maja ette laua taha istuma, et siis võtta viimast sellest vaikusest, koerad leidis kõik omale omaniku, Rich oli tavaliselt minuga, Molly Poppyga ning Asha Fionaga, kuni ühe hetkeni kui välisuks lahti prantsatas ja Itaalia keelsed sõimusõnad hakkasid lendama, see oli siis meie armas vanaema, kõige hullem vanaema keda ma olen kunagi kohanud, ta üritas siis koeri oma maja eest minema saada, karjudes neile et nad läheksid koju… mis tekitas suure küsimärgi, et kuhu nad siis pidid minema? Nad olidiki kodus ju… no olgu, mida iganes☺!!! Siis ühinesid ka Steve (kelle maja on umbes 50m kaugusel tema ema majast, mille ees meie tavaliselt istume). Ma tavaliselt leian oma koha auto kastis, kui aus olla siis seal on ikka meeletult külm, taavliselt mul pusa, mille peale jope visatud ja ikka on külm aga vähemalt äratab külm õhk ülesse. Sõit pole väga pikk a la 1km või tsipa rohkem põlluni kus ootab meid armas masin ees ning hommiku kastsed zuccinid. Mõni hommik oli see kõik ikka nii ebameeldiv, meil oli külm enne kui me sinna jõudisme ja siis veel need märjad zuccinid, peale ühte tundi olime täiesti läbimärjad ning vahetevahel olid vaod nii mudased et ei jäänd muud üle kui jalanõud ära võtta ning sokkis edasi töötada, kuna vastasel juhul oleksime lihtsalt jalanõud ära kaotanud sinna muda sisse. Ja siis kella 12 ajal on kõik ristivastupidi, päike lõõmab lagipähe, nii kuradi palav on aga pusa ei saa ka ära võtta, kuna muidu kraabin oma käevarred veel hullemini ära ning kapuuts on terve päeva peas, mütsi ei saa kanda kuna vahetevahel on vaja sinna põõsasse sukelduda ning müts jääks igale poole kinni ning ette, seega jah, lõõmava päikese käes töötada pikkade varrukatega, kapuuts peas oli järgmine eneseületus, mis seal päeval võis olla, ligi 40 kraadi päikese käes ja austraalia päike on ikka kuradi intensiivne. Ükspäev märkasin et mu lilla top on selja pealt täiesti ära pleekinud 2 nädalaga(meil alati selg päikese poole), see ikka pani mõtlema natuke… päeva keskel on meil ka 2 pausi, esimene tavaliselt peale esimese rea lõpetasmist, mis kestab siis 30 minutit, see on suht normaalne pikkus kuid lõunapaus on meil siis kella 1 ajal ning see kestab terve tunni… see on natsa pikk, tavaliselt me sööme oma söögi 15minutiga ära ning ülejäänud aja soiume kusagil varjus, päris mitmel korral oleme kõik kolmekesi kogemata magama jäänud, peale seda on suht karm jälle tööle tagasi minna, meeletult uimane olemine on, kuid siis ainult 2 rida vaja teha, mis võtab AINULT 5 tundi☺ jeiii.
Paar korda, kui olen hotelli tagasi jõudnud, vaevu vedanud end trepist ülesse, seal meil teleka ruum tugitoolidega. Olen lihtsalt sinna peale vajunud, suutmata enam edasi liikuda. Kuid ikka ja jälle tuleb ei kusagilt lohutava Heidi käsi, patsutab õlale ning uurib kas ma ikka elus veel… kui armas võib üks inimene olla…
Üks päev jõudsime ühisele otsusele, et meil on vaja veel ühte tüdrukut sinna tööle, kuna tõesti 3 kuni 4 nädalat ilma puhkuseta, nii ikka ei saa küll. Seega meil kõigil oli üks vaba päev nädalas, kuid kuna neljas tüdruk pidi täiskohaga seal töötama hakkama, see andis meile võimaluse võtta 2 päeva vabaks, kui ma sellest kuulsin, tegin neile selgeks et ei mingil juhul… üks päev on täiesti piisav. Teised tüdrukud olid päris õnnelikud, et lausa 2 päeva puhata saab.
Mu prantslased ikka ja jälle, kui koju jõudsin tulid minu juurde, vaatasid kurva näoga otsa ning ütlesid et neil nii kahju must. Nad pole mind kunagi varem sellisena näinud, kui ma peeglisse vaatasin siis ega end hästi ära ei tundnud küll. Silmaalused olid nii tumedad, naeratavast näost oli asi kaugel. Põhimõtteliselt 2 nädalat polnud mind olemas, polnud kuulda mu kilkavat naeru mis tihtilugu kajas üle terve hotelli. Otsus et ainult üks päev vabaks võtta, oli igati õige. Peale 11 päeva, mis olid nii kuramuse rasked, läks asi palju palju kergemaks. Suhteliselt alguses, kui teada saime et meil võimalus üks päev vabaks võtta sis mingil põhjusel oli minu vaba päev laupäeval, kuid meil oli Fionaga kokkulepe et kui on kolmas reede, siis me vahetame vabad päevad ära, nii et ta saaks reedel välja minna (Athertonis on iga kuu kolmas reede „suur pidupäev“ mis tegelt on lihtsalt üks reede, kus rohkem inimesi läheb välja ning kahes klubis on võimalik tantsida, see kõik tuletab rohkem meelde nagu mingit keskkooli diskot aga jah, vähemat korra kuus on põhjust end ilusasti riidesse panna ning silmad ära värvida☺) mul polnud probleeme selle kokkuleppega mis meil Fionaga oli, nagunii olin iga õhtu nii surmväsinud et välja minemisest ei oleks nii või naa midagi välja tulnud. Kuid peale mu vabat päeva, kui tööle tagasi läksin siis tuli kuidagi välja et Fiona oli otsustanud, et ei… tema tahab laupäeva vabaks võtta. iseenesest polnud mul selle vastu jällegi midagi, kuid ta isegi ei vaevunud mulle seda ütlema, mis ajas suht närvi. Kui ma õhtul koju tagasi läksin siis vedelesin oma voodis ning rääkisin Heidiga ning üks hetk hakkasin Fionast rääkima ning enam ei saanud pidama… tuli välja et ma olin päris vihane ta peale, lihtsalt need väiksed asjad mis ajavad närvi. Ta alati valib omale kõige kergema töö, võtab vastu otsuseid teistega konsulteerimata jne jne jne. Oh kui palju asju tol hetkel mu suust välja pahvatas. Tuli välja et ta oli enne Rigatos töötanud, ja Fi ei teadnud miks ta vallanadati kuid Heidi mainis et tüdruk oli liiga laisk ning see tundus vägagi loogiline. Ah savi, ma olen liiga palju aega raisanud, sellest tüdrukust rääkides, pole mõtet. Ta tegelikult on tore ja sõbralik, kuid liiga noor (19).
Ah ja, palk. Meile maksti seal iga 2 nädala tagant. Mis oli päris nõme, kuna kui ma lõpuks oma palga kätte sain siis mul oli vaja oma 4 nädala üür ära maksta. Mis oli 700 dollarit, oi kui valus see oli… aga jah, me ei saanud oma palga päris õigel päeval, põhimõtteliselt läks 3 nädalat aega enne kui meile maksti. Kui ma sellest teada sain, oi kui vihane ma olin, täiesti kohutav. Mind ajas närvi see, et meie boss on vahetevahel ikka väga nõme, ta teadis et meil kellelegi pole raha kuid teda ei huvitanud see üldse. Alguses kui ta pidi meile maksma, siis tuli välja te meie paberid olid valesti täidetud, seega ta ei saanud meile maksta. Siis tuli välja et 3päeva läheb aega kuni raha meie kontole jõuab ning esmaspäev oli mingi püha, seega me saime oma raha kolmapäeval, rohkem kui nädal hiljem, kui pidime. Too päev kui me pidime palka saama, oli minu vaba päev ning ma ei teadnud mis toimub, mis teema selle rahaga on. Kui lõpuks Poppy ning Fi ülesse leidsin, siis nad teavitasid, et me ei saa oma raha nii pea. Hotelli tagasi jõudes lukustasin end oma tuppa ja hakkasin täiest jõust oma jalanõusi vastu seina loopima. Loopisin nii kaua ning nii tugevasti, et mu parem käsi valutas korralikult päris mitu päeva. Põhjus miks ma nii vihaseks sain, oli lihtne. Ma olin nii vihane enda peale, et ma ikka ja jälle ootan inimestest head, ikka ja jälle ootan neist rohkemat ja iga kord ma pean pettuma. Ning see ajab vihaseks, millal ma ükskord õpin? Millal ma ükskord saan aru et kõik inimesed ei ole nii head, nagu ma arvan. Vahet pole, vähemalt me saime oma raha kätte lõppudeks lõpuks. Ning me olime esimese zuccini põlluga lõpetanud, seega meil oli nädal vaba.



Intriigid.

Nii, nüüd tuleb see kõige koomilisem ning iroonilisem osa. Vanemad, te ei pea seda lugema ☺.
Igatahes, põhimõtteliselt alates esimesest nädalavahetusest olin koos noore inglise tüübiga, Calum(20). Nädala sees olime koos ning nädalavahetustel läks ta Cairnsi oma tüdruksõbra juurde. Nagu Damian ütles, see poiss on eht polügam, ta muutis kõik asjad nii kergeks ning see kõik tundus nii normaalne. Igatahes, me olime koos 2 kuud, ilma et kummalgi mingeid tundeid oleks üksteisi vastu. Vahetevahel oli mul tunne, et ma tõesti vihkan teda, kuna ta oli nii noor ja loll ning tundus et ta mõni päev ei kannatanud isegi mu varju. Kuid samas, see kõik oli hea ning lihtne. See oli siis esimene ja viimane kord, kui mul kellegagi selline „suhe“ on. Iseenenest kogemus oli hea:) mul pole isegi ta telefoni numbrit, pole kunagi tundnud vajadust taga edaspidi kontakti hoida. Isegi siis kui me lahku läksime, käis see kergelt, musi ja tsau!
Nii palju siis minust praegu.
Matt, kes on meil siis transeksuaalist biseksuaal, armus Calumi toakaaslasse Phil’i. seda teavad väga vähesed, kuna Phil ei tundnud mugavalt end selles olukorras. Nii ma siis ikka ja jälle veetsin aega Philile auku pähe rääkides, et see on normaalne, kui talle Matt meeldib, sest see ei teeks Philist gei, kuna Matt pole päris poiss. Igatahes see ei viinud kuhugi. Phil jäi endale kindlaks ning Matt muututs suht pööraseks, kuna Phil oli tema kinnisidee. Aga jah, samal ajal Matt muidugi armus veel 5 erinevasse inimesse, seega tal käib see armumine vägagi kergesti.
Unustasin mainida, et Matthieul on ise tehtnud tatoo masin, mis on siis elektriline hambahari, nõelaks kitarri keel? ning ikka ja jälle kui nad purju jäid siis Matt hakkas end tatoveerima, ta omal jalad täis „joonistanud“, sellise koha valis seepärast et sinna ta saab kergelt ligi. Alguses kui teised tema leiutist nägid siis hämming oli suur. Kuid peale paari nädalat, otsustasid Phil ning Calum et neil on vaja ka pisikesi tatoosi. Igatahes Philil on nüüd mõlema jala pisikesed tatood, üks on siis kolmnurk ning teine on mingi imeli asjandus, millest ma pole aru saanud. Need on siis ainult mälestuseks, sest ega nad ilusad pole, kuid neil on vähemalt story. Ning Calum sai omale siis jala peale pisikese noole, ta oli muidugi nii kaval et proovis seda ise teha, kuid kuna see päris valus ning ta käsi suht värises seda tehes siis tulemus polnud just kõige parem. Igatahes nalja sai.
Nii nüüd see kõige imelikum asi. Ütleme et 4 nädalat tagasi hakkasin ma nädalavahetusi Philiga veetma. Istusime ta toas ning rääkisime, rääkisime ja rääkisime natuke veel. Pole ammu kellegagi nii palju rääkinud ning ta aitas mul meelde tuletada mu lapsepõlve. Rääkisin asju mis olid ammu ununenud, millele pole kunagi mõelnud. Ning mingil põhjusel polnud mu tuju just kõige parem, sama oli Mattiga. Ning kuna Matt on olnud mu usaldusisik väga pikka aega, esimest korda ma tundsin et ma ei saanud taga rääkida kuna tal oli endal nii palju robleeme ning ta tuju oli suht halb enamuse ajast. Seega leidsin omale uue usaldusisiku, Phillip David John☺. Ta oli mu tugi, ta pani mind kuidagi moodi rääkima asjadest millest ma pole kunagi rääkinud. Ning ta pani mind naerma, nii nagu ma polnud ammu enam naernud. Matt ütles ükspäev et vahetevahel tal soov suruda kõrv vastu ust, kuna tundus et ainus aeg millal tal võimalus mu naeru kuulda, oli siis kui ma Philiga koos olin. Mis mingis mõttes tegi ta armukadedaks. Ning ma tundsin end halvasti alati kui ma Phili tuppa läksin, kuna ma teadsin mida Matt tunneb Phili vastu, seega asjad olid keerulised ning ma tõesti ei tednud mida teha või kuidas see olukord lahendada. Teine nädalavahetus mis me koos veetsime, muutis vägagi palju. Tuli välja et see pole lihtsalt sõprus. Oh kuidas ma üriatsin sellele kõigele lahendust leida. Me ei saanud koos olla, kuna Matt on mu parim sõber ning ma ei saanud talle seda teha. Seega ainus lahendus oleks olnud Philiga lõpp teha, enne kui asjad edasi arenevad, kuid see tundus suht võimatu. Seega me otsustasime, et kõik läheb edasi täpselt nii nagu varem. Mina olen Calumiga koos siis kui ta Athertonis ning nädalavahetustel oleme Philiga koos. Fkk ma tõesti tundsin end nii halvasti selle pärast aga mai saanud Calumit jätta, kuna siis oleks Matt aru saanud. Igatahes natuke üle nädala olin ma siis põhimõtteliselt kahe mehe pidaja… kõige nõmedamas mõttes. Ma ausalt tundsin vastikust, tundsin end nii halvasti selle pärast. Kuid ma loodsin et Phil saab aru et ma pole seda peavalu väärt ning jätab mu… kuid seda ei juhtunud.
Ükspäev kui Calum meie ülemusega rääkima läks, põhjuseks oli see et ta vallandati. Mis oli suht loogiline kuna ta ei läinud 2 päeva tööle ning selle asemel veetis aega oma tüdruksõbraga Cairnsis. See ei tulnud mulle küll üllatusena et ta vallanadati aga Calum ise oli suht vihane ning süüdistas kõiki teisi. Igatahes, tal oli üür päris pikalt maksmata ning ta tahtis Carinsi minna ning lubas et ta maksab üüri peale seda kui ta oma esimese palga kätte saab. Mis viis selleni et Frank (mees kes meile tööd otsib) konfiskeeris ta passi ning lubas menti helistada kui ta peaks Athertonist lahkuma. Igatahes nende suhe oli päris halb. Igatahes Franki suust tuli üks ebameeldiv lause (vabandan vanemate ja tuttavate ees) „of course you lost your job, because you were too busy, too busy fucking Ethel) ja kui Calum tagasi hotelli tuli ning mulle seda ütles, siis oi kui närvi ma läksin. Kust kurat ta võtab õiguse meie eraellu oma nina toppida. Esimest korda elus, ma tõesti seisin enda eest välja, kuna see polnud normaalne. Igatahes ma olin vihast siniseks minemas. Läksin lodge‘i, sõimasin Franki näo sõna otseses mõttes täis ning ilma et ma oleks andnud talle võimaluse midagi öelda, lihtsalt jalutasin minema. Ta silmad olid sõna otseses mõttes suured kui tõlla rattad, mina kes ma olen alati meeldiv ning naeratav inimene, ütlen talle midagi sellist, see oli päris üllatav tema jaoks ning ka minu jaoks. Igatahes kui tagasi Grandi läksin siis Calum just rääkis Frankiga telefoni teel. Frank tahtis muga rääkida, tol hetkel vaatas Calum mulle otsa ning naeratas ja ütles et Ethel pole veel tagasi ning ta ei tea kus ma olen. Ma olen tõesti tänulik talle, sest tol hetkel olin ma ikka nii vihane et meil oleks päris korralikuks sõnasõjaks läinud. Igatahes kui Calum kõne lõpetas siis ta ütles et Frank oli öelnud, et ta ootab et ma vabandaks ta ees, kuna mul polnud mingit õigust temaga nii rääkida jne. Selle peale ma manasin näole iroonilise irve, tõusin püsti ning läksin Matti juurde. Rääkisin talle ära mis just toimus mille peale ta vastas, et Ethel, teeme sääred, lähme minema siit. Okei, otsustatud! Polnud aimugi kuhu lähme, teadsime lihtsalt et järgmine teisipäev on minek. Järgmine päev läksin Lodgei (ahjaa ta oli Calumile öelnud ka et kui mulle ei meeldi siin, siis äkki ma peaks ära minema seega seda ma kasutasin ta vastu) ning kui Frank mind nägi siis ta palus et ma ta kabineti läheks ning sulgeks ukse. Järgmised 15 minutit ta veetis vabandades ja kui ma ütlesin et ma lahkun siis ta küsis et kas tema on mu lahkumise põhjuseks, ma ei hakanud valetama ning ütlesin et jah. Sis ta muidugi hakkas paluma, et äkki on mingi võimalus et ma ei läheks, kuna mu boss, kelle farmis ma töötan oli just paar päeva tagasi helistanud ning kiitnud mu tööd ning oli vägagi vaimustuses minust aga see ei aidanut, meil oli otsus tehtud ning see pugemine ei aidanud kaasa. Kuid Franki poolt tuli ainus palve, et ta ei pea Stevele (mu bossile) ütlema, mis oli mu lahkumise põhjuseks. Ma nõustusin, kuid polnud eriti õnnelik, ma tõesti ei tahtnud et Steve arvaks et ma olen tänamatu ning hoolimatu. Teades teda, olen suht kindle et ta kirus mind päris pikalt, kuna ta vihkab kui ta peab uusi inimesi treenima, kuid ma ei saanud sinna ainult tema pärast jääda. Aga noh, ma ei näe teda enam kunagi seega vähemalt on eestlaste maine päris hea selles farmis☺.
Igatahes oli mul veel palju asju mille üle mõelda. Sest kui ma Philile ütlesin et ma lahkun siis see ei rõõmustanud teda väga. Varem oli Matt küsinud ta käest et äkki ta tahaks meiega tulla, kuid ta ei öelndu midagi selle peale, kuna enne oli vaja minuga rääkida. Kuna me mõemad teadsime, et asjad muutuvad vägagi keeruliseks, kui me kolmekesi peame koos reisima. Kuid meil oli suht ühtne otsus, et me polnud valmis üksteist jätma… mitte veel. Igatahes jah, paari päevaga ta müüs oma auto maha ning kõik oli organiseeritud nii et me saaks teisipäeval lahkuda. See kõik oli suht hirmuäratav.



3800km to Darwin

Nii algas siis meie 10ne päevane tripp läbi kõrbe Darwini suunas, 22 juuni. Põhimõtteliselt veetsime kõik need päevad kusagil tee ääres, panime õhtuti oma telgid püsti ning magasime suvalisetes kohtades. Meie tripp poleks pidanud nii pikk olema. Kuid me tegime suht lolli otsuse, võtta lühem tee, mis tegelt oli mõeldud ainult 4WD jaoks. Kuid noh, me arvasime et ega see nii hull ikka olla ei saaks. Igatahes sõitsime 400km mööda kruusa teid, tee alguses oli kohe kindel märk et me ei paeks sinna minema. Igatahes, me pidime kohe alguses läbima tee mis oli läbi jõe, õnneks see polnud väga sügav, seega suht probleemideta läbisime selle. Kuid tee läks aina hullemaks. Päevas me läbisime max 400km. igatahes meil õnnestus näha igast asju, mida me eeldatavasti kunagi poleks näinud kui me oleks valinud lihtsama tee. Üks hetk oli lihtsalt mingi suur kogu keset teed, tuli välja et lehm oli lihtsalt ära väsinud nind end teepeale pikali visanud, ega ta liigutada ei viitsinud ning me pidime temas mööda manööverdama. Nägime ka bushfire‘it, dingot ning cowboy’si mis oli eriti äge. Aga jah üks hetk, kui me tee läks läbi järgmise jõe, mille pinnas polnud just kõige parem, siis tekkis küsimus, et kas on ikka tark otsus edasi sõita. Kuid läbisime ka selle suht probleemideta. Mitmeid kilomeetreid pidime sõitma läbi liiva, ning hirm et auto sinna kinni jääb oli päris korralik. Üks hetk kui me pidime järgmise jõe läbima siis läksime kõik autost välja et olukorda hinnata ning samal ajal sõitis meile vastu üks maasturitest. Ning nad andsid meile teada, et pole mingit võimalust et me läbime selle tee, kuna neil võttis aega 6tundi et läbida 200km ning vahetevahel pidid nad läbima jõe kus vesi oli neil kapotini, seega meie madala autoga oleks olnud see täiesti võimatu. Seega jah, me ei teadnud kas nutta või naerda, sest mõte sõita tagasi mööda seda sama teed, tundus lihtsalt nii naeruväärne. Me olime läbinud 400km 600st. Igatahes pöörasime ümber ning hakkasime tagasi sõitma. Meil õnneks polnud kusagile kiiret seega proovisime nautida oma teekonda. Õhtuti istusime tähistaeva all, vaatasime päikeseloojangut ning rääkisime. Kui me tagasi tsivilisatsiooni jõudsime, märkas Matt et meie teekond läheb suht lähedalt mööda Wycliff Welli mis on siis kuulus UFOde vaatamise koht ning kuna Matt on suht UFO fanaatik siis ta palus meid et me läheks ja veedaks paar ööd UFOsi otsides☺ meil polnud selle vastu jällegi mite midagi ning nii me veetsime 2 ööd siis selles kohas. Iseenesest oli see jällegi lahe elamus, kuna baaris olid kõik seinad täis kleebitud artiklitega, mis viitasid UFOde olemasolule, mõned jutud olid lihtsalt liiga koomilised. Viimasel ööl, tuli Philil geniaalne idee, meil oli seal pisike tiik lähedal ning ta märkas et seal üks paat koos aerudega, seega keset ööd, otsustasime minna sõudma. Meil oli pudel valget veini ning tähistaevas, kõik lihtsalt liiga perfektne. Seda võib siis kutsuda meie esimeseks date’ks. Kui me lõpuks Darwinisse judsime, siis seadsime end sisse caravan park’is ning oleme siin nüüd olnud viimased 3 päeva. Põhimõtteliselt kohe kui me siia jõudsime andis Matt meile teada, et ta ei kavatse siia jääda, kuna siin liiga palav ning ta meil ju ujumas ei käi, seega see kõik oli liiga palju tema jaoks. Teisel õhtul, otsustasime minna deckchair cinemasse mis tundus suht perfektne, vabaõhu kino. Film iseenesest polnud just suurem asi, lastele mõeldud kuid ikkagi ainuüksi see tunne, vaadata filmi vabas õhus, oli nii äge☺ ning see oli ka õhtu, kus ma ütlesin Mattile, et me Philiga oleme koos. Ses suhtes et see ei tulnud talle üllatusena ning ta ei vihastanudki meie peale, seega meie sõprus ei ole rikutud. Ses suhtes, et ok, ma saan aru mis inimesed võivad mõelda, et kui on valida sõpruse või poisi vahel, sõbrad on esimesel kohal. Ka mina mõtlesin seda sama, kuid see kõik Philiga tundub lihtsalt liiga õige ning see oli väärt riski… eks ma olen vahetevahel veidike loll aga noh, lõppude lõpuks kõik on sujunud vägagi ladusalt. Kui me Philiga rääkisime, et mis nüüd edasi saab, Matt jätab meid maha ning tal võimalus temaga minna… mille peale ta vastas „Ethel, I have one priority and that’s you!“ seega kui ma Mattiga rääkisin, ütlesin et ma ei saa kusagile liikuda, kuna pole piisavalt raha nign Phil ei lähe ka kusagile ilma minuta siis Matt lihtsalt naeratas ning ütles „his not going anywhere without you?!“ „no, his not!!!“ ja nii need asjad siis nüüd on:)