27 dets.

Hommikul läksime esimest korda metrooga tööle. Üks hetk vaatab Maarja mulle otsa ning hakkab naerma, mina tusase näoga nagu ikka hommikuti, päris et mis siin naljakat on??? Ta ütles, et me oleks nagu filmist välja lõigatud, seal on tihtlugu näidatud kuidas inimesed hommikul metrooga tööle sõidavad… iga hommik sama teekond, sama töökoht. Inimesed vaatavad otse enda ette, panemata tähele enda ümber kedagi teist, järgmine peatus, inimesed- silmad maas- lahkuvad kiirustades metroost välja, teised tulevad oma väsinud, alles ärganud nägudega peale. Ja liigume jälle, kihutame suurel kiirusel mööda puudest ning majadest, terve maailm nagu jookseks silme eest läbi, kui leida üks hetk et vaadata välja aknast, unustada kõik pead vaevavad asjad, siis see vaade on ilus… taevas on veel hommiku udune, kõik on roheline, kusagilt kaugusest paistab sinine-sinine meri, park kus inimesed oma hommikutrenni teevad, teised on oma koeraga jalutama tulnud. Kõik inimesed kes istuvad metroo pinkidel või seisavad on nii erinevad, kes Aasia verd, kes mustanahaline, kes näeb välja nagu eht eurooplane… nii palju ilusaid ja samas koledaid inimesi võib seal kohata. Vahel on nii naljakas vaadata ja jälgida võõraid inimesi, mõelda et mis on need asjad mis neil mõttes on… „kas ma panin ikka kodu ukse lukku?“, „ei tea, kus ma täna lõunat peaksin sööma?“, „kas ta teab, et ta meeldib mulle? Kui ei, siis mis ta minust küll arvata võib?“ jne. Naljakas, nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid mõtteid nende peas ringlemas. Ma arvan, et ma ei suuda ettegi kujutada, mida keegi võõras võiks hommikul tööle sõites mõelda.
Kui me kella 11ks tööle jõudsime oli kontor täiesti tühi, istusime seina äärde maha Maarja võttis nurgast suure vihmavarju mille alla me end peidsime ning hakkasime „rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh“ laulma. Lõpuks kella 12 ajal hakkasid vaikselt inimesed uksest sisse valguma, meie aga jätkasime oma laulmist. Töökaaslastel polnud vaja vihmavarju taha nähagi, et aru saada kes need hullud seal hommikul laulavad, enamus juba harjunud meie hullushoogudega. Enne kontoris lahkusime andsime siis lahkumisavalduse. Meil oli sellest töökohast juba täielik kopp ees…!!! Meie boss ütles, et me äkki töötas seal veel neljapäevani, et siis me saame osa ka aastavahetuse peost, mis nad korraldavad, me olime muidugi nõus- tasuta söök ja jooks, miks mitte (PS! See jäi ära, sellest saime teada, kui olime neljapäeval kontori ees ja küsisime kus pidu toimub, alles siis Josh poletas moka otsast, et see jääb ära :@)
Meil oli Maarjaga jubedalt töökas päev küll. Koputasime paarile uksele, siis ma oma viimase krediidi eest helistasin talle, et väja uurid, kui töökas ta on. Tuli välja et ta oli just samal hetkel istunud puu alla varju ning kirjutama hakanud. Leppisime kokku kohtumis paiga, negunii polnud nagu erilist soovi tööd teha. Me mõlemad sõna otseses mõttes hiilisime mööda tänava ääri, lootes, et Josh meid ei näe… sest nagu välja tuli, talle meeldib meid aegaajalt kaugusest kontrollimas käia, et teha kindlaks kas me ikka teeme tööd. Õnneks me teda teel olles ei kohanud. Kui me kokku saime siis otsisime ühe pargi ning läksime teest nii võimalikult kaugele ning istusime puu alla maha, kui me hakkasime vaikselt juba uinuma, jooksis meie juurde üks pisike, must kavapall- selle koera karv oli täpselt nagu lamba oma, selline lühike ja hästi lokkis. Natukese aja pärast tuli ka teine koer kohale, kelle järgnesid kaks noormeest. Nendega vesteldes veetsime siis järgmised 3 tundi.
Üks nendest sõitis võistlushobustega. Minul oli alati arusaam, et need kes sellist tööd teevad, peavad põhimõtteliselt ainult võistlusteks kohale minema, ratsutavad ära ja siis võivad koju minna. Nüüd tundub suht tobe nii mõelda. Tegelikult selle noormehe tööpäev algab kell 4 hommikul, kui ta peab minema hobuseid treenima, seda esmaspäevast- laupäevani, iga hommik. Vahetevahel jõuab ta kell 7 või 8 hommikul koju tagasi ning magab paar tundi, et siis võistlusteks välja puhata. Ei ole see ala just eriline lust ja lillepidu! Nii meie tööpäev siis mööduski…
Õhtul nagu ikka meil oli vajadus end meikima hakata, sedasi me veedame peaaegu iga õhtu, et siis kas üksteist meikides või juustega tegeledes. Mingi hetk tulid poisid akna alla, kellele me karjusie et me meigime end ning meil läheb aega, tulgu poole tunni pärast tagasi. Maarja tegi mulle supper ilusa rohlise maski, panin end vastavalt riidesse ning ta tegi endale ka maski, tal oli must värvi nagu zorro oma aga tegi ka ornamendid peale ning riietus end üleni musta- minu meelest nägi ta suht sürrilt sex välja☺. Tuli välja et poisid arvasid, et me meikisime end selleks, et nendega välja minna, kuid meil polnud mõtteski kuhugil minna, kuid nende ilmet nähes polnud meil võimalustki öelda, et me kavatseme koju jääda, sest tuli välja et nad olid meid juba paar tundi oodanud. Muidugi ega nad meie riietust ja meiki eriti heaks ei kiitnud, mis teha, kanaatasid ära! Rand kuhu me läksime oli täiega ilus, kuun oli ikka ka kaasas, seega vaatasime merd, rääkisime juttu ning jõime oma kuuni (see on siis 10dollarit maksev 4 liitrinie vein mida enamik backbakereid joovad, jubeda peavalu tekitab see ikka küll) Ma veetsin ome õhtu põhilselt Marcoga veidi eemal vesteldes, meil oli mingi deep talk käsil. Õhtu lõpuks kui hakkasime koju tagasi minema, siis neid läks nii võrd kaua aega et autosse istuda, seega me Maarjaga põgenesime nende juurest ära ning läksime alasti ujumas, muigi me enne tegime kindlaks et keegi meid ei näeks. Vesi oli nii mõnusalt soe ja rahulik, kuu paistis eredalt. Rannalt oli näha linna panoraam, kõik need linna tuled, rannal ulpivad jahid… lihtsalt võrratu. Kui me tagasi seltskonna juurde läksime oli Marco juba poolel teel vastu, et mulle kähku soe jope selga panna, Michael tegi sama Maarjaga. Nii me siis istusime seal ja ootasime, et saaks minema hakata, loobusime ja läksime jällegi ujuma. Ja jällegi poisid jooksid meile uute jopedega vastu, et me mingil juhul haigeks ei jääks.
Kui koju jõudsime, siis Maarja oli üpriski purju jäänud, võttis võtme ning ta läks ees magama, ma jäin veel natsaks poistega välja jutustama. Meie riietus oli muidgi ka vastav, meil Maarjaga oli seljas jope ning aluspüksid ning sellega see piirdus, õnneks vähemalt jope oli piisavalt pikk, et tagumik ära katta (vähemalt me loodame seda). Kui oli minu kord magama minna siis välisuks oli lukkus, läksin meie akna alla ning hüüdsin Maarjat, kuid ei mingit vastukaja… koputasin uksele, keegi ei avanud. Parajalt napsune juba, avastasin et köögi aken on lahti ning üritasin end sealt ülesse tõsta, kuid iga kord kui ma end käte peale üritasin tõsta, käisin laksaki vastu aknalauda, nii päris mitu korda (hommikul avastasin et mul käed kõik sinised). Lõpuks vedasin aiast omale tooli akna alla, upitasin end selle pealt ülesse, kui ma olin pool alasti pooleldi aknast sees, üks jalg rippus veel aknast väljas ning teine jalg oli kraanikausis, tuli Maarja alla… see pilt mis talle avanes või olla ikka päris koomiline. Mingi ime läbi ma isegi suutsin ta peale natuke pahane olla, nii umbes viieks minutiks. Praegu on väga koomiline tagantjärgi sellele mõelda, suur sinikas siiani käe peal.







Aastavahetus

meie aastavahetus oli üpriski hmmm... teistsugune☺ Belglased üritasid meid endaga kuhugi botanikaaia juurde parki meelitada, kust pidi väga ilus vaade ilutulestikule olema. Aga kuna me olime juba eelnevalt uudistest näinud kuidas sinna mõned inimesed juba paar päeva enne aastavahetust oma telkidega kohale läksid, siis me polnud eriti huvitatud minemast suure seltskonna keskele, kus pole ruumi istuda ega astuda. Otsustasime kahekesi vaikselt šampusega oma aastavahetust tähistada.
Maarjal tuli geniaalne idee minna meie maja katusele aastavahetust vastu võtma, kuid selleks et sinna saada pidi ta kõige pealt meie aknast (me elame teisel korrusel) ronima rõdule kuna sinna pääseb ainult poiste toast ja nende uks oli lukus. Seega Maarja võttis julguse kokku ning roniski sinna, tahtis poiste toa aknast sisse ronida ning mulle ukse lahti teha, et ma tooliga rõdule läheks, mille otsast me saaks end katusele upitada. Ma siis vaatasin ohutust kaugusest, kuidas ta seal upitas… pvahejuhtumisdeta ta oligi juba rõdul. Probleemid tekkisid siis, kui ta üritas akent lahti teha, sest ei kuskilt hüppas üüratu ämblik välja. Oh seda kiljumist mis pihta hakkas, Maarja kiljus hirmust ja ma kiljusin oma toas, sest ma ei teadnud miks ta kiljus, siis ma igaks juhuks tegin seda koos tegema. Maarja, täielikus šoki seisundis… ei saa edasi ega tagasi. Rõdult tagasi meie tuppa ronimine oli üpriski võimatu ning aknast ta poiste tuppa ka ei saanud, sest see ämblik keeldus liikumast. Nii ta siis värises seal rõdul, kuni lõpuks ta võttis julguse kokku ning ronis kuidagi moodi meie aknast tuppa tagasi. Sellega siis välistasime oma plaani, katusele ronida!
Et end maha rahustada, hakkasime Marcole meisterdama sünnipäeva kaarti, terve tuba oli paberi tükke täis, suutsime oma näpud paar korda super attackiga kokku liimida. Lõpuks avastasime et kell nii palju et me ei jõua enam kusagile seda ilutulestikku vaatama. Muidugi geeniused nagu me oleme, Maarja pani omale jalga plätad mida ma olen juba vähemalt 5korda tahtnud ära visata, sest need nii ribadeks ja mul olid kontsad jalas… väga õiged jooksu jalanõud. Panime siis nagu tuulispasad toast välja, tegelt pigem nagu peata kanad… „kus poole meri on?“ „Kus kurat me nüüd oleme?“ ühtegi inimest enam tänaval näha polnud, ühtegi autot ei sõitnud… põhimõtteliselt oleks võinud keset suurt teed lihtsat kõnidad probleemideta. Igatahes kui me hakkasime esimesi paukke kuulma, panime täiega jooksma, siiani teadma kuhu me plaanime jõuda☺ samal ajal kui jooksime helistas emme mulle, see oli koomiline, Maarjal läksid jooksmisel plätud katki, mina oma mini seeliku ja kontsadega tuigerdasin ka kuidagi samal ajal üritasin emmele mingit loogilist juttu rääkida. Me vist leidsime parima vaatega koha, seal oli ka juba mingi 20 inimest aga ikkagi oli hea vaade ning ruumi. Kordasime üksteisele „me oleme austraalias ja võtame siin koos aastavahetust vastu“ me pidime seda kordama kuna see tundus nii sürr. Pärast tuli Mina Mina meile Sandraga järgi ja võttis meid kaasa. Läksime Googe randa kui saime Marco ja ta sõpradega kokku. Neil oli vist plaan minna kusagile klubisse, kuid meie, vaesed nagu kiriku rottid, otsustasime randa istuda ja vaadet nautida. Nii me seal istusime kahekesi, lained loksusid rahulikult randa, meri oli nii vaikne, taevas natuke pilves, kuid väga ilus ja soe öö oli. Ülejäänud seltskond oli kusagil mujal. Mingi hetk tulid kohalikud meid tüütama, ses suhtes et tol hetkel polnud nagu suhtlemise vastu midagi aga noh… kusagilt kaugelt kostus Marco karjumine „Etheeeeeeeel!“ ja kui tema karjub siis seda on ikka kilomeetrite kaugusele kuulda. Nii ma siis pidin Maarja korra maha jätma, kuidi taütles küll et ma ei tohiks seda teha kuna ta juba tsipa vindine, seega tal oli kahtlus et noormehed ürtavad teda ära kasutada aga teades tema kainet mõistust polnud mul selle ees eriti hirmu. Nagu tinavile jooksin Marco juurde, lootes et nad võtavad aru pähe ja tulevad ka meie juurde randa istuma, aga Sandra oli juba nii pahuraks muutunud, seega Mina ei kavatsenud teda jätta ning kõik ülejäänud jäid ka siis nendega. Vähemalt nägid mu näo ära ning nägid, et muga kõik korras seega jooksin Maarja juurde tagasi. Tuli välja et mõlemad noormehed olidki proovinud teda minu ära olekul suudelda. Selle peale me viisakalt saatsime nad minema ja jäime edasi istuma, kuni tuli telefoni kõne, et nüüd on aeg Marco sünnipäeva kook lahti lõigata. Oh sa juudas, kui hea see kook oli, Sheryl ise küpsetas selle☺ Lõpuks läksime kõik laiale, jõudsime kusagil kella 5 ajal koju ja kohe kui pea „patja“ puutus, norskasime juba kooris.


1 Jaanuar- Marco 23. sünnipäev

„hommikul“ kui üleese ärkasime oli kell juba mõnusalt 17. Maarjal oli hommikul nii paha olla, esimene idee oli, et see tuleb liigsest alkost aga nagu järgnevate päevade jooksul saime aru et see polnud alkost, sest see paha olemine kestis veel päris mitu päeva. Igatahes, mina ei suutnud toas olla koos temaga seega kui Tony ütles, et nad lähevad randa Marco sünnat tähistama, siis ma olin suht kohe nõus nendega minema. Kõik olid ikka väga üllatunud kui nad teada said, et ma lähen ilma Maarjata kuhugile, me ei käi kunagi kusagil üksinda. Üpriski veider oli sinna minna, sest kõik kes seal kohal olid, olid egiptlased. Niiet siis üks eesti tüdruk ning mingi 15 egiptlast. Nad olid kõik nii toredad minu vastu, see on vähemalt positiivne, ei tundnud end eemale jäätud. Tony enne lubas ka, et kui ma end imelikult peaksin tundma siis ma läheks ja räägiks temaga. Grillisime, enamus paastusid, seega meil oli seal suht suur valikuvariant, taimetoitlaste vorstid ja kottletid ning normaalsed liha sisaldavad vorstid ja liha. Õhtu lõpuks jõudsid Belglased ka kohale, Bob Michael ja Juan. Üks hetk tuli Ethelil soov pissile minna, kui ma küsisin kus wc asub, oli Sheryl kohe valmis muga kaasa tulema, et ma mingil juhul ei lähek üksi wc’sse… aga ma siiski hiilisin minema, ma ei saa aru miks ma ei võiks üksi minna, miks peaks keegi oma peo pooleli jätma selleks et saata mindi wc’sse??? Igatahes, kui tagasi jõudsin, siis Sheryl jooskis vastu ja ütles et Marco oli mind otsima läinud, hoolimata sellest et ta teadis kuhu ma läksid, pidi ta mind ikka otsima tulema… no tegelt ka, ma ütlesin, et ma olen üksi pool maailma läbi rännanud ja Austraalias üksi wc’sse minek pole just kõige jubedam asi mida olen pidanud tegema. Aga selle peale ta vastas et nii kaua kui ma olen nendega, peavad nad mu eest hoolitsema ja sellega lõppes ka meie veslus, mul ei antud vastu vaidlemise võimalustki... egiptlased! Õhtu oli täitsa tore, rahulik… inimesed olid mõnusad. Ma arvan, et Marcol oli väga meeldejääv sünna… vähemalt loodan seda☺

2 jaanuar- Blue Mountines

Vihm, vihm, vihm!!! Selline tunne nagu meil siin hakkaks suvi otsa lõppema… külm ja märg on kogu aeg! Hommikul hakkasime siis Blue Mountine poole minema, plaan oli liikuma hakata kella 10 ajal aga toast saime välja kella 12 ajal. Van‘is ootas meid ees juba Bob, Juan, Mchael, Michael, Sheryl, Mina, Sandra, Tony, Kiro, Marco, Cous Cous ja Marco sugulane Vana. Seega meie buss oli veidi ülerahvastatud, kahele inimesele ei jätkunud kohti aga me saime kuidagi hakkama. Enne olime toas ühe oma Integrali pluusi lõhki lõiganud, Maarja oli disainer… sellest pluusist ma pean ka pildi ülesse panema, sõites hakkasime teist pluusi meisterdama. Alguses kui seltskond meie riietust nägi olid nad suht kohkunud nägudega… me pidime minema metsa paariks tunniks jalutama ning me olime nii riides… aga kui nad aru said et need pluusid mida me kandsime ei olnud lihtsalt mingid sexikat selga visatud, vaid Integrali lõhki lõigatud töö pluusid, siis nad said ka meie riietusest paremini aru… me olimegi riides nii nagu me läheks metsa paariks tunniks!
Sõit kestis kusagil üle tunni, Marco sõidustiili arvestades polnd ime ka et mu süda nii pahaks läks, võitlesin seal endaga et mitte autot täis oksendada… see isegi mingi ime läbi õnnestus mul!
Mõnes mõttes oli tõeliselt halb ilm mägesi vaatama minna, sest kõik oli nii udune ja vihmane, mitte midagi näha polnud aga iseenesest see oli ikka paras seiklus. See teekond mis me läbisime, oli nagu eht džungel… jalanõud võtsime peale paari meetrit ära, sest tee oli nii mudane, et valgetest tossudest poleks midagi järele jäänud. Nii me siis sumpasime päris paar tundi muda sees, treppidest ülesse ja alla, need vaated, need kosed ja ojakesed mida me nägime olid nii võrratud! Selline tunne nagu teeks igast hetkest pilti. Aga jah üks hetk me Maarjaga lihtsalt väsisime ära, mõned trepid olid rauast, seega päris valus ja külm oli neist ülesse ja alla paljajalu ronida. Kui otsustasime kahekesi tagasi minna, lõi jälle egiptlaste „emainstinkt“ välja, me pidime põhimõtteliselt ära jooksma nende eest, et nad laseks meil minna… Tony vist isegi natuke vihastas meie peale, et me nii jäärapäised olime. Ja jällegi kui me olime juba neist eemale jõudnud kostus kaugustest Marco hääl „Etheeeel, Maarjaaaaaaa!!! U cant go alone, come back!!!“ me tegime näo et ei kuulnud teda ja kiirendasime sammu. Mingi aja pärast kui me olime juba tagasi auto juures, hakkasid ka vaikselt teised tagasi jõudma, kuid Mina, Sandra, Bob, Juan Ja Michael otsustasid raja lõpuni jalutada… see võttis neil kokku kusagil 3 või 4 tundi. Kui nad lõpuks auto juurde jõudsid olid Sandra jalad verised, sest teepeal oli ta päris mitu kaani jala külge saanud. Meil vedas et me tagasi läksime, ma arvan et kui me oleks sealt läbi läinud paljajalu siis me oleksimegi olnud nagu suured kaanid, neil õnneks olid jalanõud jalas, kuid ikkagi said kaanid neid kätte.
Terve tagasitee ma üritasin magada, vastaseljuhul oleks ma vist pidanud tagasi jalutama. Mai teagi mis ajast mulle autosõit nii halvasti mõjub. Mingi hetk hakkas Maarja siplema ja ütles et tal oli nagu mingi limane asi jala küljes… kui lõpuks koju jõudsime siis see koht kus see limane asi oli olnud, ei jätnud veritsemist ning eeldatavasti oli see kaan kes oli kuidagi autosse saanud ning end Maarja jala külge imenud. RÕVEEEEE!!!
Aga jah, lõpp hea kõik hea☺
PS! Maarja ja Michael läksid lahku… pikk jutt sitt jutt. Aga Tony kasutas juba juhust ning arvas, et oleks hea idee teda suudelda Michaeli ees, see tal õnneks hästi ei õnnestunud☺ Draama…!!! (tegelt mitte, olukord lahenes suht normaalselt)










5. jaanuar- Kõige sitem päev ever!

me juba hommikul ärkasime halva tujuga. Marco jäi ka meie juurde ööseks, hoolimata sellest et ta oli paar päeva tagasi öelnud et ta ei maga enam kunagi meiega ühes voodis, kuna ma siplen öösel liiga palju. Aga noh, nii palju siis sellest. Hommikul oli Marco telefon tühi ning ma andsin talle lolli peaga oma telefoni. Võtsin isegi kaardi välja ja läksin end meikima. Mingi aja pärast, ta mainib et mu telefon näitab NO SIM, läksin vaatasin mis teema on, tuli välja et ta oli oma SIMi lihtsalt mu telefoni sisse toppinud, ilma selle kaardi hoidjata. Appi!!! Kui loll võib olla. Üritasime igate pidi seda seal välja saada aga see oli võimatu, ta ütles ka et ta oli selle nii sisse toppinud kui võimalik. Säilitasime rahulikku närvi, meil oli suht kiire ka juba, kuna Belglased ootasid meid juba väljas, et tööle saada ja meie pidime ka nendega kaasa minema, sest oli vaja bossiga rääkida. Kui me olime tööle jõudnud, tuli meie armas Josh vastu, kui me talt küsisime et mis teema on ja kas me saame oma raha ka kunagi kätte, siis ta mämmutas midagi moka otsast, samal ajal tuli mingi seltskond trepist ülesse ning Josh põhimõtteliselt põgenes nende vahelt minema, kui me talle järgi hüüdsime vastas ta selle peale, et ta ei saa midagi meie jaoks teha ning et tal on jube kiire… JOBU!!!
Kui me siis oma bossi Butchi ülesse leidsime… läks asi aina hullemaks. Me rääksime ära, et pole siiani oma raha saanud, selle peale ta mõtles mingi sada põhjust välja ning ütles, et meie palk on 45ks päevaks külmutatud… mida hekki??? Kui ta seda rääkis, siis tal oli selline parastav irve näol… kui ma Maarjat nägin siis oli näha kuidas ta süda lõi, see oleks äärepealt rinnust välja hüpanud. Põhimõtteliselt see kõik mis meile rägiti kui me tööle läksime, oli vale… ja nii ongi, me ei saa nüüd oma palka 45 päeva kätte!!! Täielik jobu kari on seal Integral Energy‘s!!! samal ajal mõtlesid Tony ja Marco, et nad võtavad mu telefoni lahti, et seda SIM kaarti sealt kätte saada, ma selleks ajaks olin juba nii vihane, pettunud ning kuri, et mul oli suht savi… tahtsin ainult maha istuda ja nutma hakata. Maarja õnneks säilitas kaine mõistuse ning läks vaatas, mis need poisid mu telefoniga teevad. Nad olid kruvid juba lahti võtnud ning Marco kangutas küüntega seda lahti, nad arvasi et mu telefonil on korpus peal… ma tegelt ütlesin juba varem, et viiks telefon parandusse, kuna iPhone ei ole mänguasi. Aga eiiiii!!! Õnneks tuli Mina Mina sinna, sõimas neil näo täis ning võttis selle SIM kaardi kuidagi õrnalt välja.
Kui me lõpuks koju jõudsime, mõtlesime et äkki jooks kohvi aga eiiiiiii… meil polnud ei kohvi ega piima alles… ja rahakotis oli ainult 2 dollarit. RAIBEEEEE!!! Nii halb päev oli, et otsustasime teha väikse uinaku… ärkasin selle peale, et Maarja kirus omaette, tal hakkas odraiva tekkima… ausalt, mida veel?
Aga oli veel. Kui me pesema hakkasime minema, tuli välja et kuradi koristaja oli ära visanud KÕIK meie hügieeni asjad mis olid wc’s. Kõik hoiavad oma asju seal aga ainult meie asjad visati ära. Kõik žiletid, hambaharjad, šampoon, Maarja suuvesi, mis oli poolik. Siis tuli küll nutt peale, millega me selle kõik oleme ära teeninud? Meil polnud raha et isegi uusi hambaharju osta… mõnus proovile panek on küll see elukene siin.





Iisraellased

Ma praegu istun ka nende toas ja kirjutan. Nad on nagu minu rahuallikad. Alati kui mul on natukenegi halb tuju siis ma lähen nende juurde ja istun seal. Samal ajal nad õpetavad mulle Heebria keelt, mulle tundub et ma armastan kõike mis seostub Iisraeliga. Kõik kolm on 23 aastased noormehed.
David- on selline lühemat kasvu, suht pisike poiss… tal on eriti hullud juuksed, mikker on peas, aga ta kannab neid alati krunnis… ja ta näeb nii erit hea välja ning tal on eriti pikkade ripsmetega tume-tume pruunid silmad millesse lihtsalt võib ära uppud, mõni kord ma lihtsalt avastan, et ma vaatan talle nii sügavale silma, et lihtsalt kaon ära!!! Ta on üks armsamaid inimesi keda ma olen eales näinud, siiani tundub sürr et ta on sõjas käinud. Üks õhtu, kui nad alles all sahmerdasid, varastasime nende toast voodiriired ära. Maarja võttis Avi padja ja teki ning mina võtsin Davidi padja ja teki(tal on eriti hea valge fliisist tekk, eriti pehme ja nunsu nagu ta ise ütles☺). Kui nad lõpuks avastasid, siis nad hiilisid meie tuppa, me teesklesime, et juba magame, nad läksid välja tagasi(pärast nad ütlesid et käisid kõik toad läbi et vaadata kus nende asjad on, sest nad polnud kindlad kas need on meie käes), kuid viie minuti pärast tulid tagasi… mei suutnud enam vaiksed olla ja pahvatasime naerma. David vaatas oma vasika silmadega meie poole, kui ma ütlesin talle et meil pole ei patja ega tekkis, selle pärast me nende omad võtsimegi, tal tekkisid hullud süümekad… ta ei tahtnud oma tekki tagasi, ta oli valmis ilma padja ja tekita magama. Nii ta siis istus meie voodi jalutsis, väsinud näoga, ei teadnud mida teha, ta oli niii segaduses. Ja see kuidas ta rääkis oma tekist, sellise armastusega nagu väike laps… seda peab ise nägema, kui armas saab üks noormees olla. Avi oli juba sättinud end mugavalt Maarja kõrvale pikali ja pooleldi magas, tal polnud midagi siin voodis magamise vastu. Meil oli Davidist nii kahju, lõpuks ta võttis julguse kokku ning tuli viskas mu kõrvale pikali… nii me siis olime neljakesi meie voodis. Mingi hetk läks tsipa kitsaks ning hommikul pidid Michael, Marco ja Tony meid peale võtma, seega poleks olnud just kõige toredam, kui nad oleksid avastanud kaks iisraeli kutti meie voodist. Põhjus on selles, et Araablased ja Iisraellased ei salli üks teist absoluutselt. Davidist ma võikski rääkima jääda… ahjaa tema põhi sõna on „Pardón“. Ja ta vist töötab vabatahtlikuna, kuid ma pole veel aru saanud kus või mis ta töö on. Ta ütles, et ta on 3kuud olnud juuksur… vabatahtlik juuksur?:O
Avi tõlgib mulle laule… tal tuleb see väga hästi välja. Kõik laulud mis ta tõlgib on nii sügavamõttelised ja ilusad. Ta on ka selline inimene, kes lihtsalt on oma olekuga tekitab nii hea tunde. Alati suudab õigeid asju öelda, kõik tuleb südamest. Mai suuda seletada seda kõike. Nad lähevad 5 päeva pärast ära, mai kujuta ette mida ma teen ilma nendeta. Ma võin tunde ja tunde istuda lihtsalt nende kõrval, kuulata heebria keelset muusikat ja olla. Avi on neist kõige suuremat kasvu, lühikeste juustega, paras mõmmi. Ta on üks sellistest inimestest kelle võtaks lihtsalt kaissu☺ tavaliselt ta kannab kodus alati lühikesi dressipükse ja t-särki, nii ta ei näe väga kena välja kuid kui ta end korda teeb, siis ta on kena. Ta töö on mänguussiga mängimine… selline pisike orandž vorst niidi otsas, mida niidi abil liigutatakse siis tundub nagu see oleks päris, meil oli ka see kunagi kodus. Me vaatasime ta „tööst“ videot, ta oskas seda päris hästi! Ta kutsus meid enda juurde külla, kui me peaks ükspäev Iisraeli sattuma ja ma olen vägagi kindel et see juhtub varsti… see on olnud mu unistus juba aastaid!
Tamir- teda me näeme kõige vähem kodus olles, ta paras selline naistemees… arusaadav ka, ta on neist kõige ilusam. Pikemad, kuid mitte päris õlgadeni lokkis juuksed, ta on keskmist kasvu, eriti ilusate kõhulihastega ja jällegi tapvalt ilusad silmad… ma esimestel päevadel arvasin et Tamir on David või David on Tamir, sest õhtul ma nägin Tamir koos Aviga ja tervitasin teda ning vahetasime paar lauset… kui ma hommikul köögis olin tuli üks neist sisse, naeratasin laia naeratusega ning hüüdsin tere, too vaatas mind veidra näoga, et kes sa selline oled ja kohe tulid ka Tamir ja Avi uksest sisse, siis ma sain aru et see kes esimesena sisse tuli, oli David ning ma nägin teda esimest korda, selleks ta nii kohkunud näoga oligi☺ … siis arvasin et nad kaksikud, kuid isegi seda mitte. Nüüd ma juba saan aru, et tegelt nad polegi nii sarnased kui alguses tundus. Tamirile me oleme lubanud juba nädal aega, et me teeme talle pisikesed punupatsid juustesse aga me pole veel sinnani jõudnud. Ma kardan, et me ei jõuagi neid teha, enne nende ära minekut.
Eile oli mul halb päev, sest Marco ajas mind suht närvi… kui mul halb tuju, siis ma tahan, et mind rahule jäätaks aga tal oli vaja mind muidgi kogu aeg kiusata. Ma ütlesin talle paar korda, et kui ta mind rahule ei jäta, siis viskan ta aknast alla…aga ta ikka nokkis edasi. Maarjal ja Kirol oli muidugi vaja seda sama teha. Võiamatu on olla ühes voodis kolme kiusupunniga kui on halb tuju. Igatahes tõusin püsti ja läksin uksest välja ning lõin selle pauguga kinni. Tamir just istus meie ukse taga e. siis oma ukse ees… istusin ta kõrvale maha ning hetkega oli kõik see viha kadunud. Vähema kui minuti pärast ma lihtsalt naersin mingite totrate asjade üle. Siis need teised tüübid meie toas hakkasid välja minema, ma pidin veel riided ära vahetama… ja nad suutsid mind jälle närvi ajada oma kiusamisega. Nad läksid ees välja ning kui ma valmis olin, ütlesin oma Iisraellastele tsau… Tamir ütles selle peale „Don’t forget that we love you!“ ja see lause oli kuidagi nii õigel ajal õiges kohas ja jälle oli kõik viha kadunud. Ma ei saa aru mis võim neil on mu üle. Kasvõi praegu… David lihtsalt lamab mu kõrval ja lahendab ristsõna ning ma istun põrandal ja kirjutan, ma olen rahu ise. Maarja ütles, et seda on näha, nende läheduses olen alati hea tujulisem. Nüüd tulid Marco, Tony ja Kiro meile… ma istusin iisraellaste toas edasi ning ei liigutanud end, Tony seisis mu kõrval ning kui ta kavatses meie tuppa minna siis ta pööras tagasi ning ütles „Ethel COME!“ , selle peale polnud mul midagi öelda, vaatasin vabandava näoga Davidile otsa, ta palus et ma tugev oleksin ning ma läksin. Davidile ei meeldi Marco üldse, mai tea kas see on selle pärast ta on egiptlane, või seepärast et ta on üliholitsev… alati hoiab mul silma peal ning nt. Täna muutus suht armukadedaks, kui David tuli korra meie tuppa, ma olin unustanud oma telefoni ta kätte, siis Marco ütles talle sellise suht agresiivse häälega, et too tuleks ja istuks meiega… ja ta ei jätnud Davidit rahule, siis ta märkas mu vihkavat pilku mis oli suunatud talle ja jäi vait. Mul oli nii piinlik Marco pärast, ta sai ikka korraliku peapesu hiljem ning ma läksin vabandasin Davidi ees, selle haige käitumise pärast. Ma ei oleks endale andestanud, kui ta oleks mu peale või üldiselt vihastanud selle tobeda olukorra pärast… ma arvan et ta ei suudagi vihastada. Aga kui ma ta ees vabandasin, siis ta tundus nii kurb ja ehmunud.





Ma armastan neid tingimusteta!