28 dets.

Väike inf mis ma hommikul teada sain. Meie majakaaslastest iisraellased pidid veetma 3 aastat sõjaväes, mille jooksul nad pidid ka sõjas osalema, need kolm poissi kes on meie kõrvaltoas saidki tuttavaks sõjaväes… Avi, Tamir ja David, vanus kusagil 23 ringis. Nad kõik olid ühes tankis, Avi laadis „kahurit“, David oli laskja ning Tamir oli siis tanki juht. Kui nad räägivad oma kogemustest, siis nad alati naeravad, sest see on ainus võimalus kuidas suuta sellest üle olla. See mida nende noorte poiste silmad on näinud, on minu jaoks täiesti arusaamatult sürr. Kuidagi sõjad ja surm on midagi mis sa näed telekas ja see tundub päriselust nii ohutus kauguses olevat. Täna hommikul küsisin Tamiri käest, et mis oli kõige kohutavam asi mis ta selle 3aasta jooksul nägi, vastus oli kerge tulema: tema neli sõpra lasti tankiga õhku. See et keegi köögis või wc‘s omale kuuli pähe laseb, oli täiesti normaalne. Seda kuidas nad kirjeldavad oma kogemusi, on lihtsalt valus vaadata ning kuulata, hoolimata sellest naeratusest mis nad oma näole manavad, on näha seda kurbust ja valu mida nad endas hoiavad. Need kogemused on midagi mis jäävad neid elu lõpuni kummitama, kuidas nad ka ei prooviks seda oma peast välja saada, on see ikka võimatu. Ma nii tahaks osata kirjutada ja kirjeldada neid ja ma loodan et mul õnnestub neist veel mingeid mälestusi välja pigistada ilma et see kuidagi nende tuju rikuks vms.

(ma hetkel istun McDonaldsis, ainuke koht kus saab netti kasutada:) seega täna ei hakka pikalt kirjutama)
Kallid vanemad... Ilusat reisi teile, Armastan natuke palju:) MUAHHH!!!

Austraalia

Meie elu Austraaalias

Sissekanne 26 dets.

Me oleme siin olnud natukene üle kuu. Esimesed kolm nädalat elasime luksuses… või vähemalt praegu tundub et see oli täielik luksus:D täna on siis juba 26 dets. Miks ma just täna kirjutama hakkasin, on selleks et see mis meil eile toimus oli lihtsalt liiga hea, et lasta selle ununeda. Eile hommikul ärkasime rõõmsas tujus ülesse, jeiii meil on raha et üür ära maksta, töölt pidi raha tulema ning ma kandsin oma kaardilt issi saadetud raha Maarja kaardile, kuna me Simoga suutsime mõlemad pangakaardid ära kaotada… kokku oli meil vaja saada siis 740 dollarit. Läksime rõõmsas tujus siis pangaautomaadi juurde, Maarja kontol oli 130 dollarit ja minu omal 150… ja see raha mis ma kandsin Maarja kaardile polnud ikka üle tulnud. Seega meil oli ainult 280 dollarit kokku, mis on ainult ühe nädala üür… seega puudu on veel AINULT 460 dollaritJ ütleme nii et sellega lõppes ka meie hea tuju. Õhtul oli meie majakaaslaste suur jõulupidu, need söögid ja joogid mis neil seal laual olid, olid niiii ahvatlevad. Seega õhtu lõpuks olid enamus päris purjus… meie seiklus hakkas siis esimesest saia viilust, mille me pihta panime laualt. Oi kui hea see oli, peale seda läks järgmine saia viil, kui see oli ka söödud, märkasime laual ühte karpi, milles tundus eriti isuäratav kana sees olevat. Mõtlesime hulle plaane välja kuidas seda karpi kätte saada. Minu idee oli et ma lähen oma majakaaslaste juurde, löön nendega klaasid kokku (võidan nende tähelepanu) samal ajal maarja libistab selle karbi kotti. See isegi õnnestus meil ilusasti, aga peale seda oli meil vaja sealt laualt veel makaroni salatit kaasa võtta, hull luuramine hakkas pihta… ei tea kas keegi vaatab, ei tea kas keegi märkab… selle salati toppisime ka saia kotti… ja panime liduma, kähku oma tuppa enne kui keegi midagi märkab. Toas avastasime et see meeletult isuäratav „kana“ oli hoopis friteeritud räigelt õlised sibulad, mõnusalt nätsked… ja makaroni salat oli liiiigagi äädikane, seega ütleme nii et meie saak polnud just kõige maitsvam… aga no mis teha kui kõht on tühi… siia seda kirjutades jääb mulje nagu see oleks normaalne, näpata sööki teiste tagant aga tegelt see ei tundunud normaalne, iga jumala kord kui me saia varastasime, kirusime omaette, et me oleme ikka tõelised rotid aga selline on see vaesete backbackerite elu…täna on meil näiteks paastumise päev, see rohkem selleks et organismi puhastada, vaatame kuidas see meil õnnestubJ

Ma unustasin kirjutada, et ma suutsin üleeile astuda noa otsa (päev enne seda istus Maarja sama noa otsa), tänu sellele „õnnetusele“ sain ma teada, et mina kes ma olen tavaliselt nagu medõde, ei kannata enda verd. Seega kui ma oma sääre suutsin natukene ära veristada, oli Maarja see kes pidi mu jalga puhastama, temal pole ka just kõige parem suhe verega. Nii me seal kraanikausi juures vandusime, mõlemal hakkas vaikselt pilt taskusse vajuma ja söök välja tulema…aga ta sai sellega hakkama. Kui ma paar päeva hiljem oma „üüratult haavalt“ plaastri ära võtsin, tuli välja et see haav oli mingi vaevalt 2cm pikkune kriips jalas:D mõnes mõttes oli see hea uudis, aga ma tundsin end suht napakalt et ma selle pärast siin paar päeva lonkasin.

Töö

Alati kui keegi küsib, et mis tööd me siis õieti teeme, peame väga hoolikalt oma sõnu valima, sest noh, vahet ei ole kuidas me ka seda lauset ei moodustaks, kõlab see alati nii naeruväärselt: „me müüme elektrit“. Ütleme nii et ise ma poleks kunagi selle peale tulnud, või kui ma oleks näinud kusagil töökuulutust, et kas sa tahaksid olla door to door elektri müüja, siis eeldatavasti poleks ma sellele kuulutusele pidama jääniud. Kuid kuna see kuulutus mis me leidsime oli lihtsalt kirja pandud, et „kas sul ei ole eritilisi töökogemusi ja tahad kiiresti raha teenida, umbes 1000 nädalas, siis võta meiega ühendust“ noh ja miks mitte. Helistasime antud numbrile ja juba järgmine päev oli töövestlus. Hommikul läksime siis oma uude kontorisse, üksele oli kirjutatud Integral energy…mida hekki?! Me omaarust tulime mingit promomis tööd tegema, inimesed jalutavad kontoris mingite integral energy pluusidega… meid juhatati siis laua taha, ja hakati elektrist rääkima… mida? Mida? MIDA? Esimene mõte oli, kuhu poole see väljapääs jääb, et plehku panna? Siis kuulasime ära, mis see mees meile seal ees rääkis, minu poolt oli ikka ei, ei, ei. Ukselt uksele elektrit müüma? Olge palun normaalsed! Aga noh, Maarja arvas et see oleks meile hea katsumus, nagunii meil polnud midagi paremat ajaga teha, seega ta suutis mulle augu pähe rääkida, et me paneks end proovile. Ses suhtes et see on midagi mis arendab keele teadmist ning oskus ennast müüa tuleb alati kasuks, need olid siis need põhjused miks me proovisime seda. Jah ja Maarjal oli õigus, see oli ikka korralik väljakutse, kusagil välismaal elektrit müüa… normaalsed tibid.

Siis päeva lõpuks anti meile paberid kätte, et õppige oma pitch järgmiseks päevaks selgeks. Tegime veel mingeid arvutusi, kuidas välja arvutada järgmise kuu orienteeruva kilovattide kasutuse jne. Endalegi suht sürr, et ma selliseid asju nüüd teha oskan, esimesed 2 nädalat polnud mul aimugi millest ma rääkisin või mida need arvutused tähendavad…ma panen siia ka meie pitchi kirja, seega te saate siis ka ülevaate sellest mida me räägime.

Tripp Graftonisse

Teisel nädalal oli meil roadtrip Graftonisse, mis on umbes 600km kaugusel Sydneyst. Unustasin mainida et Marco on meie autojuht, ning ta on egiptlane, seega ta sõidustiil on ikka väga jube. Enamus teest sõitis ta pimedas täistuledega, ta tegi põhimõtteliselt kõike et vastutulevaid autojuhte närvi ajada, muidugi signaali andis ta ka kõigile, vahepeal lasi ta lihtsalt signaali muusika rütmis. Meie tiimi juht Josh hakkas õlle jooma juba enne kui autosse sai, enne kui meie tripp algas… kui üks pudel oli tühi siis ta võttis kohe järgmise jne jne jne. Poolel teel oli ta juba täiesti kännis.

Vabandan ette oma vanemate ja tuttavate ees, sest see mis nüüd tuleb ei pruugi teile väga meeldida.

Me tegime keset maanteed vahepeal pissipeatuse, me olime juba ka paar õlle ära joonud, siis Bobil tuli hea idee, näidata oma mehelikku uhkust mööduvatele autodele, ta tegigi seda…. Ja ega me ei saanud ka alla jääda, seega kui tuli järgmine auto, siis me võtsime kolmekesi rivi, Bob mina ja Maarja… Bob näitas oma mehelikku uhkust ja meie oma tagumike. Eestis poleks me seda kunagi teinud kuid siin austraalias on suht savi, naljakas oli:D!

Ja siis läks meie sõit edasi, lõpuks keset ööd kui me oma kämpingusse jõudsime, oli Josh ikka väga purjus ning läks suht vaidlemiseks, teemal kas ta on ikka õige inimene võtmete võtmiseks ja koha omanikuga rääkimiseks, aga nagu ta meil on selline jäärapäine, siis muidugi ta läks… ime kombel saime me ikka võtmed kätte.

Avastasime et meil seal bassein ka, seega toppisime oma kotid kämparisse… Josh ajas meid kohe kohale jõudes jubedalt marru, kuna esiteks kui me sinna majakesse sisse läksime, leidsime ühe suure ämbliku, mis tekitas Maarjas ja minus tõsist paanikat, ning me otsustasime et me tahame koos magada, sest üksi lihtsalt ei julgenud, koos palju julgem tunne. Meie majas oli üks suur voodi, nari ning lahti käiv diivan. Ja nagu Josh arvas, peab tema üksinda selles ainukeses suures voodis magama ja meile jäi siis kitsas, lahkti käiv diivan. Managerina on ta ikka vahetevahel nii jobu ja egoistlik… aga noh, mis me ikka teha saime, kirusime teda eesti keeles ja tegime oma diivanvoodi ära. Panime ujukad selga ning läksime basseini ujuma. Kõik olid selleks ajaks ikka vägagi purjus. Joshile meeldis uputada inimesi kui ta purjus on, mind ta uputas ka ühe korra ja mulle tundus et ta ei lasegi mind vee alt välja… lõpuks siis kui laskis tõusin hingledades pinnale. Ja nii ta tegi enamus inimestega… üks hetk ta hakkas vees Juaniga kaklema, nii et poiss lõi oma pea vastu basseini äärt ära, lähemalt haava vaadates oli kaks võimalust, kas ta läheb haiglasse et arst selle kinni õmbleks või et tal jääb arm kulmu peale. Enamuse meelest polnud üldse küsimustki, kohe haiglasse aga Josh arvas et sinna pole mõtet minna, et küll see ära paraneb, pealegi mis see pisike arm ikka mehele teeb. Aga jah, enamus inimesi ei jaganud ta arvamust. Lõpuks peale pikka vingumist läksime traumapunkti. Ahjaaa tegelt Juan ise ei tahtnud ka minna, mai tea kas ta arvas et see käib ta meheliku uhkuse pihta või midagi taolist, vabanduseks ta leidis selle et tal pole kindlustust ning et see võib talle väga palju maksma minna. Aga jah, kui me panime ta valiku ette et kas mingi rõve arm ta näos või siis natuke raha, suutis ta lõpuks mõistusele tulla ning otsustas ikka minna ja lasta kontrollida mis teema on, pea ei ole ikkagi naljaasi. Kui haiglasse jõudsime oli kell umbes 1 öösel. Josh arvas et me kõik peaksime magama minema kuid keegi teine ei arvanud sama, me kõik tahtsime ikkagi Juanile toeks olla, loogiliselt võttes ei olnud tõesti meist kõigist seal kasu, aga see vähemalt näitab et me hoolime temast rohkem kui oma unest. Kuid Josh ikka käis peale et me peame kõik magama minema, sest homme on tööpäev, et nad viivad meid magama ja siis tulevad Marcoga pärast Juanile järgi, see tundus suht vägagi mõtetu, meil oleks läinud pool tundi et sõita meie ööbimiskohta ning siis veel pool tundi tagasi, mis tähendab et Juan oleks pidanud istuma ja ootama kuni nad tagasi tulevad…Sellega kaotas Josh ikka tõsiselt igasuguse respekti. Tema oli meie juht, ta oli küll uus sellel alal aga juhid peaksid ikka mõtlema mis on teistele kõige parem. Mina (poisi nimi) ja Sandra (ka egiptlased) alates sellest hetkest hakkasid igate pidi Joshile vastu, neile ei meeldinud ükski otsus mis ta tegi, see oli tegelt arusaadav, sest ega meile kellelegi eriti meeldinud, vahe oli lihtsalt selles et me ei öelnud seda valju häälega välja kuid Mina igal võimaluses hakkas kõikidele Joshi otsustele vastu. Igatahes esimesest päevast alates tekkis juba lõhe terves tiimis, josh oli üksi ja kõik ülejäänud olid põhimõtteliselt tema vastu. Mõnes mõttes mul oli Joshist kahju, ta oli alles uus sellle „töökohal“ seega õigete otsuste tegemine võtab natuke aega ja tema arvates ta tegigi õigeid otsuseid. Ja vahetevahel tundus, et talle käis ego pihta tunnistamine, et see otsus mis ta tegi pole just kõige parem kõigi jaoks.

Igatahes, see selleks, see oli ainult väike osa meie seiklusest Graftonis. Nii, enamus õhtuid kui me töölt tulime siis inimesed võtsid paar õlle, Marco on üks nendest kes ei kannata üldse alkoholi, seega kui ta ühe või kaks õlle ära jõi, oli ta juba purjus. Tal on tõsiselt tähelepanu vajadus, kui ta purjus on. Ta hakkas oma võlutrikki tegema, mis nägi välja järgmiselt… ta pidi muidugi oma pluusi ära võtma, siis ta näitas inimestele et näete, välgukas on minu käes… tegi ühe ringi ümber enda (samal ajal toppis selle välguka kaenla alla) ja ütles, et näete, nüüd seda pole enam mu käes… tõstis oma käed ülesse, paremat kätte väga ülesse ei saanud tõsta sest see välgukas oli seal, igatahes selle triki jookul kukkus see välgukas vähemalt 3 korda maha… aga kuna ta oli nii purjus siis ta vahepeal ei märganudki seda, ja kui märkasgi siis toppis selle kähku kaenla alla tagasi. Võlutrikk lõppes sellega et ta võttis selle tšäksi välja ning inimesed loomukikult naersid, kuna see oli kõige lollim trikk mida enamus on näinud. Aga vähemalt naerda sai. Ahjaaa, Marco kardab suht kõiki loomi mis olemas on, ja meil seal oli pääris mitu konna, mida talle topiti päha ja igale poole mujale, iga kord ta kilkas ja hüppas nagu väike laps. Üks öö me saatsime ühe konna ta tuppa, keegi muidugi ei teadnud et seda meie maarjaga tegime. Hommikul tulid jutud et Marcole oli öösel konn näkku hüpanud, et alguses ta ei saanudki aru mis see oli ja kui see konn veel korra hüppas talle põse peale siis selle peale ta ärkas ülesse ning toppis oma näo teki alla nii et ainult nina välja paistis, kuid tema toakaaslased rääkisid teist juttu, et öösel oli Bob talle vasu põske virutanud, ja öeldnud talle te see oli konn… lõppude lõpuks ei teagi mis siis tegelikult juhtus, kas Marcole tegelt hüppas konn põsele või oli see Bob, kes teda lihtsalt kiusas. Aga nalja sai ikka nabani, Marco oli hommikul niii ähmi täis, peale seda ta keeldus oma voodis magamast.

Uued sõbrad

Meil on nüüd tõelised sõbrad, nimelt egiptlased ja belglased… meie armsad töökaaslased. Seega on 2 egiptlast, Marco ja Tony (Antonios) ning 3 belglast, Michael Juan ja Bob. Egiptlased on niii koomilised olendid, nad on üli hoolitsevad ning muretsevad. Ükspäev ma suutsin oma sõrme žiletiga veristada, kui Maarja sellest kuulis siis ta hüüdis Marcole et Ethel veritseb. Noormees oli välgu kiirusel autost väljas, mu kõrval, valmis mind haiglasse viima… Maarja muidugi tegi seda meelega sest ta teadis milline Marco reaktsioon on… me saime jälle kõva kõhutäie naerda, läks umbes pool tundi aega enne kui ma suutsin Marcole selgeks teha et mul ei ole haiglasse vaja minna ning et minuga on ausalt kõik korras.

Natuke nendest egiptlastest siis, Tony on siis ühe rikkaima egiptlasest ärimehe poeg, kelle nimel on 10miljonine villa, vähemalt seda ta väitis. Ta ise on selline suurem, veidi paksem, õlgadeni lokkis juustega, väga hea suure südamega noormees, 19 aastane kuigi ta näeb välja vähemalt 23 kui mitte rohkem. Ja marco on siis 22 aastane egiptlane, selline pisemat kasvu, põhimõtteliselt vist minu pikkune, aga mõnusalt lihases, kiilakas ning pikkade tumedate ripsmete ja pruundide silmadega, millesse on võimalik lihtsalt ära uppuda. Me tihtilugu teeme nende egiptlastega nalja, nagu näiteks see sõrme veristamine… või siis kui ma oma jala katki tegin siis Maarja tegi jälle Marcoga nalja et mul on vaja haiglasse minna, õmblema. Ja jällegi mul läks pool päeva aega et ta maha rahustada, et ta saaks lõpuks aru et minuga on kõik korras. Ahjaaa ja eile kui me avastasime et meil pole üldse raha, siis me ajasime Marcole et me paneme end riidesse ning lähme Kings Crossi end müüma, et noh, 100 dollarit peaks ühe korra eest kätte saama. Alguses ta ei tahtnud seda hästi uskuda, kuid meie üks majakaaslastest, Inglane Olli, mängis meiega kaasa ning ütles Marcole telefonis et ta on minu esimene klient ning ta on nõus maksma 200 ühe korra eest, mille peale Marco läks üpriski närvi ning ütlest et see Olli võib metsa minna, sest ta Marco peab olema mu esimene klient, kui ma kavatsen sellist tööd teha siis tema peab olema esimene… ta hakkas juba suht närvi minema, ning see mida Olli talle telefonis ütles, oli ikka liiast väikese egiptlase jaoks. Lõpuks kui me Marcole tõtt rääkisime oli ta nii vihane meie peale, et lihtsalt lülitas oma telefoni välja ning ei rääkinud meiega järgmised… kaks tundi?! Tegelt on vahest suht nõme teha nendega selliseid nalju sest noh, nad võtavad kõike liigagi tõsiselt, mis tegelt tähendab et nad hoolivad.

22 dets, vastu 23 dets. Öö egiptlaste juures

kuna meid põhimõtteliselt visati hostelist välja siis polnud meil kusagile magama minna, mingi plaan oli minna randa, võtta magamiskotid kaasa, randades alati dušid ka, seega öösel oleks saanud vajadusel pesemas ka käia… selles suhtes et see variant ei tundunudki väga halb, kuid siiski, rääkisime egiptlastega ning me läksime nende juurde ööseks. Nende korter oli tegelikult office, seega seal olid kabinetid mida nad kasutasid magamistubadena. Seal elasid juba Marco, tema vend, vist veel üks vend, Tony ja tema vend. Me olime seal juba ühe öö olnud, mingi nädal aega tagasi, siis elas seal üks pisike kutsu Charlie, kuna ta oli toakoer, siis kui tal häda tuli, loogiliselt võttes ta pidi seda kusagile tegema, ja ta valis suuretoa vaiba… kui selle korterielanikud märkasid järgnevat pissi laigukest vaibal, surus üks neist kutsu peakese pissi sisse ning ütles rahuliku häälega et nii ei tehta, ja sinna see jäigi. Keegi seda muidugi ära ei koristanud, nii need pissi laigukesed sinna vaibale jäidki. Ja kui me siis viimasel ööl seal magasime, oli terve korter puhtaid ja muste sokke täis, meeste trussikud vedelesid põrandal, charli oli nende diivaniga ka suht üks-null teinud, ta oli diivani ära nätsutanud ning poroloon oli välja kistud ning mööda korterit laiali veetud. Kui me nende köögipoolele läksime, siis see oli ikka niii jube. Kraanikauss oli must nõusi täis, külmkapis jooksid prussakad, seal oli veel paar mädanenud tomatit ja paar konservi, külmkapi ees oli mingi loik, mina ei tea mis see veel olla võis, äkki tomatite vedelik, mis oli kapist välja nirisenud?! Jumal seda teab. Wc’sse jõudes tuli meil ületada kõige suurem katsumus, pissile me ei läinud kordagi selle aja jooksul mis me seal olime, pigem kannatasime ära hommikuni, sest noh, kuna seal eleavad ainult mehed siis võib ju ette kujutada et wc poti ümbrus oli mõnusalt kollane, prussakad olid ka igal pool, kraanikaussi polnud vist keegi kunagi puhastanud… ma ei suudagi seda pilti sõnadesse panna, seda peab ise nägema. Ja kui me siis pooleldi šokis olime ja magama tahtsime minna siis me magasime oma magamiskotis, peaasi et ükski kehaosa madratsit ei puudutaks, kui pikali heitsime, hakkas kostuma kõrvalt toast norskamine… ja oi kui tugev see oli, nagu loom!… Maarja niheles mu kõrval, kord toppis patja pea peale, siis otsis vatti et kõrva toppida, lõpuks pani kõrvaklapid pähe ja üritas nii magama jääda. Ma alguses arvasin et mind see norskamine ei häiri, kuid iga korraga tundus et see muutus aina tugevamaks ja tugevamaks. Lõpuks ma pöörasin end ümber, toppisin oma jalad põhimõtteliselt maarjale näkku, sest see norskamine kostus täpselt meie pea juurest, seega kui ma end ümber pöörasin ja sõrmed kõrva toppisin, sain enam-vähem kuidagi magama jääda. Hommikul kui me ärkasime, Maarja avastas et ta on täiesti punniline ning ära söödud. Ja siis me märkasime et kari prussakaid paneb madratsi taga ringi, neid ei olnud vähe ja nad ei olnud väga pisikesed. Jällekord mõnus äratus… nii kiiresti kui võimalik olime sellest korterist väljas, mõlemal meeletu pissi häda, meil oli jäänud ainult lootus leida kusagilt wc enne kui põis alla annab, sest sellesse wc’sse poleks me ka raha eest läinud. Ma arvan et see korteri kirjeldus on piisavalt põhjalik ja arusaadav, miks me järgmine päev nii meeleheitlikult omale elamist otsisime. Nad muidugi pakkusid, et me võime nende juures ööbida kui soovime aga me siiski mingil veidral põhjusel lükkasime nende pakkumise tagasi.

Meie uus kodu

Nüüd me siis elame oma uues toas, tuba on pisike, kuid see on ikkagi meie oma. Selle kõige suurem pluss on see, et me asume ainult 30minutise jalutuskäigu kaugusel Bondi rannast, mis on üks väga ilus rand! Maja ise näeb väljast suht jube välja, köögis on üks aknaklaas puruks, maja esine on prügi täis, krohv langeb seintelt ning aknad on nii räpased et sisse ega välja neist eriti ei näe. Aga seest on see koht tätsa normaalne, meil all korusel on paar tuba, kus elavad üldiselt inglased ja iirlased vist. Seal on veel wc, köök ja suur tuba, mis üldiselt iga õhtu lõpus on nii räigelt täis lagastatud, põrand on õlu ja suitsukonisi täis, õnneks nad mingi hetk kui ülesse ärkavad siis koristavad selle ära. Meie elame teisel korrusel, kus on neli tuba ja wc, sellel korrusel elavad põhiliselt Iisraelist pärit noored, ka väga toredad. Kui aus olla siis meil on oma majakaaslastega vedanud, nii palju kui oleme neid kohanud on nad sõbralikud ja sümpaatsed.

Järg 26. Detsembrile

Kell on nüüd umbes täpselt 23.00, Maarja juba põõnab mu kõrval, põhjus on selles et me siiski täna ei söönud midagi ning et homseni vastu pidada lähme vara magama, hommik tuleb nii kiiremini. Ma avastasin enda jaoks variandi kuidas söögi peale mitte mõelda: kirjutamine. Täna oli ikkagi jube veider päev, jõime kokku umbes 5 tassi kohvi, põhjus on lihtne- kohvi on odav ning kui juua kohvi piimaga siis piim mingil määral on söögi asendaja ja kuna me oleme vaesed ning meil pole piisavalt raha et ainult piima juua, siis me tegime kohviJ

Hommikul ärkasime järjekordse telefonikõne peale üles, nagu eelnevad mai tea mitu päeva. Loomulikult oli see Marco, teadmata midagi kellaajast, vastasin telefonile:

E „Im really going to kill you!“

siis märkasin kella, mis näitas 12.15… (eelnevad päevad helistas ta kella 10 paiku, kui mitte varem.) Poiss oli algul suht ehmunud, teadmata mis ta jälle valesti tegi, natuke aega vaikis ja ütles:

M „I guess u were sleeping and I woke you up?!

E „yesss!“

M „Im sorry, I’ll call you later“

E „No, Im awake now, so tell me what do you want?!“

M „nothing, nothing… Ill call you later!“

Tuut tuut tuut

Raibe! Iga hommik ta teeb seda sama, helistab, ajab meid ülesse ning siis kui me juba ärkvel, otustab et ta helistab hiljem. Peab vist oma telefoni ööseks välja lülitama aga samas kuna meil pole krediiti ja me ei saa ise kellelegi helistada…seega me parem hoiame oma telefonid sees.

Belglased käisid täna kõrval majas korterit vaatamas, seega nad vist kolivad sisse, me pole veel suutnud otsustada kas see on hea või halb. Kuna Maarja magab juba siis ma kasutan võimalust, et kirjutada natuke temast ja Michaelist, eeldatavasti ma pean selle lõigu hommikul ära kustutama, kui ta seda loeb aga ma vähemalt proovin. Nii, need kaks on siis mingis mõttes paar. Michael on väga tore 23aastane Belglane, väga sõbralik ja tore poiss, natuke häbelik, kuid üks kindel põhjus mida ma tean miks ta Maarjale meeldib on see, et lõpuks ta leidis omale poisi, kellele ta ei pea ise kätt õlale panema vaid poiss saab seda teha, kuna Michael on temast pikemJ see kindlasti pole ainus põhjus miks nad koos on. Aga igatahes tulla belglaste sissekolimise juurde tagasi, siis probleemiks võib saada see, et me töötame koos, siis me põhimõtteliselt elame koos, see võib sellele paarile saatuslikuks saada. Me oleme austraalias ja meil on oma vabadust vaja… et see võib olla liiga piirav.

Igatahes pärast tulid poisid meile külla, nagu ikka oli Marcol mingi very important asi mulle rääkida… alati kui tal vaja rääkida siis see on „very important and it cant wate“. See kord ta arvas, et ta ma peaksin taga poodi minema, tal oli tõsine soov mulle jõulukinki teha. Üritasin teda igate pidi ümber veenda aga noh, nagu ta mulle juba kunagi varem ütles, et ta saab kõik, mis ta tahab. Proovisin talle selgeks teha, et ma oleks väga õnnelik kui ta mulle kommi ostaks aga ta ei nõustunud sellega, tal oli vaja osta midagi sellist mis mulle teda meenutaks. Lõppude lõpuks oli kokkulepe järgmine: ta läheb valib ise midagi ja mina võtan selle vastu. Noh jah, okei. Kuidas ma ei salli kingitusi, mulle ei meeldi need selle pärast et ma ei oska teha nägu „oi kui ilus“ kui ma seda päriselt ei arva… paari tunni pärast tuli ta kingikott näpus tagasi. Alguses ma keeldusin seda avamast…et mitte panna mind või Marcot ebameeldivasse olukorda, juhul kui mulle ei meeldi see mis ta mulle kinkis… aga Maarja ei jätnud järele ning ma siis lõpuks avasin kingikoti… seal sees oli väga ilus jalakett, see oli võrratu, üllatav et ta midagi sellist kinkis. Samas oli valus vaadata, me oleks selle eest saanud oma järgmise nädala üüri maksta:S aga mis tehtud see tehtud. Muide, Marco ja Maarja on nüüd sõbrad… miks see nii üllatav on… põhjus on lihtne, iga jumala kord kui nad ühes toas on, siis ühel neist on vaja teist togida, Marcole ei meeldi kunagi mitte midagi, kuidas Maarja või minu juuksed on, muidugi kui talle ei meeldi see, siis meil on kindlasti vaja juukseid täpselt nii koledasti panna kui võimalik. Aga täna me pidime suure punase risti seinale tegema, kuna kui Marco meie tuppa tuli, siis ta ütles Maarjale et talle meeldib kuidas ta juuksed täna on…. WOW, me mõlemad vaatasime Marcot suu ammuli peas- kas ta tõesti ütles just seda mida me kuulsime? Ja muide ta suust tuli täna umbes kolm komplimenti, mis oli suunatud Maarjale, ta polnud täna täiesti ta ise, põhjuseks võis olla fakt et eile me ei saanud kokku ning nüüd tuli tal hellus peale. Jõulu hellus ei saanud põhjuseks olla, sest nende jõulud on alles 7. Jaanuar. Vaatame mis homme saab, äkki saame teise risti veel seinale teha, kui nad suudavad ka järgmise päeva vaidlemata mööda saataJ

Täna me saime lõpuks ka meie maja omanikuga kokku, see oli nii hirmuäratav, kuna meil ei olnud talle ikka täit summat anda. Meil oli kokku ainult 380 dollarit, mis tähendab et 360 on ikka puudu:S aga õnneks ta oli suht jõulu meeleolus, ning ta ei pahandanudki ega ei palunud meil välja kolida (mida me kartsime kõige rohkem) kui me mainisime et ta saab oma ülejäänud raha järgnevate päevade jooksul… nii kerge on nüüd olla, koormus langes südamelt.

Ma nüüd tuttu, liigagi palju kirjutanud ühe päeva kohta. (vabandan trükivigade pärast!) 23.48/ 26.dets. 2009